teisipäev, 30. juuni 2015

Ütlemata sõnad...ehk Herlend pole õnnelik!

Teatasin täna Herlendile, et mul läheb praegu raamatuga väga hästi. Ta jäi mind kummalise grimassiga vaatama ja venitas:
"Meie jaoks see küll hea ei ole... Siis teame, et peame sinust eemale hoidma..."
Hmm, mina võin seda ise öelda!!! Aga see küll pole hea, et isegi Herlend on asjast aru saanud. Ehk et jah- ajal, kui raamatuga läheb hästi, ei tasu mind torkida, sest siis ma kirjutan raamatut ja elan ühes maailmas... ja mitte teie omas.

Nüüd aga tuleb ajalooline hetk ja ma lasen teid oma poolelioleva noorteka "Ütlemata sõnad" kaante vahele piiluda. Üsna alguses on sellised lood:

„Tead, ma olen sellest kõigest nii väsinud,“ teatab silmnähtavalt purjus Joel, kui me mõne aja pärast alumise korruse saali nurgas klapptoolidel lösutame, jalad eesoleval pingireal. Simon ja Neemo tahtsid magama minna ja käsutasid tuvikesed toast välja, nagu Neemo meid uksest välja lükates ütles. „Adelina ja kool ja kodu...“

Nonii, ongi käes- purjus-inimese-aususehetk ehk see koht õhtust, kus Joel ei saagi enam aru, et räägib võhivõõra inimesega. Loomulikult olen valmis poissi kuulama, kuid ma ei tahtnud osa saada mingist enesepaljastusest, mida Joel hiljem oleks kahetseda võinud. Minuga aus olemist ta arvatavasti aga kahetseks.

„Äkki sa tahad magama minna?“ pakun ja hakkan ennast püsti ajama, et ülimalt ebakindla hoiakuga Joel tema tuppa tagasi aidata.
Poiss haarab mu käest ja vaatab alkoholi-uduse pilguga otsa.
„Ei taha ma kusagile minna. Ma tahan sinuga rääkida.“

Ta tõmbab mind tagasi enda kõrvale ning jätab mu käe enda kätte. Sean ennast mugavamalt klapptoolile lösutama ja püüan mitte tähele panna, et Joel oma pöidlaga mu peopesa silitab.

„Tead, kõik mõtlevad, et mu elu on nii hirmus lihtne ja tore. Ja nii ma peangi pidevalt tõestama, kuidas kõik on nii ilus ja tore. Ja ma ei viitsi enam. Nii hea on niiviisi purjus olla ja mitte millegi eest vastutada.“
Ta vahib mittemidaginägeva pilguga enda ette ja ohkab sügavalt.

„Ega alkohol ju sinu eest probleeme ei lahenda,“ vastan ettevaatlikult, teadmata, millest me tegelikult räägime.
„Vähemalt mõneks ajaks võin tunda, et lahendab. Ja nii ma ei pea vähemalt mõnda aega millelegi mõtlema...“
Poiss ohkab taaskord ning lisab veel midagi arusaamatut. Pikk vaikusehetk. Äkitselt vajub ta pea mu õlale. Mõne hetke pärast kõlavad vaikses ruumis purjus inimese rasked ühtlased hingetõmbed.

Ja olengi üksi. Nagu kesköö oleks muinasjutus kätte jõudnud. Näen kutsareid hiirekestena saalinurga poole jooksmas. Nüüd ei pea ma enam mõtlema, mis saab edasi... sest midagi ei saagi. Selline oligi minu segane 15 minutit kuulsust- õhtu koos purjus Joeliga! Ja nüüd on see läbi. Olin vahepeal isegi mõelnud, et neist võiks sõbrad saada. Poiss tundus nii hoolitsev, aga õhtu lõpuks selguks, et asi oli lihtsalt alkoholis. Tunnen mingit seletamatut nukrust. Ma ei saa ise ka aru, miks, sest ma pole ju kaotanud midagi, mis mul olemas oleks. Joeli pole minu elus kunagi olnudki.

Kuulan mõne hetke poisi rahulikku hingamist, kuni mul hakkab ebamugav. Äratan teda. Varsti vaatab ta mulle segaduses pilguga otsa, kuid nõustub kaasa tulema. Jõuame poiste toani, kuid ka uksel ei lase Joel minust lahti. Neemo ja Simon magavad ning tuba on pime.

“Ole mu juures,” pomiseb ta ning tõmbab mu enda kõrvale nari alumisele voodile pikali, käsi üle minu. Mõne hetke pärast kuulen kolmehäälset purjus inimeste norskamist.