Sellest, et me tegelikult samal päeval käisime mitu korda Estonia teatris, kirjutasin siin: Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatis.
Kui me siis õigel ajal lõpuks õiges kohas olime, saime kõigepealt etenduse dirigendi Priit Aimla käest oma piletid kätte. Nägime vaid selleks hetkeks, sest tal oli lastega proov pooleli. Tutvusime siis lastega teatriga. Lugesin neile seintelt ja kujudelt nimesid. Kui oskasin, rääkisin ka, kes on kes, aga ega kõigi puhul ei osanudki. Jah, oli küll loll tunne.
Mõne aja pärast istusime ühes saalis maha ja hakkasime lastega koos kava uurima, kui härra dirigent isiklikult helistas.
"Kui tahate, saate orkestri ruumi näha," lubas ta lahkelt. Vägev! Pardipojad said üles rivistatud ja sibasime Priidu järel kõik trepist alla, töötajate uksest sisse. Tunne oli täpselt selline, nagu saaks osa sellest, millest igaüks (ja isegi) iga päev ei saa. Ja see tunne oli selline sellepärast, et me saimegi osa millestki, millest me iga päev osa ei saa.
Lapsed vahtisid vaimustunult ringi. Kõik onud-tädid olid väga sõbralikud ja naeratasid. Mõni mängis pilli ka.
"Kui tahate, võime lava pealt ka läbi käia?" ütles äkitselt härra dirigent. Kõlas uskumatult. Vaidlema ei hakanud. Sättisime ennast hoopis uuesti ritta ja vudisime Priidule järgi. Nii me siis olimegi Estonia teatri laval:
Väga eriline tunne oli! Jah, me polnud aastatepikkuse tööga ja harjutamisega sinna jõudnud, vaid lihtsalt jalutasime läbi, aga mõni koht on lihtsalt eriline. Inimestena on meil komme harjuda kõigega, mis on olemas. Usun, et näitlejate-lauljate enda jaoks ei tundugi ehk see lava enam nii eriline, sest on igapäevane töökoht. Seda, kas Estonia lava hingus meie lapsi kuidagi mõjutas, näeme aga aastate pärast. Pipi hobuse seljas istumiseks on Maria aga just õige tüdruk, sest ta on meil ka üks paras Pipi.
Loomulikult said lapsed ka härra dirigendi endaga pilti teha:
Siis oli aga Priidul aeg riideid vahetama minna ning meil igast otsast hirmus vaimustunult aeg oma koht leida. Minu esimene kogemus loožist etendust vaadata:
Veel vahvamaks läks siis, kui üle saali teise poole looži istus suurepärane lauluõpetaja Anu Aimla paljude lastega. Lehvitasime ja naeratasime! Niigi armsalt ja soojalt alanud üritus muutus veel päikselisemaks.
Kui juhuslikud on tegelikult juhuslikud asjad? Lava taga näitas Priit mulle ka orkestri tööplaani suurel ekraanil. See näitas, et meie vaatame Pipi 77.etendust. Number 77 on minu elus alati kuidagi oluline olnud. Pidavat õnnelik number olema. No näiteks on mul korter nr 77 ja viimase aja kogemustest on kõige kasutatavam nr 77 minu jaoks selle numbriga spordiklubi kapp. Igatahes oli see veel üks hea märk!
Ja siis hakkas pihta: külmavärinad esimestest taktidest. Loomulikult oli mul veidi hirm, et kuidas üksi kolme lapsega Estonias hakkama saan. Teada ju küll, et mul on väga energilised lapsed. Võin kohe kokkuvõtte teha: ei mingit probleemi!
Kohe algul tuli ära "Pikksukk Pipi mina, nimi on mul kena..." laul, mida kodus lastele korduvalt laulsin. Ma ju tean, et lapsed haaravad kergemini sellest, millega kuidagi seostuvad. Nii püüdsingi neid etenduseks ette valmistada... aga no rohkem laule ei tulnud mul endal ka meelde. Nii korrutasin kodus Pipi laulu ja seda ka vaid poolte sõnadega. Ülejäänud nädala on Maria seda laulu ise laulnud, aga ka poolenisti omamõeldud sõnadega. Teda ei häiri.
Ma istusin terve etenduse ja nautisin naeratades. Lihtsalt nautisin ja naeratasin!
Enne etendust lugesin kavalehelt rõõmusõnumi, et Tommy osa mängib Aare Kodasma. Meie lugu Aarega kirjutasin varem juba siin: Tsirkusprintsess, Aare ja Kivine armastus. Aga kohtunud me ikka polnud ammu. Suure osa etendusest nautisingi Aare mängu. Kui siiralt aus olla, siis Pipi jäi minu jaoks veidi... eemalolevaks. Aare mängitud Tommy oli hulga elavam. Pigem oleksin Pipilt oodanud, et ta on kogu aeg aktiivselt olemas ja ei oota, et teised tegelased oma osa ära teevad, aga kohati jäi just selline äraolev mulje.
