esmaspäev, 30. mai 2016

Mathias ei saa enam kunagi lasteaeda minna

Jah, täpselt nii see ongi- nüüd on kõik ja meie esiklaps Mathias ei saa enam kunagi lasteaeda minna! Tema jaoks on lasteaed läbi.

Siin (Laulupidutsemine ja nutust paistes lõpupildid ) juba kirjutasin oma suurimast hirmust, et ma ei suuda lasteaia lõpuaktusel pisaraid tagasi hoida. Tegelikult oli see mure asjatu.

Kuna me õuet niigi pulmadeks ette valmistame, siis saime seekord isegi (peaaegu) õigel ajal kodust minema. Jätsime Joosepi ja Christiani Libatsesse Herlendi pere juurde, nii et nemad tulid sealt koos meile järgi. Herlend läks Mathiast riidesse panema, mina aga Mariat. Nii ma pojakest enne aktust ei näinudki.

Lõpetajate lapsevanematega oli seekord meie üheks mõtteks, et lõpuaktus toimuks mõnes suuremas kohas, kui seda on lasteaia saal. Just sellepärast, et kõik näeks lapsi ja et vähemalt lapsevanemad üritusest maksimaalselt osa saaks. Saali suhtes jäime lõpuks ikka lasteaia juurde, ega hakanud kusagile mujale kolima. Kompromissina tegime veel otsuse, et esimesed read on broneeritud lapsevanematele. Mitte nii, et keegi tuleb kogu suguvõsaga, hõivab pool saali ja siis mõned lapsevanemad istuma ei mahugi. No kui meie kohale jõudsime, olid lapsevanemate read ikkagi täis, aga õnneks saalis oli vabu kohti veel.

Teise lahenduse meie murele leidis muusika õpetaja. Nimelt organiseeris ta nö koori astmed, millel poisid siis istusid ja seega tekitasid teise kõrgema rea. Nii paistsid lapsed ka kaugemal istujatele ära. Tantsimist küll istudes ikka väga ei näinud, aga muul ajal olid lapsed suht nähtavad.

Lapsevanematega otsustasime ka fotograafi tellida. Nii võisid kõik oma nutiseadmed rahulikult koju jätta ja polnud nii, et pool saali muudkui klõpsib ning esinemisi keegi ei näegi.

Ma rääkisin oma suurimast murest (pisarad!) enne ka ühele laste õpetajale. Tema ütles: "Me üritame siin ikka ühte väga lõbusat üritust teha!" Ja nii oligi. Lapsed tulid sisse Pipi laulu järgi hüpeldes. Ei mingit ranget marssimist. Väga vahva mõte!

Laulud, luuletused, pillilood, tantsud... Fantastiline, mida kõike õpetajad on lastele selgeks õpetanud. Tõsiselt pikk kava. Eks palavus piinas ka lapsi, kuid kõik pidasid vapralt vastu.

Samuti pidasid hästi vastu kaasasolevad õed-vennad. Meie Christian väsis ühel hetkel ära ja hakkas rohkem nihelema. Kuna ta midagi ei näinud, siis eks see oli loomulik. Herlend lasi tal siis enda süles püsti seista ja näitas Mathiast.
"Mattas," teatas Christian (peaaegu 2a) ühel hetkel kõva häälega rõõmsalt üle saali. Mathiasel oli hea meel, sest ta nägi siis lõpuks, kus me istume. Christian rahunes ka maha, sest ta sai vist aru, kelle jaoks me seal oleme. Aga seejärel ta nõudiski pidevalt veel Mathiast näha.

Maria tuterdas ka omapead ringi ja otsis kohta, kust suurt venda paremini näha. Joosep istus vanaema juures seina ääres põrandal ja jälgid toimuvat rahulikult.

Fotograafi pilte pole me veel saanud, kuid vanaema klõpsis mõned pildid:

"Vanad", "vanavanad" ja onu tulid meile pärast külla ka. Nii said tehtud mõned kohustuslikud ilu-ilu pildid. Näiteks sellised:

Oot-oot, see vist pole päris ilupiltide klassika.

No aga see küll:

Ilupiltide vahel tegime oma perest ühe PÄRIS pildi ka. Lugege nüüd siit pildilt, milline on meie lastest igaühe päris loomus ja olemus:
Kes pildilt aru ei saa, see võib lugeda Margiti blogist, kuidas ta meie lapsi iseloomustab, sest Margit oskab samuti väga hästi inimesi südamega vaadata: Päikesed vihmases Pärnus.

Lihtne matemaatika näitab, et järgmised 17 aastat saab meie peres 1.septembril alati pidu, sest ikka keegi läheb kooli. No ja kui keegi peres läheb kooli, siis ju on 1.septembril pidu ja kook. Alati! Meil lastena küll oli. Aga teil?

Kas ma olen uhke?
Oo-jaaaa! Jah, mu lapsed ei käitu alati kõigile arusaadavalt. Ma ise ka mitte. Aga nüüd on käes aeg, kui teised näevad mu lastes seda, mida ma ise olen aastaid näinud. Uhkuse kõrval tunnan ma aga ka suurt vastutust. Ma tean, mis roll on minul ja Herlendil ja kõigil ümbritsevatel, et lastest saaks need, kelleks nad võiks saada.

"Sa võid saada, kelleks iganes sa tahad, peaasi, et see sind õnnelikuks teeks!" õpetan mina oma lastele edasi seda, mida on mulle õpetatud. Peaasi on palju tööd teha ja pingutada oma soovide ja eesmärkide nimel. Pingutada saab aga alles siis, kui sa saad aru, et see on õige asi, mille nimel pingutad. Kui redel on toetatud valele seinale, siis pole vahet, kui kiiresti sa redelist üles ronid. Nii et enne tuleb aru saada, kas redel ikka toetab õigele seinale. Ja see ongi see, milles on lapsevanemal ja teistel lähedastel suur roll- aidata lapsel mõista, milline on tema elus "sein", mida mööda tasub üles ronida. Pole ju mõtet aasta(kümne)id teha tööd millegi nimel, mis lõpuks osutub valeks.

Palju õnne pojake! Palju õnne meile kõigile! Suur-suur tänu kõigile, tänu kellele me täna rõõmustada võime! Aitäh-aitäh-aitäh!


Samal teemal:
19.aprill 2016 Mathias on kooliküps