neljapäev, 25. juuni 2015

Kuus aastat titekogemust lastelaagris

Kui mõnel pole pikk pühitsemine veel lõppenud, siis meie pidasime keset pühi aktiivset poliitkoosolekut ja alates homsest oleme Pärnu Hansapäevadel erakonna telgiga väljas. Samal ajal aga käib kogu aeg ka lastelaagri korraldamine. Nimelt olen seekord juba neljandat korda laagriülem Pärnu praostkonna kristlikus lastelaagris. Õpetanud olen seal alates 2005.aastast.

Sel aastal tuleb meil aga tittederohke laager. Mitte laagrilapsi ei kutsu ma nii, vaid ikka päris tittbeebidest on jutt. Meie äsja aastaseks saanud Christian on üks nendest. Nii hakkasingi meenutama, et titega laagris töötamise kogemust on mul juba kuus aastat. Meie enda lapsed on sünnist saati laagris kaasas käinud ja alati olen nende kõrvalt ka tunde andnud.


Mathias käis esimest korda laagris kõhus. Iseseisvalt oli kohal aga 7-kuuselt. Minu jaoks oli pisipoja laagriss võtmine kõige loomulikum asi. Loogiline ju, et kui mina midagi teen, siis on laps minuga kaasas. Herlend käis tookord päeval tööl, kuid õhtuti ja öösiti oli olemas. Mina tegin siis muusika- ja piiblitunde. Mäletan, et öösiti sain ikka päris palju üleval olla. Ühel öösel käisin isegi pikalt autoga sõitmas, sest see oli ainus viis laps magama saada. Vahet pole, et ise ei maganud, aga vähemalt laps ei karjunud.





Joosep oli samuti täisa esimest korda laagris minu kõhus. Oma tulemise algusega mõjutas ta otseselt kõigepealt minu magistrieksameid. Nimelt olin ma raseduse algul nii väsinud või südamepahane, et ei suutnud eksamiteks õppida (aga ilusti sain lõpetatud... kuigi mitte nii hästi, kui ise oleks tahtnud). Laagriski pidin 2010a seega veidi vaiksemalt võtma. 2011.a suvel oli Joosep aga 5-kuuselt ilusti rivis. Laagri algul ei osanud ta keerata. Nii uskusin, et tuleb ilus aeg ja saan last aegajalt ilusti õues tekil hoida. Aga üllatus-üllatus: esimesel päeval õppis Joosep keerama ja nii oli jälle meil üks "emme-otsi-mind-üles" juures.


2011a laagris viisin läbi taaskord muusika- ning piiblitunde.Kuna Mathias oli selleks ajaks juba 3,5-aastane, käis ta päris palju omapäi. Näiteks sõi ise koos teiste laagrilastega ilusti laua ääres. Nii et see tegi minu elu lihtsamaks. Aga eks mõlema lapse magamis- ja söögiaegadega hakkama saada oli juba päris suur logistika. Ühel ööl püüdsime Mathiase ka vanaema juurde viia, aga ta küsis terve õhtu minu ja laagri järgi, nii et tõime ta tagasi.


2012a laagrile läksime vastu uues olukorras- minust oli saanud laagriülem ja Maria tahtis kohe-kohe sündida. Pidasime kõik terve laagri aja hinge kinni, et kas ootab veel või lahkun keset laagrit. Aga no nagu ma kõiki oma lapsi olen oodanud, et ehk sünnivad varem...siis sünnivad ikka õigel ajal. Nii et Maria sündis 3.augustil ehk umbes kuu aega pärast laagrit. Selles laagris oli Mathias 3,5-aastane ning Joosep 1a5k. Mathias käis esimest korda maastikumängul metsas teistega kaasas.

2013a oli siis esimene laager kolme oma lapsega (lisaks siis üle 50 laagrilapse ka). Seekord hõivasin laagrisse tööle ka oma ema ja muidugi Herlendi, nii et lastekasvatus sai ka jagatud. Kuigi 4,5-aastane Mathias oli nüüd juba suurel määral laagrilaps, nii et tema jooksis koos oma sõpradega ringi ja käis meie juures vaid vahepeal aru andmas. 2,5-aastane Joosep käis raporteerimas, kuidas teda jälle maha unustati või mängu ei võetud. Peaaegu aastane Maria vajas mind kõige rohkem, aga temagi oli siiski suht rahulik.



Eelmise aasta laager oli jälle veidi ekstreemlaager. Esiteks oli meil tegijaid vähe, sest paljud ei saanud tulla. Seetõttu pidime väiksemate jõududega rohkem tööd ära tegema. Minu isiklik ekstreem oli aga nelja lapsega laagris olla. Nimelt oli Christian laagri ajaks umbes 2-nädalane. See tähendas, et tegelikult oli ta kõige rahulolevam laagrilaps üldse- sõi ja magas! Perena tähendas see meie jaoks aga samal ajal neljalapseliseks pereks harjumist ning miinimumjõududega laagri läbiviimist.





Mathias oli viimases laagris juba 5,5-aastane, Joosep 3,5 ning Maria peaaegu 2-aastane. Ja kõik toimis! Meie laagri üks tugevamaid külgi on suht püsiv korraldajate meeskond, nii et eks see on ka suur põhjus, miks nelja lapse kõrvalt on võimalik laagrit juhtida ja korraldada.


Minu jaoks on väga loomulik, et kui ma teen sellist asja, nagu lastelaager, siis mu enda lapsed on loomulikult osa sellest. Mitte ma ei jäta neid kusagile maha. Loomulikult on nendega seal raskem, kui üksi olla. Oma lapsed tuleb magama saada õigel ajal. Tihti kellaaja peale, sest endal hakkab varsti tund või mõni muu üritus. Beebina tuleb neid sööta muudel aegadel ja tihemini, kui teisi laagrilapsi. Sel ajal, kui tahaks tundi ettevalmistada, võivad omad lapsed arvata, et on vaja ema ja lapse hetk korraldada jne. Ehk et kõik on väga ettearvamatu. Rääkimata asjade koormast, mis kõik tuleb laagrisse kaasa võtta ja sealt ka tagasi tuua. Ja seda kõike arvestades on kõige normaalsem asi, et lastelaagri ülemal on omad lapsed igas laagris kaasas!

Nii et sel aastal alustame laagerdamist 8.juulil ja veel on aega oma laps meie juurde saata!