neljapäev, 12. mai 2016

Hoogne põllumajandamine käib, sest kevad tuleb teisiti

Aiatöödega on alati see, et on liiga vara, liiga vara... ja äkitselt on liiga hilja.

Kogu aeg on maa liiga märg, et riisuma minna... ja siis on juba liiga kuiv, et lõket teha. Seemnete potitamiseks on kas liiga vara... või on viimane aeg poest osta valmis istikud ja need lihtsalt maha torgata. Arumaimõista, kuhu see vahepealne õige aeg alati jääb? Ja see pole nii vaid viimased aastad, vaid minu arust on see tõesti kogu aeg nii!

Seemneid ma siis ilmselgelt pottidesse sel aastal ei pannud. Veebruaris oli ilge tuhin, aga siis oli liiga vara ja... nüüd on maikuu.

Eelmise aasta juunis valminud kasvuhoone on poolenisti üles kaevatud ja mõned taimed ka juba ostetud. Eelmisel aastal said tomatitaimed kasvuhoonesse väga hilja, sest lihtsalt ehitustööd viibisid. Kasvuhoone on üldse selline ehitis, mida ma pikalt uskusin, et meie majja üldse ei tule. Aga kuna ma ise söön tohutult palju tomateid, siis ei olnud enam viisakas sügiseti laste vanaemade kasvuhoonetes istuda, et otse tomateid süüa. Nii saimegi endale oma kasvuhoone. Isegi tomateid saime ka eelmisel aastal.

Oma raamatus "Minu ilus elu maal" kirjutasin meie potipõllumajandusest pikemalt. Sellest, kuidas esimesel aastal panime maha kolm põldu kartuleid, seejärel hakkasime vähendama ja mingi aasta ei teinud üldse. Nüüd aga hakkame jälle suurendama. Esiteks sellepärast, et nüüd oleme aastaid oma maade eest hoolitsenud ja neile ka sõnnikut vedanud. Teiseks on lapsed nüüd nii suured, et ei sega potipõllumajandust. Kolmandaks on lapsed nii suured, et tahavad ise osaleda ja saavad pildi sellest, kust toit tuleb. Neljandaks on elustiil praegu selline, et potipõllumajanduse lõõgastav efekt tasakaalustab kõiki teisi tegemisi.

Maa on meil siis hetkel selline- küntud, randaalitud (?- oli vist nii) ja vaod ka sees:

Christian nii väga fännab kõiki masinaid, aga mürinat kardab. See tähendab, et kui keegi mõne masina kusagil tööle paneb, siis ma pean alati vaatama, kuhu poole Christian pimesi jookseb. Vagude ajamise ajal hoidis ta kõvasti mu käest kinni ja huilgas rõõmsalt kaasa.

Teised lapsed? Nemad mängisid samal ajal onnis. Ahjaaa, sellest ma polegi veel kirjutanud. Varsti!

Pärast sai Christian aga lõbusõitu ka:

Hmm, raamatus "Minu ilus elu maal" vist juba on selline pilt:

Tegelikult on viimasel pildil siis ikka meie esiklaps Mathias. Herlend on ikka Herlend, aga mõned aastad noorem.

Vagudele ja vagudesse lähevad sel aastal aga laste valitud asjad: porgandid, herned, sibulad, kurgid jms. Ma ise oleks samad asjad valinud, aga lastekasvatuse põhimõte- lase lastel valida, siis osalevad töös parema meelega. Nii teemegi! Ja kasvuhoonesse ostsin isegi paar paprika taime, sest Mathias sööb meil paprikat.

Nüüd aga kirjutan hoopis noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa edasi, mitte ei potipõllumajanda. Lapsed on lasteaias ja ka ei potita.

Igal aastal tuleb kevad teisiti. Sel aastal samuti. Ikka teisiti.