kolmapäev, 2. september 2015

Keda minust veel ei saanud?

Tänases Pere ja Kodu postituses kirjutasin sellest, "Keda minust ei saanud". Ikka mõeldes alanud kooliaastale ja sellele, et mina ei lähegi sel aastal kooli. Vaja senised teadmised enne ära rakendada.

Hommikul kell 6 Tallinna poole sõites tuli mul aga meelde veel elukutseid, mille esindajaid minust ei saanud.

1. Akordionisti- see oli ka mingil eluperioodil minu kindel soov, et tahaks pillimänguga ikka tõsisemalt edasi tegeleda. Siseministeeriumis töötamise ajal püüdsin isegi Georg Otsa muusikakooli astuda, aga sisse ma ei saanud (hmm, ma ei jõudnud enne sisseastumiseksamit lugusid pähegi õppida...). Ega ma muusikakoolis käidud 7 aasta jooksul ka kõige kõvem pilli harjutaja ei olnud. Pillimängu kuulevad aegajalt kodus lapsed, kellele esitan Minoorset labajalga ja ühte lugu, mida õpetas Tarmo Noormaa 2005a ETNO rahvamuusika laagris.

Õppimine käis siis nii:
(pildistas Krista Sildoja)

2. Rahvamuusikut- no see läheb natuke kokku eelmisega. Aga rahvamuusikust akordionist ei ole sama, mis akordionist. Lihtsamalt öeldes- lugu, mida mängid süldipeol on teine, kui see, mida mängid kontsertlaval.

Rahvamuusikuks mittesaamise üks osa on ka see, et ma jõudsin selleni hilja. Olin 17-aastane, kui esimest korda Ülle Jantsoni korraldatud rahvamuusika laagrisse Saaremaale jõudsin. Enne seda olin tubliks noodilugejaks saanud. Peast mängima õppimine oli nagu kõndimaõppimine. Ja ega see mulle siiani ei meeldi. See oli laager, kus sain tuttavaks praeguse lõõtsakuninga Juhan Uppini, Tuulelõõtsutaja Siim Rikkeri ja paljude teiste toredate inimestega.

2005a jõudsime õdedega ka ETNO rahvamuusika laagrisse, milles osales kogu praegune Curly Strings. Aga kõigis neis oli loomulikult peale meie veel palju noori, kellest ei saanud nii kõva rahvamuusikut, kui need nimed. Aga laulukooride ja tantsurühmade nimekirjadest võib ikka enamusi leida. Pärnu Postimehes nägime selles laagris tehtud pildil välja nii:

Ning puhkehetkel pildistas Krista Sildoja meid sellisena:

2005a ETNO laagri rahvaga esinesime Viljandi Folgil ka (õdedega kolmekesi oleme Rohelisel Laval veel mõned korrad esinenud). Laulsime koos õdede Taulidega "Üts paigake", millest on nüüdseks aastate jooksul meie laste üks unelauludest saanud (kuigi sõnad on veidi kohandatud vastavalt sellele, kuidas need mulle meelde jäänud olid).

Laval nägime välja nii (mina siis paremas ääres... Kristjani ja Karini vahel...akordioniga ikka):


Ja pärast esinemist olime sellised (leia lammas all paremas nurgas...punupatsidega):


3. Popmuusikut- hakkate vist juba aru saama, et muusikal on alati olnud kindel koht minu elus. Ma ei hakka Herlendile ütlema, et palju-palju aastaid tagasi oma tulevasele elule mõeldes olin kindel, et mu mees peab musikaalne olema. Ega ta on ka- vähemalt hard rock laagris.

Popmuusiku karjäärile olime kõige lähemale stuudios Alley Cats´i nime all salvestades laulu "Exboyfriend". Ise tegin ikka. Seda mängiti 2004a isegi mõned korrad raadiotes. Aga siis... juhtusid asjad... ja me ei saanud alustanud inimestega enam koos jätkata...

"...kõik otsustati väljaspool meid endid..."

Lugu on mul kodus plaadil olemas, aga mujalt ma seda küll enam leidnud pole.

"Exboyfriend" on tegelikult kirjutatud ajal, kui Ameerikas olin. Nii nagu ka mitmed teised laulusõnad. Näiteks "Alati sinuga", mille sõnad on mu viimase noorteka "Tähtajaline elu" 1.osa lõpus. Sellele loole on samuti viis ka olemas ning kui kusagil klaveri taha satun, siis just see ongi lugu, mida paljud on mind mängimas kuulnud. Ükspäev juhtub äkki see ka, et keegi isegi laulab mu laulu. Aga siiani ma pole veel jõudnud seda kellelegi pakkuda, sest... pole jõudnud... aga see on mul plaanis... nagu palju muid asju.

Nüüd lähen ja olen jälle postikana, sest see on üks ametitest, mida ma saan teha! :)

(ja pärast olen kirjanik ka... ja seejärel veidi poliitik... )