Ongi nii, et mu tutika beebi Johanna saabumisest on möödas juba neli nädalat. Oli ammu teada, et see beebi on teistmoodi ja mõjutab kõike, mis meie elus toimub. Nii on ka olnud.
Suuremad lapsed on jätkuvalt väga vaimustunud. Ime, et beebi veel katki musitatud ja kallistatud pole. Nüüd on suuremad ka üle saanud šokist, et beebi ei hakkagi nendega kohe mängima ja ringi jooksma. Kõige suuremad lapsed mõistsid seda muidugi varem ka, kuid näiteks neljane Christian oli küll pikalt segaduses. Samal ajal on ta aga pisikest õde kogu aeg fännanud. Esimestel kohtumistel haiglas nägid nad Johannat mõnetunnisena. Siis polnud ta veel inimese värvigi laste arvates. No ja selleks ei osanud ma neid enne ka ette valmistada, et selgitada, kuidas beebi alles hakkab aja jooksul inimese värvi minema.
Pean ruttu ära hõiskama, et Johanna-suguseid beebisid võiks kohe mitu olla. Ruttu pean seda ütlema seepärast, et ega ma ei tea, millal see muutub. Aga praegu on väga hästi. Nimelt läheb ta enamusel õhtutest ööunne umbes 21-22, aga hiljemalt südaööl. Magamise pealt sööb 1-2 korda öö jooksul (olenevalt siis, mis kellast magama läks) ja hommikul ärkab 9-10 paiku. Nutuhood on ikka ka, kuid need on ilusti päevasele ajale ajastatud.
Neljasel Christianil oli küll kõige rohkem segadust sellega, et miks beebi pole inimese moodi, aga samas on ta nii uhke tema üle. Samas läks aega (ja aegajalt on siiani tagasilöögid), et Christianit veenda, et mina enam ära ei lähe. Tema jaoks oli suurim segadus hoopis see, et mina nii kaua haiglas ära olin. Tükk aega läks, kuni ta uuesti rõõmsalt lasteaeda läks ja uskus, et ma pärast ka järgi tulen või kodus olemas olen.Minu jaoks oli see pigem üllatus, sest sellist klassikalist uue beebi
kadestamist pole minu mäletamist mööda meil kunagi olnud. Aga mina olen enda arust suht tihti ära käinud ja ringi liikunud ning ei uskunud, et lapsele võiks see nii väga mõjuda, et ma mitu päeva ära olen. Samas pole ma tõesti nädalat kunagi oma lastest eemal olnud. Hmm, tõesti! Ma polegi sellele mõelnud, et tegelikult on 2 ööd pikim aeg, mis ma olen lastest eemal olnud. Seega on Christiani ehmatus arusaadav. Aga ega ma ju selleks neid lapsi saanud, et neist pidevalt eemal olla.
Pool meie tutika beebi elueast oleme tegelenud ka uue kooliaasta alustamisega. Joosep on nüüd uhke koolilaps ja tundub, et väga ilusti sisse elanud. Kuigi ma pole veel aru saanud, kumb on Joosepi kooliskäimise üle uhkem, kas Joosep ise või vanem vend Mathias, kellel on nüüd oma pereliige koolis. Tema enda sõnad.
Kooliasjade ostmine jäi viimasele minutile, kuna augustikuus oli üks meist lõpurase... ja ülejäänud augusti haiglas sünnitamas või vastsündinuga kodus haige. Aga noh- 2.septembril läks suuremaks shoppamiseks ning seejärel sõitsin veel mitmel päeval linna vahet. Iga päev sain natuke asju ostetud. Ma pole kunagi viitsinud kaua poes riideid ja jalanõusid otsida. Teha seda koos igavlevate väiksemate lastega, pidevalt näljase beebi ning tüdinenud koolilastega... Jah, järgmistel aastatel luban tublim olla ning terve suve shoperdada!
Kiletamine ja paberite ümberpanemine on ka veel käimas. Suuremad hunnikud tegin esimestel öödel ära. Suurim rõõmustamise põhjus oli neil öödel, et mul käib praegu alles 2 last koolis. Järgmisel aastal juba kolm. Oh, neid kilesid ja pabereid siis...
Aga tegelikult on kooliaasta algus tore. Lihtsalt läheb aega, kuni saame rütmi sisse ning kõik toimima. Nagu eelmisest postitusest lugeda saad, siis praegu tegelen ka hoogsalt taas auto otsimise teemaga ning see võtab ka aega ning teeb elu ebakindlamaks. Samuti on Vabaerakonnas olnud segased ajad ning seega Riigikogu valimisteks valmistumine suht keeruline. Nüüd on aga selge, et 30.septembril toimub erakonna liikmete poolt kokkukutsutud erakorraline üldkoosolek ja seejärel saame ehk taas ühtsel edasi liikuda. Erika Salumäe lasteraamat ilmub ka järgmise nädala algul. Nii et kõik augustikuus sünnitamise eel ning ajal aetud asjad hakkavad korda ning joonele saama.Järjest saan illustreerijatelt ägedaid pilte minu kahele lasteraamatule: "Kolme pärna saladus" ja "Kaurpoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Mõlema raamatu illustreerijad teevad nii head tööd ning tunnetavad hästi seda lugu, mille mina olen kirjutanud. Seega, nagu lubasin, et kui minu lapsed on piisavalt suured, siis hakkan ka rohkem lasteraamatuid kirjutama, siis nii ka on. Mu enda lapsed on mõlemat lugu kuulnud ja heaks kiitnud.
Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma kuldset beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond.
Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad? Mäletan aega, kui unistasin aastaid vaid ühest lapsest... Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. Oskus on hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole.
Imelist päeva jätku!
***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar