Kevadvaheajal testisime valmisolekut suvevaheajaks

Ei jõua nagu kohale, et koolivaheaeg hakkab lõppema. Ilmad on olnud sellised, et tundub, nagu suvine koolivaheaeg oleks käes. Kõige keerulisem oli päev, kui kaks väiksemat pidid minema lasteaeda, et ma saaks hambaarsti juurde minna. See tähendas hommikusi pisaraid ja kurvastamist lasteaias, kuna lapsed ei saanud kohe üldse aru, miks nemad peavad minema kui suuremad jäävad koju. Aga no järgmisel nädalal lähevad jälle kõik hommikuti kodust välja. Peale minu ja beebi Johanna.

Millised tegevused siis koolivaheaega mahtusid?

Palju-palju saime lihtsalt koos lastega kodus olla. Ärkasid kõik ikka tavapärasel ajal, kuid see oli teistmoodi, kui ei pidanud kuhugi minema.

Suurematel poistel toimusid ikka korvpalli trennid, kuid ülejäänud tunnid-ringid-trennid olid nädalaks pausil. Minu jaoks oli see järelikult samuti täielik puhus, sest ei pidanud pidevalt kella vaatama. Jah, laste kasvades pean lihtsalt mõtlema välja paremaid viise, kuidas ka nooremad lapsed saaksid osa sellistest võimalustest, nagu vanemad. Kui vahepeal tundub, et ma mõne asjaga hakkama ei saa, siis järelikult on asjad halvasti korraldatud- tuleb õppetund õppida ja edaspidi paremini planeerida. Õnneks või kahjuks juhtub lastega see, et nad saavad muudkui suuremaks, seega ka iseseisvamakas. Nii saavad suuremad üha rohkemate asjadega ise hakkama.

Vaheaega mahtusid ka mõned sõpruskohtumised (=kohtumised sõpradega), mõnus matk Valgerannas, grillimised koduõues, puudevedu ja -ladumine jne. Tallinnas toimunud sõpruskohtumiselt koju sõites tuli mõte lapsed ajaloolistele radadele viia. Pirita metsa! No neile radadele, kus Sisekaitseakadeemias õppides ikka jooksmas sai käidud. Ja Sisekaitseakadeemia aia taga käisime ka ära. Lapsed siis uurisid, et kas tulevikus hakkavad nemad ka seal ülikoolis käima. Kinnitasin, et nemad võivad tulevikus õppida kus- ja midaiganes tahavad.

Päevad nägid aga välja sellised, et lapsed ärkasid vara, võtsid beebi Johanna ka kööki ning vaatasid koos telekat. Nii sain mina veidi kauem magada. Siis läksid nad õue ja... vahepeal käisid süüa küsimas (sellist, mida saaks õue kaasa võtta) ja siis oligi õhtu käes. 

Pidevalt oli tunne, et suvevaheaeg on käes. Minu jaoks oli mõnus test, et kas suvevaheajal saan töötamise ning lastekasvatuse ühendamisega hakkama. Selle nädala jooksul nägin, millistel teemadel pean oma ajajuhtimist parandama, et suvel lapsed saaksid ilusti kõik kodus olla ja et see meid samal ajal pankrotti ei ajaks (ehk et ma ikka tööl ka selle kõrvalt jõuaks mingil määral käia). Teisalt tundub, et koduste laste kõrvalt on mul tegelikult ilmselt lihtsam töötada kui trennides-ringides-koolis-lasteaias käivate laste kõrvalt...

Mõned nädalad veel ja siis saamegi juba teada, kuidas see suvevaheajatamine meile sobib.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas sina toetad oma lapsi teel unistuste täitumise poole?

Inimesed töötavad alati paremini kui neid suunab sisemine põlemine, mitte väline sund. Laste puhul töötab see samuti nii.

Kindlasti on olemas ka neid lapsevanemaid, kes lasevad lastel lihtsalt olla, et nad seeläbi leiaksid selle, mis neid huvitab. Nii ju veedavad ka mitmed täiskasvanud oma aega lihtsalt olles... kuni inspiratsioon peale tuleb.

Kunagi olin mina ka selline kirjanik, kes ootas inspiratsiooni... ja siis pani enne kirjutamist küünlad põlema... ja sorteeris laualt kõik paberid ära... ja tõstis töötoas kõik müümata raamatute kastid ümber... no et energiat ja õhku liigutada...

Küünlad põlevad mul oma toas kirjutades siiani, aga kirjutama olen õppinud nüüd alati kui on aega, mitte vaid mingi kujutletava inspiratsiooni saabudes. See tähendab, et inspiratsioon külastab mind ka tihemini. Näiteks täna hambaarsti toolis istudes mõtlesin lõplikult välja romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" uue raamatu süžee. Esimesel vabal hetkel läheb see paberile.

Mina niisama ei oota. Olen kindel, et lapsevanema roll on ka oma lapsi motiveerida, inspireerida ja neile võimalusi pakkuda. Viie lapse vanemana on mul olnud aastaid võimalik seda praktiseerida.

