kolmapäev, 30. september 2015

Märgistame halvad lapsevanemad

Täna kirjutasin Pere ja Kodu blogisse postituse "Halb lapsevanem- sind on märgatud!" Teemas siis see, kuidas üha rohkem levitatakse sotsiaalmeedias pilte ja sõimu selle kohta, kui lapsevanemad oma lapsed üksi autosse jätavad.

Tunnistan, mina olen üks nendest. Ootan iga päev oma 15 minutit kuulsust halva lapsevanemana, kui keegi mu lapsed üles pildistab ja "Märgatud!" sildiga facebooki postitab (on see üldse igasuguseid privaatsuse nõudeid arvestades lubatud?).

Ja nüüd tahangi vaielda! Teate- mu lastega pole autos oodates midagi juhtunud! Jah, ma tean, et ükskord on alati esimene kord. Ja ma tean, et pidevalt on mul asjad autos laiali aetud, lagi on pliiatsijälgi täis ja muud põnevad asjad. Mingi periood oli see, kui poe ukse taga minu auto korduvalt signaali andis... no kodus ei tohtinud ju signaaliga mängida, nii oli üksi autos oodates hea seda praktiseerida.

Ma loen neile iga kord autost väljudes sõnad peale. Ütlen, kuhu ja kui kauaks lähen ja et nad ei tohi autost välja tulla... ja omavahel kakelda... ja akent lahti teha ja võõrastele aknast "Tere!" ütelda... ehk et väga palju reegleid! Ja nad teavad neid kõiki! Mitte, et nad iga kord kõiki täidaksid, aga nad teavad.

Midagi võib nendega juhtuda? Alati võib. Viimastel päevadel on näiteks Christian (1a 3k) päevas mitu korda kukkunud. Ja ikka nii, et peaga kas kapi või laua vms otsa ka. Või lihtsalt keset siledat põrandat. Näoli maha. Korduvalt. Ja kõik on alati minu nina all toimunud. Ja ma pole midagi jõudnud teha. Kõik käib kiiresti. Nii et sellest pole ju ka alati kasu, et ma kohal olen.

Talvel külm ja suvel soe? Jah, on küll. Ja sellepärast mul auto jääbki tööle, et suvel autot jahutada ning talvel soojendada.

Teate- ma jätan vahel mõne lapse üksi koju ka, kui näiteks lähen teisi lasteaeda viima. Eriti beebi. Selle asemel, et ta keset und üles ajada ning (eriti talvel) riidesse toppida, ma pigem lasen tal magada ja olen poole tunni pärast tagasi. Täna hommikul olid Maria (3a) ja Christian (1a3k) mõlemad kodus ja vaatasid köögis telekat, kuni suuremad lasteaeda viisin. Uksed panin kinni, toolid laua ümber keerasin kummuli ja muud ohutusabinõud... Mitu inimest nüüd mulle lastekaitse kaela saadab selle eest? Üldse ei imestaks. Teine variant oleks olnud, et panen lapsi 20 minutit kauem riidesse, lapsed saavad 45 minutit autos veeta ja siis uuesti riidest lahti. Või selle asemel istuvad mugavalt pidžaamades diivanis ja vaatavad multikaid, kuni tagasi tulen? Rääkimata sellest, et minu jaoks tähendab see poole lühemat hommikust retke.

Kas mul on suva? Loomulikult mitte. Ma hoolin oma lastest väga. Esmalt tean aga seda, et minu ülesanne pole igal hetkel oma laste kõrval olla, vaid õpetada neid elus hakkama saama. Siiani on nad jätkuvalt julged ja uudishimulikud ja huvitatud ümbritseva uurimisest. Ju on siiani hästi läinud.

Hoolivad kaasmaalased on head. Eriti kui see hoolimine on positiivne. Aga kui hoolimine tähendab kõigi asjade kallal iga hinna eest vingumist, siis see on kurb. Kuidas see aitab kellelgi parem lapsevanem olla? Mina ju ei süüdista kedagi, et ta oma lapse keset und üles ajab ja seega lapse päeva ja tuju nässu keerab? Milleks siis mind süüdistada, et ma lapsel rahulikult magada lasen?

Miks ma seda kõike nii teen? Üllatus- üllatus- ikka selleks, et hoolin oma lastest ja püüan asju korraldada nii, et kokkuvõttes oleks neil kõigil parem ja et mina oleks hea lapsevanem. Selleks jälgin ma OMA lapsi, arvestan OMA laste võimeid ja hetkeseisu, mitte seda, mida teised võivad arvata! Ja lõppkokkuvõttes olen rahulikum ja pere asjad on paremini korraldatud. Nii et seegi on lõpuks laste kasu!

Kui me teineteist rohkem usaldaks ning sekkuks teiste eludesse rohkem selleks, et sinna midagi head ja positiivset tuua, oleks maailma jälle parem koht.