neljapäev, 18. juuni 2015

"Issi tuleb jaanipäevaks!" ehk mugavuspagulased Soomes

Viimased 5,5 nädalat on meie lapsed muudkui korrutanud nagu mantrat: "Issi tuleb jaanipäevaks! Issi tuleb jaanipäevaks!" See käib siis vastuseks alati, kui keegi lastest teatab, kuidas ta issit igatseb või et issi on armas jne.

Teatavasti on meie pere üks nendest, kus mees käib Soomes tööl. Augustis saab aasta aega, kui oleme nii elanud. Kuna ta töötab u 700 km Helsingist põhjas, siis iga nädalavahetus sealt kodus ei käi. Kui ülejäänud aasta töötas ta 7 nädalat ja siis oli ühe kogus, polnudki meil lastega nagu miskit hullu. Eriti kuna küülikuid meil enam pole ning lammaste ja hobuste eest hoolitsemisega saime kodus ise hakkama. Talvel olime 3 nädalat kogu perega Soomes ka:
Issi teeb koos lastega karjääri (ehk remondib karjääris tehnikat)

Nüüd kevadel aga otsustasime, et on vaja pikka perepuhkust ja nii oli Herlend 3 nädalat järjest kodus. Selle aja jooksul õppis ta lõpuks, kuidas olla isa neljale lapsele. Ja see tuli täitsa hästi välja. Mis tähendas aga ka, et äraminek oli kõigile selle võrra keerulisem. Ja nii ei mäletagi ma, et ülejäänud aasta jooksul oleks pidanud nii palju lastele issi igatsemise kohta vastama.

Me laulame lastele õhtul seda und, mida nad küsivad. Peale Herlendi viimast Soome minekut küsis vähemalt üks lastest igal õhtul, et laulaksin talle seda und, kus issi on kodus. Või siis seda, kus me oleme koos Soomes. Või seda, kus me hoiame koos issiga karu kaisus jne.

Isegi lasteaias pidin kasvatajatele parooli selgeks õpetama, nii et nad keset tuba nutvale Mariale (peaaegu 3a) oskaksid öelda, et "issi tuleb jaanipäevaks".

Ma ei saa aru, kuidas lastega pered suudavad seda kauem teha? Eriti kuna ega Soomestki mingid miljonid ei tule. See on õige, et elamiskulud on seal ikka suuremad, lisaks perega suhtlemise kulud jne. Meie pere jaoks oli Herlendi Soome saatmine eelmisel suvel suht vältimatu samm, sest loomapidamisest saadud tundide eest tuli tagantjärgi maksta, lisaks ei suutnud me Eesti palkade eest maja ehitada. Nüüd oleme nende asjadega veidi järjele saanud, nii et kui Herlendit seal töö juures enam nii palju vaja ei ole, et ta saaks tööandjat halba olukord seadmata lahkuda, siis tuleb ära. Seega millalgi sügisel.

Ma tean küll, et rahaliselt oleks lihtsam, kui Herlend jätkaks nö mugavuspagulase elu Soomes ja mina elaks poolüksikemana edasi, aga laste ja pere mõttes pole see lahendus. Ei saa salata, et see pisike puhkus siin vahepeal on meile ainult hästi mõjunud (peaaegu aasta enam-vähem lahus elamist siis), aga nüüd hakkab aitama.

Kuidas me sügisest perega täpselt edasi läheme, hetkel ei tea. Herlend peab Eestis uue töökoha leidma ja mina...pean töökoha leidma, sest Christian saab jaanuaris 1,5-aastaseks. Mul on küll mõtteid palju...aga mul on kogu aeg nii palju tööd, et pole aega veel nendega tegeleda :) Tegelikult püüan nüüd jälle mõnda aega rohkem raamatute kirjutamisele keskenduda. Kuna viimased raamatud kirjastasin ise, siis tegelikult on mul lootust, et mõnda aega võiks isegi kirjutamine ja kirjastamine mu töökohtadeks olla. See oleks küll unistuste elu!