Kindlati tuleb ära mainida ahv ehk siis Alo Kurvitsa mängitud Härra Nilsson. Täiesti uskumatu, kui tõetruu ta oli. Hääled, liikumine, kõik oli lihtsalt perfektne. Väga-väga nauditav mäng. Pole ime, et hiljem lava taga pilti tehes Maria keeldus ahvi kõrvale minemast, sest ahv rääkis. See ei mahtunud pisikesse peakesse, sest etenduses ju ahv ei rääkinud.
No ja röövlid Blom (Vennno Loosaar) ja Kõva-Karlsson (Raivo E. Tamm) olid ka nii õiged, kui õiged. Nii mõnusad ja omas elemendis.
Näidake mulle nüüd inimest, kes saab Põhjamaa ajal vaid olla ja kellel pisarat silma ei tule? Pipi etendus lõppes Vinteri lauluga "Põhjamaa". See on iseenesest imeline laul, aga pärast sellist meeliülendavat etendust ründas see otse südamesse. Pisarad tõi välja küll, aga püüdsin ikka suu kinni hoida. Siis aga nägin, et üle saali vastas loožis istuv Anu Aimla laulab ka kaasa ning mujalt saalist kostus ka laulu ja nii liitusin ka mina teistega. Vaikselt, aga ikkagi.
Kardina langedes oli taaskord tunne, et see oli niiii ilus hetk, et ei taha ennast üldse liigutada, sest äkki saab kõik otsa. Lihtsalt niiii ilus ja lihtne oli olla. Lapsed olid samuti vaimustunud. Ja mina olin vaimustunud sellest, et lapsed nii hästi vastu pidasid. Priit ei kahelnud mu lastes muidugi hetkekski ja lubas juba ammu, kui me etendusele tulekut planeerima hakkasime, et mu lapsed saavad seal hästi hakkama.
Etenduse lõpus tuli mul aga jälle meelde, et ma unustasin lilled täitsa ära. Ma käin nii harva sellistel etendustel, kus osalejatele lilli viiakse ja nii ma need siis pärast unustangi. Järelikult peab tihemini teatris käima hakkama.
Pikalt me suletud kardinat nautida ei saanud, sest Priidul oli meile veel üks üllatus: pääsesime Pipi ja ahviga pildistama. Vudisime taaskord kokkulepitud ukse taha ja Priit juhatas meid lavale. Joosep sättis ennast kohe hobuse selga, aga nagu öeldud, Maria keeldus Härra Nilssonile lähemale minemast.Alo kutsus teda enda juurde, kuid ilmselgelt see läbi ei läinud. Rahvast kogunes igast küljest veel ja Priit tegi meist sellise pildi:
Tänusõnad öeldud ja kallistused kallistatud palusin Priidul ka Aaret tervitada.
"Aga äkki tahad teda ise näha?" pakkus Priit välja.
Ja nii me vudisime jälle tema järel kusagile Estonia tagaruumidesse. Tee peal tänas Priit muudkui ühte ja teist kohatud inimest toreda etenduse eest. Äkitselt seisis meie ees röövel Blom. Enne etendust nägime tegelikult ka, kuidas talle grimmi tehti. Tunnistan- siis ma teda ära ei tundnudki. Nüüd aga rippus tal pea nahk otsa ees. Röövel tõmbas selle ära.
"Lapsed, tahate näha, kuidas ma endal nina küljest ära tõmban?" küsis ta meie nublude käest. Tore- see jääb vist meie laste viimaseks teatri kogemuseks, kui nad näevad, mis jubedused teatris toimuvad, jõudsin mõelda. Veidi sikutamist ja röövel Blom saigi oma ninast lahti. Lapsi see aga ei šokeerinud. Ju nemad on selle imeliku maailmaga rohkem harjunud, kui mina. Igatahes seisis röövli asemel meie ees nüüd taas Venno Loosaar.
Ja siis seisis minu ees hoopis Aare. Nii ammu pole kallistanud, seega tegime kõik tasa. Pilti tegi Priit meist ka:
Päeva lõpuks oligi selline tunne, et "mõni hetk on ilusam kui teine... mõni hetk on kohe väga-väga ilus...."
Taaskord sai tõestust, et maailm on ilusam koht, kui iga inimene teeb seda, milles ta hea on. Kui inimesed teevad oma tööd südamest, nii et jääb mulje, et nad ei teegi tööd.
Ma olen nii õnnelik, et minu sõprus-ja tutvusringkonnas on selliseid andekaid inimesi, kes toovad päikest niiiii paljude inimeste südamesse.
Teele võtsin kaasa muidugi ka Pipi sõnad:" Ära muretse! Mina saan alati hakkama!" Sest nii ju ongi!
Nagu ma ütlesin- mõnda kogemust on raske sõnadesse panna! Aga äkki sain kuidagi ikka hakkama. Seda, mis mina ja lapsed sellest päevast oma südametesse saime, mõõta ei saa.
Kareka moodi lõpetades: mina tänan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar