kolmapäev, 4. mai 2016

Maalased päälinnas ekskursimas

Kuna meil tekkis eile Tallinnas ootamatult mitu tundi vaba aega (loe "Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatris"), siis otsustasin teoks teha oma ammuse mõtte ja lastega vanalinnas jalutada.

Lapsevanema kiiks on see, et aegajalt tunned, et vaja oleks omaette olemise aega, võimalust teha "suurte" asju ja siis kui oled näiteks mitu päeva järjest üksi Tallinnas mingitel kohtumistel-koosolekutel vms, siis mõtled: "Ah, oleks mu lapsed siin!" Nii olen mina ka küll ja küll Tallinna vanalinnas jalutades mõelnud, et tahaks, et lapsed sellest osa saaks. Eile avastasin, et minu arust polegi teised peale Mathiase Tallinna vanalinnas jala käinud... või ma lihtsalt ei mäleta? Ja Mathias käis seal ka siis, kui sünnist saati minuga EELK Usuteaduse Instituudis magistriõppes käis. Ehk siis miiiitu aastat tagasi.

Kuna Tallinnat on viimastel aasta(kümne)tel nii palju ehitatud, siis tegin endale ekskursiooni koos lastega. Näiteks parkisime Vabaduse väljaku maa-aluses parklas, kus ma siiani pole käinud. Minu Escort parkis umbes 15 aastat tagasi küll samas kohas, aga maa peal.


Georg Otsa Muusikakoolist möödudes tuleb mul alati meelde Aare. Ma ei teagi, miks, sest tegelikult pole ta mu ainuke tuttav, kes on seal õppinud. Sel päeval aga oli see väga õige mõte, sest just Aare mängis õhtul Pipi Pikksuka etenduses Tommy osa.


Rääkisin lastele, kus ma kooli ajal käisin, näitasin tuttavaid kohti.
Joosep (5a) tahtis teada: "Emme, kas sa elasid Tallinnas siis, kui Ertsmal kodu veel olemas ei olnud?"
Seletasin siis, et Tallinnas elasin ikka ülikooli ajal.

Laste jaoks olid vaimustavad linnatuvid. Nad ei saanud aru, kuidas linnud inimesi nii lähedale lasevad, sest tavalises looduses sa sellist asja ei näe. Ma ei hakanud neile pidama pikka loengut sellest, et see pole normaalne. Leppisime sellega, et linnalinnud lasevad ligi ja maa omad mitte.


Ma küll tahtsin neile veel palju-palju näidata, aga pisikesed jalakesed väsisid ära juba Raekoja platsile jõudes. Nii jäidki vaateplatvormid jms järgmiseks korraks. Eks nad oleks ka seekord jõudnud, aga eesmärk oli ju ikka sigelt ja selgelt õhtul teatrisse jõuda.

Mulle endale andis see väike vanalinna retk fantastilise kogemuse- nägin, et mu lapsed tõesti on järgmises eluetapis ja me saame koos hulga rohkem asju teha. Paar aastat tagasi oleks olnud suht mõeldamatu, et ma üksi kolme lapsega jala keset Tallinna seiklen. Nüüd aga saavad lapsed paljudest ohtudest aru ja minu rolliks on vaid rongkäiku õiges suunas juhtida. Tohutu vabanemise tunne, sest nüüd saame koos veel tihemini väljas käia.

Nii käisidki maalased päälinnas ekskursimas. Varsti jälle!