laupäev, 28. mai 2016

Laulupidutsemine ja nutust paistes lõpupildid

Kuna ma osalen blogiauhindade jagamisel, siis peaksin praegu eriti palju kirjutama-kirjutama ja muudkui kutsuma teid üles minu poolt hääletama. Seda saab teha siin!

Hääletusel osaleb pere- ja beebiblogide seas mu blogi Minu ilus elu maal. Raamatublogide kategoorias midaheliluges.blogspot.com ja poliitblogides helikunnapas.wordpress.com. Käi nüüd vahepeal hääletamas ära! Paar päeva saabki veel hääletada! Pereblogides on võitja küll ilmselt juba välja kuulutatud, aga tema blogi meeldib mulle ka väga, nii et kõik on hästi. Raamatu- ja poliitblogide seas on mul aga ehk isegi lootust.

Blogiauhindadel kandideerimise lõpuspurdi asemel mina hoopis teen kõike muud.

Eelmisel nädalal käisime laulupidutsemas. Kilingi-Nõmmes toimus Pärnumaa laste laulupidu. Mathiase lasteaiarühm osales seal. Lapsed olid nii tublid, sest lasteaia lapsed õppisid selgeks nii lasteaia laulud, kui ka 1.klasside laulud.

Andsin Mathiase õpetajatele üle ja läksin ise koos Joosepiga parkimiskohta otsima. No ja siis see juhtus: autoga suveaiast mööda sõites nägin, kuidas Mathias koos teiste lastega rivis lavale marssis, et proovi teha. Ja minul pisarad silmas! Ma ei suuda ikka uskuda, et mu pisipoeg on nii suur, et käib üksi laulupeo proovi tegemas!!! Millal see juhtus? Kui laps juba laulupeol käib, siis on tõesti päris inimeste tegemiste aeg käes.

Parkisime auto ära ja piilusime lauluproovi:

Istusin ja nautisin. Ma pole ise laulupeol käinud pärast seda, kui 5-kuuse Mathiasega Tallinnas päris laulupeol käisime. Nüüd aga ongi käes aeg, kus saan sellistest asjadest osa, kuna mu enda lapsed osalevad. Nii uhke tunne! Taaskord märk sellest, et möödas on aeg, kus mööda tänavat käib pardiemme koos järgi paterdavate poegadega. Üha enam ja enam on üritusi, kus saame lastega koos võrdselt osaleda.

Kuna jagasime sel päeval Herlendiga lapsed ära, siis kultuuri tuli koos minuga nautima Joosep. Kuigi tavaliselt pole tal väga püsivust sellistel üritustel istuda, siis seekord pidas ta väga hästi vastu. Tahtis muudkui teada, et millal tema esinema saab minna.

Poistega laulupidutsemas nägime välja sellised:

Lapsi esinemas vaadates tunnen ma alati, kui fantastilised on inimesed, kes meie lastele selle kõik selgeks õpetavad!!! Tean ise, kui kaua läheb näiteks ühe laulu selgeks õppimiseks aega. Ja kui seda peab veel mitmekümnele lapsele õpetama... Fantastiline töö!!!

Laulupidu nautides ning õpetajate fantastilisele tööle mõeldes tuli korduvalt pisaratega võidelda. Lihtsalt niiii tore ja armas oli kõik! Ja siis tuli meelde- pojake lõpetab 30.mail lasteaia! Üks päev lasteaias piilusin salaja veidi nende lavaproovi (ei luuranud lapse järel, vaid hoopis õpetajat ootasin). Kas pisar tuli silma? Nad on niii fantastilised. See oli vaid proov, aga esmaspäeval pean sama esinemist vaatama teadmisega, et mu laps ei lähe enam kunagi lasteaeda....

Jaa, ma pole kunagi ülimalt lasteaia usku inimene olnud, aga see on lapse elust siiski suur osa. Ma usun, et südamega tööd tegevad õpetajad jäävad lapsele eluks ajaks meelde. Ma pole lihtsalt kunagi uskunud, et lapsed peaksid 5 päeva nädalas sunniviisiliselt lasteaias käima, kui neil pole vaja.

Igatahes- kuidagi nii kurb on see lõpp! Üks päev käisime aga koolis laste uue õpetajaga kohtumas ja kooliga tutvumas. See oli nii uhke tunne, et oleks tahtnud lapse kohe ilma suvevaheajata kooli saata. Ega ta oleks läinud ka.

Nii et magusvalusa kurbuse ja ülendava uhkusega võideldes pean nüüd mõtlema, kuidas lõpupidu nii üle elada, et ma oma nägu kohe esimese esinemise ajal paiste ei nutaks. Mathiast küll hoiatasin, et kui ta mind aktusel nutmas näeb, et ta teaks, et see on suurest rõõmust. Lapseke sai aru!

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kes on nii tundlik sellistel üritustel? Või kuidas teie pisaraid tagasi hoiate? Tavalises olukorras mõjub vihastamine- kui kurvana vihastad, siis ei saa nutta. Aga aktusel pole nagu selleks põhjust (kuigi me võtame kolm väiksemat loomulikult ka kaasa ning hea tahtmise korral võiks ju nende peale terve aktuse vihastada?- ma muidu smile ei kasuta, aga selle teksti järel tunnetage palun naerunägu).

Käes on aeg, kui ma ei pea ütlema, kuidas ma oma lapsi kasvatasin, vaid lapsed näitavad, kuidas neid on kasvatatud.