laupäev, 20. juuni 2015

Vabakäigul Pärnus

Täna tegin viimaste aastate kohta midagi väga erilist- käisin üksi üle tunni aja Pärnus ringi. Herlend viis mu linna, kus kohtusin Pärnu Postimehe ajakirjaniku Kariniga. Rääkisime mu uuest raamatust "Tähtajaline elu" 1.osa. Herlend läks samal ajal lapsi ära viima, et me saaks pärast Eliisabeti kirikusse ta sugulase matustele minna.

Nii saigi intervjuu läbi enne, kui Herlend tagasi. See tähendas mulle lihtsalt vaba aega enne matuseid. Ja nii ma jalutasin linnas ringi ja nautlesin. Kuna mu praegu kirjutamisel oleva raamatu tegevus toimub ka Pärnus, siis oli selline jalutuskäik ka raamatu kirjutamise mõttes oluline.

Esimest korda tundsin täna nutitelefonist puudust. Sest seal linnas naudeldes oleks hea meelega siia mõned mõtted kirjutanud... aga nüüd on õhtu ja pikk päev selja taga ning päevased mõtted lahustunud.

Või äkki on siiski hea, et mul pole nutitelefoni ja nii sain ma selle aja omaette olla ning nautida HETKE! Olla kohal just seal, kus ma olin.

Viimaste jaanipäeva- ja muude pidustuste tulemusena istume Herlendiga juba mitmendat õhtut maha ja tunnistame, et siiski-siiski oleme me vist lastekasvatuses teadnud, mida 6,5 aastat tegime. Täpselt nii julgeid, enesekindlaid, sõbralikke, hoolivaid, uudishimulikke, aktiivseid, piire tundvaid, õnnelikke ja oma tegude eest vastutavaid lapsi me tahtsimegi. Eks lastekasvatuses tulevad tulemused ju välja siis, kui laps satub kodust väljapoole, võõraste inimeste sekka. Kasvatuse tulemused ilmnevad olukorras käitudes, kui laps reaalseid elulisi olukordi lahendab. Jah, meie lapsed pole ideaalsed...aga õnneks pole kellegi teise omad ka. Ja mis see ideaalne on? Kelle hinnangust see mõiste tuleneb? Aga nad on sellised, millisena nad meie juurde tulid, lisaks see, milliseks meie oleme neid kasvatanud. Nii armas, et viimastel päevadel on leidunud mitmeid inimesi, kes on ka meile endale näidanud, milliseks meie lapsed on kasvanud.

Sest juba mõne aasta pärast tuleb aeg, kui me ei saa oma lapsi enam ei suunata, ega veel vähem kontrollida, sest nad peavad ise lendama. Vajadusel kukkuma ja ebaõnnestuma...aga seejärel ennast ISE püsti ajama ja edasi lendama...südames tuksumas teadmine, et me armastame neid!