Miks Herlend ei läinud Christianiga haiglasse?

Seekord oli meil täitsa perekondlik nädalavahetus plaanis. Ei mingeid väljasõite, ega pidusid, ega grillimist, ega... mitte midagi.

Ainuke laupäevane plaan oli Mathiasele lasteaia lõpetamiseks riided osta. Tuterdasime hommikul kõik kodus ringi, lõuna ajal Herlend pani väiksemad magama ja meie Mathiasega sõitsime linna. Hakkasime autost välja tulema, otsisin rahakotti...eee... tuli meelde, et köögist omalt kohalt ma seda ei leidnud ja pidin autosse istudes kontrollima, kas on autos. Ta on mul ühes kolmest kohast: autos, köögis või minu töötoas. Mitu minutit otsimist ja lootmist, et äkki on rahakott autos mõnes teises kohas, aga... esimene aimdus oli õige- rahakotti pole!

Helistasin emale, et äkki ta on linnas tööl ja saan tema käest raha laenata. Otse loomulikult ta puhkas. No ja nii me sõitsimegi koju tagasi... Egas midagi, oligi ju perekondlik nädalavahetus plaanis. 40 kilomeetrit uuesti koju ja siis 40 kilomeetrit uuesti linna... päris mitu lugulaulu saime raadiost ära kuulata. Ei, ega ma enda peale üldse tige polnud. Mis see muutnud oleks.

Igatahes jõudsime lõpuks koju ka ja hakkasime perekondlikku nädalavahetust edasi veetma. Lapsed mängisid õues. Nagu ikka. Ühe korraga pistis Christian (peaaegu 2a) kohe ukse ees karjuma. Õnneks tähendas see, et kusagilt kõrgelt ta alla ei kukkunud ja kusagile kinni ei jäänud, sest need kohad on kõik uksest kaugemal. No näiteks selline koht, kus meie lapsed armastavad mängida (Christian küll sinna üles veel ei saa, aga üritab juba hoolega):

Christiani kisa tähendas, et ta oli jalanõude resti püsti pannud, ise sinna sisse pugenud ja siis koos sellega keset kõnniteed kõhuli kukkunud. Ühtegi nähtavat vigastust tal polnud, aga pojake nuttis ikka päris kaua. Tema puhul on see imelik. Üldse on meie lapsed sellised, et saavad haiget, nutavad, saavad lohutatud... ja lähevad samasse kohta tagasi. Oluline on õppida õppetund sellest, mida järgmisel korral teisiti teha, mitte mängust loobuda.

Nii et päev läks tavapäraselt edasi. Õhtul lapsi magama pannes Christian karjus mu peale, kui tal särki ära võtsin. Kuna see oli vannis ja ta protestib alati, kui tundub, et talle hakatakse vett pähe panema, siis polnud ikka veel midagi imelikku. Õhtujuttu lugedes ronis ta mulle sülle, hakkasin pojakese pead paitama, kui... avastasin kuklast hiiglasliku muna. Tõesti hiiglasliku!

Herlend kolistas ja planeeris maja peal. Kutsusin ta kiirelt alla. Tema on meil peres meditsiinimees, sest mina ei tea tavaliselt haigustest midagi. Suur muna kuklas- kiire otsus oli, et haiglasse. Mina pakkisin enda asjad kaasa (raamatud muidugi ka, sest "Vihurimäe" lugemine on ikka pooleli), Herlend pani Christiani riidesse. Nii kiire oli, et pojake sai selga Joosepi suure jope ning jalanõude ja sokkide otsimiseks issil aega ei olnud. Jah, Herlend viis lapse autosse siis, kui ma veel toas 10 minutit oma asju kokku kohmerdasin.

Läbi pisarate nägin ikka teed ka ja kogu aeg rääkisin Christianiga, et ta magama ei jääks. Kodust hakkas ta pihta jutuga, et: "Onu Rassu juurde!" (öösel kl 23???) Kui Pärnu-Jaagupi kiirabi meile poolel teel aga järgi jõudis, siis sai Christian aru, et onu juurde vist siiski ei lähe. Kiirabi vaatas lapse pupillid ja muhu üle ning rahustas, et hetkel küll midagi ülimalt kriitilist ei ole. Eriti kuna ta pole oksendanud, ega teadvust kaotanud. Huh, süda läks kergemaks.

Kiirabisse käsiti aga ikka sõita. Nii me siis varsti andsimegi haigla turvamhele aru, mis juhtus. Pandi ootama. Algul Christian veidi võõrastas, aga siis läks lahti. Eputas ja jutustas turvamehega ning tuterdas niisama ringi. Mingil hetkel pani siis välisuksest välja. See oli just siis, kui meid lõpuks sisse kutsuti. Nii me siis näitasime, kui haige laps on.

Palatis hakkas sama jama pihta- enne, kui arst ta korralikult läbi vaatas, jõudis ta WC hädaabi nuppu vajutada ning kaks korda palati ukse lahti teha. Kell oli juba umbes südaöö. Haigla arst rahustas ka, et hetkel kriitiline pole, kuid 48 tundi peab kindlasti jälgima. Pilte ei tehtud, sest verevalumi alt ei näita nagunii midagi. Kompuutri jaoks oleks aga lapsele pidanud narkoosi tegema ja sellest polnud me keegi huvitatud.

Öö oli magamata, sest võtsin Christiani enda kõrvale, aga pidin teda pidevalt keerama, et ta oma muhu peale ei toetaks, sest siis ta hakkas kohe nutma.

Hommikul sain aru, miks Herlend mind lapsega haiglasse saatis:

Sest hommikuks oli mannapuder.

Mulle sobis. Kuna ma dieedi eelmisel nädalal ebaõnnestunuks kuulutasin ja ära lõpetasin, siis nautisin mina oma hommikust mannaputru ja kohvi. Herlend oleks aga ilmselt nälga jäänud. Vot, selle järgi valitakse, kes lapsega haiglasse läheb.

Muhk ise oli selline:

Pojakesele tehti igatahes kõik proovid. Tulemusi oodates istusime mängunurgas- Christian mängis ja mina lugesin "Vihurimäed". Mulle on haiglas käimiste juures alati meeldinud see, et siis on palju aega raamatut lugeda... teoreetiliselt vähemalt. No "Vihurimäe" jäi igatahes lõpetamata, sest arst lubas meid koju, kui meil on enda transport, et vajadusel kiiresti tagasi tulla.

Kodus toimus see, mida ma kartsin: kõik ülejäänud lapsed olid Christiani pärast väga mures ja tahtsid kogu aeg teada, kas ta sureb nüüd ära. Jah, meie lapsed teavad, et ei sure ainult vanad inimesed, vaid igaühega võib igal ajal midagi juhtuda. See, et ma seda räägin, ei too kaasa mingeid sündmusi, vaid sellised asjad juhtuvad, et inimestele meelde tuletada, mis on tähtis. Mina lubasin hiljuti, et minu lapsed ei pea enam olema need, kes püüavad täiskasvanute maailma parandada ning kellegi teise väärtushinnaguid paika panna. Minu lapsed peavad elama nendele inimestele, kes neist hoolivad. Ei mingit raiskamist ja ootamist ja palumist. Meil kõigil on aega nende inimeste jaoks, kellele otsustame ennast pühendada. Ja nii ongi!

Mis ma sellest loost õppisin? Et iga päev pean veel rohkem oma kalleid kallistama ja armastama! Iga päev. Tänasel päeval. Mitte homme. Nüüd.