teisipäev, 3. mai 2016

Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatris

Viimasel ajal tõden üha tihemini, et mu lapsed on suured. Kolme suuremaga (7a, 5a ja 3,5a) koos välja minnes pole mul mingit erilist ärevust, ega valmisolekut, et "appi, mis kõik juhtuda võib!"

Mitmeks päevaks välja minnes võtab küll jätkuvalt päris mitu minutit aega, enne kui kõigile mitmeks päevaks sobilikud riided suudan kaasa pakkida. Aga no seda muret aitaks vähendada, kui millalgi jõuaksime nii kaugele, et saaksime endale majja mõned riidekapid. Jaa, ükskord tuleb päeva, kui täitub minu helesinine unistus isiklikust riidekapis...

Riidekapi asemel pidin aga rääkima seda, et käisime kolme suurema lapsega Tallinnas. Täiesti juhuslikult sattus mitu üritust järjestikku, nii et saimegi kahepäevase reisi. Eile alustasime Rolandi sünnipäeval:


Mina korjan kõigist sellistest kohtadest praegu muidugi mõtteid perekeskuse jaoks, sest eks sellegi koha suurim ülesanne saab olema pakkuda võimalust sünnipäevade korraldamiseks.

Tordil küünlaid lugedes sain aga aru, et mulle ikka ei jõua kohale, et kuidas need meie lapsed nii ruttu kasvavad. Alles me istusime Kadiga Libatses korteris ja vaatasime, kuidas pisikesed alla aastased Mathias ja Roland oma saamatul moel sõprust sobitasid. Ja nüüd kooli... Tegelikult on see aga vahva! Nad on nii mõnusad inimesed juba praeguseks!

Kuigi pidu lõppes üheksa paiku, ei läinud lapsed ööbimiskohas sugugi kohe magama, vaid hoopis koos Keviniga õue mängima. Nad kõik olid seda kohtumist nii kaua oodanud, nii et uneaeg ei saanud kedagi segada.

Hommikul said lapsed luksust nautida- tädi Pille tegi lastele pannkooke vaarikamoosiga:

Varsti oligi aeg ennast ilusaks teha ja keskpäevaks Estonia teatrisse jõuda. Pipi Pikksukk ootas! Rääkisime selle teose dirigendi Priit Aimlaga juba ammu, et peaks seda tükki vaatama minema. Siis oligi aeg pileteid ostma hakata. Algul rääkisime eelmisest teisipäevast. Panin märkmikusse kirja kl 12. Siis tuli välja, et see on ikka nii välja müüdud, et saame piletid selleks teisipäevaks.

Olen paar korda varem siin kirjutanud, et praegu on kuidagi eriti hullud ajad jälle. Eriti arvutisse jõudmise osas. No lihtsalt ei jõua. Ja kui jõuan, siis tuleb 100 asja korraga teha ja lõpuks kõik ununevad. Nutitelefoni oleks nüüd tõesti vaja, et igasugused kiired vastused-kooskõlastamised-info liigutamised saaks päeva jooksul pidevalt ära teha, mitte kell 22 õhtul arvutisse jõudes.

Lühidalt öeldes- ma mõtlesin küll, et peaks tänase etenduse info kodukalt üle vaatama, sest kusagil ajusopis oli mingi mälestus, et sellega oli mingi teema. Ei jõudnud! Kui me kl 11 paiku lastega siledate ja sirgetena tühja Estonia teatri fuajeesse astusime, hakkas häirekell tööle. Seinal seisvast ajakavast sain kiire kinnituse- tänane etendus algab kell 19! Jah, tuli meelde küll, et Priit juba eelmisel nädalal telefonis rääkides seda rõhutas. Ma ei tea, miks ma seda kirja ei pannud.

Mis siis ikka- läksime hoopis linna peale, seejärel Pille ja Kevini juurde lõunat magama ning õhtul uuesti teatrisse.

Kui muidu võiks öelda, et kaks korda päevas Estonia teatris käivad inimesed on väga kultuursed, siis meie tänase kogemuse kohta seda öelda ei saa. Nutitelefoni on vaja, saab hoopis selle kohta öelda. Oeh, tuleb selle nädala ajaplaani ikka sisse panna ja kõigi asjaosalistega telefonipoes ära käia. Pole ju vaja, et minust saaks see loll, kes mitu korda päevas teatris käib.