reede, 19. juuni 2015

"Emme, sa pead harjutama! "

Eile öösel ma ei kirjutanud raamatut. Tegime hoopis Margit Petersonile blogi. Raamatu kirjutamisest mul kahju ei ole, sest ma olen jõudnud ühe stseenini, millest pole veel film valmis :) Jah, ma näen filmi oma lugudest. Nii ma läksingi öösel kell 2 magama ja hakkasin otsast ketrama ja ketrama filmi silme ees, kuidas järgmine stseen välja näeb. Täna panen kirja.

Aga eile öösel kujundasime Margiti blogi. Ma tunnen, et olen facebooki liikuvusest väsinud. Nii kiiresti tuleb igasugu uuendusi, et ma ei jõua neid jälgida. Isegi inimeste puhul, kelle tegemistest tahaks lugeda. See oli ka üks põhjus mu enda uue blogi loomiseks, et tahaks paikseks jääda, kõik oma asjad ühele lehele koguda (või noh, jagada teemade järgi, nagu mul on eraldi lehed veel raamatute ja poliitika jaoks). Ja nii ma aitan tekitada endale teisigi lehti, mida facebooki väliselt lugeda. Näiteks Margiti leht.

Endalegi üllatuseks avastasin, et ma olen võimeline IT-tuge pakkuma. Tavaliselt olen mina see, kes arvuti alal appi karjub. Aga seekord sain ülevoolavalt teatada, et "Ma aitan blogi teha!" Siinkohal on abiks 11 aastat blogimise ja koduka haldamise kogemust.

Seda blogi luues avastasin, et blogger on teinud asja hulga lihtsamaks. Kui ma 11 aastat tagasi alustasin, pidin ise oskama HTML koodi sisse oma soove kirjutada. Siis ma kiusasin järjest kõiki oma IT-sõpru (elasin sel ajal TTÜ ühikas ja seal neid jätkus), aga enamasti nad olid toetavalt kõrval, aga lasid mul endal pusida. Nii ma saingi oma lehel lõpuks jälgitavad kodukad, statistika loenduri ja muud vajalikud asjad. Pragused uuendatud vormid ütlevad sulle kõik eesti keeles ette, mida tegema pead. Nii et mis nüüd viga blogida.

Aga ma oskan seda hinnata, sest olen ise pidanud suurema pusimise üle elama. Ja ma õppisin. Nii et olen tänulik sõpradele, kes olid kõrval ja ei teinud mu eest kõike ära. Kasvatasid, nagu last. Ja nüüd on näha, et kasvatus kannab vilja.

Lastekasvatus aga on tõesti töö, mille tulemusi näeme aastate pärast. Mina enda omasid täna hommikul jälle nägin. Lasteaeda sõites hakkas Mathias (6a) autos jälle sõrmedega nipsutama. Ütles, et ma järgi teeks. Aga ma ei oska. Pole kunagi osanud. Pillimängija sõrmed, eks ole. Ütlesin, et ma ei oska ja seega ei taha ka teha.

"Emme, sa pead harjutama! Ise sa ütled meile alati, et kui sa midagi ei oska, siis proovid. Ja nii kaua proovid, kuni selgeks saad. Algul ei tulegi välja, aga kui palju harjutad, siis tuleb!"

Panin endale plussi lastekasvatuse eest kirja.