Täna on see päev, kui poodidesse jõudis minu lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Nagu pealkiri ütleb, on tegu algul võimatuna näiva eesmärgi poole püüdlemisega. Selle raamatu kirjutasin just sellepärast, et lapsi julgustada ja motiveerida.

Oma laste pealt nägin, et ühtmoodi huvitatult kuulas seda 4-aastane, samas aga ka 10-aastane. Kirjatähtedega raamat sobib seega lasteaialastele ettelugemiseks, algklasside (ja ehk ka vanemad) lapsed saavad seda aga ise lugeda.

Kõvade kaantega raamat on lapsesõbralik. Minu lapsed leidsid sellest raamatust palju julgustavaid lauseid, mida ma neile aastate jooksul olen rääkinud. Nad kuulasid põnevusega ning kiitsid, et pidi hea raamat olema. Aga noh... mu lapsed arvavad ka, et ma olen väga hea kokk, sest ma pidin väga hästi küpsisetorti küpsetama...

Jana Valge joonistas taaskord imeilusad pildid. Seekordne oli väga äge koostöö- nimelt saatsin talle esimesed peatükid, et ta mulle ühe karupoja teeks. Ja tegi. Ja see karupoeg oli nii õige, et sellele järgnesid kohe teised tegelased ka. Lastele meeldivad need pildid väga. Ja see on ülimalt oluline. Minu jaoks on veel tähtis, et lasteraamatus oleks loomad realistlikud. Roosasid lehmi ja lillasid kaelkirjakuid ei taha (selles raamatus küll pole ei lehmi, ega kaelkirjakuid).  

Tegelikult on sellist raamatut vaja ka paljudele täiskasvanutele. Üheks teemaks on, et miks hakkavad kõrvalseisjad ühe inimese (raamatus küll karupoja) unistust halvustama. Kas me mitte täiskasvanutena ei tee seda lausa iga päev? 

Kes on need inimesed, kes teiste unistusi maha tambivad? Miks nad seda teevad?

Armsa ja elurõõmsa lasteraamatu "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" saad osta Heli Kirjastuse kodulehelt siit!

Nägin, kuidas see raamat minu lapsi julgustas. Kuigi oleme neid samu teemasid aastate jooksul korduvalt rääkinud, siis pärast selle raamatu kuulamist jäid neile julgustavad laused veel paremini meelde, juhtumid raamatus tekitasid seoseid nende enda eludega ning seega pakkusid lahendusi elus ettetulevate küsimuste lahendamiseks. Minu arvates hea kirjandus just seda peakski tegema.

Proovi, kas sinu lapse puhul töötab mu raamat samamoodi!

Kõik kommentaarid unistuste täitmise viiside ja oma laste toetamise kohta on oodatud kommentaridesse!

Imeilusat kevadet ja vahvat unistuste täitmist ja täitumist! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mis su lapsed koduõues teevad?

Pole eriti suur saladus, et varsti on koolivaheaeg. Suvine. Pikk. Mõnus aeg nii lastele kui vanematele. Eks ole? Kõik puhkavad... või siis- mõned vahepeal ikka töötavad ka.

Meil on traditsioon, et see laps, kes on lasteaia lõpetanud, tema ka järgneval suvel enam lasteaias ei käi. See tähendab, et mul on sel suvel kodus vähemalt 2 koolilast, üks sügisel kooliteed alustav ning beebi. No ja juulis on nagunii lasteaed kinni ja siis on kõik kodus.

Mul on lapsed aegajalt nii lasteaias kui koolist kodus, et saaksid puhata. Kuna töötan kodus, siis tähendab see aga, et samaaegselt on lapsed kohe mu töö juures. Ühelt poolt tähendab see, et saan lastega koos veeta rohkem aega kui keskmine lapsevanem. Teiselt poolt aga, et teen vähem tööd kui täiskohaga töötav töötaja.

Lastega on meil kokkulepe, mis praegust koolivaheaega arvestades väga hästi töötab- mingi aja teen mina tööd (kirjutan ja kirjastan) ja nemad saavad ise hakkama ja mingi aja tegutseme koos.

Suvine vaheaeg on aga pikk. Nii et kohe tuleb küsimus- mida lapsed koduõues teevad? 

Ojaa, meil on suur õu ning lapsed ennast igavusse ei jäta. See aga tähendab, et aegajalt leiavad nad endale tegevusi, mida meie ei soovi, et nad teeksid. Laste puhul kehtib teatavasti põhimõte, et selle asemel, et lõputult öelda, mida ei tohi, ütle parem, mida tohib.

Seega on nüüd päevakorral lastele sobiliku õue sisustamine. Nii küsingi soovitusi- kui olete koduõuele mänguväljakuid-ronimiskohti-jms tekitanud, siis kas olete ise teinud? Või tellinud? Kui tellinud, siis kust? Ise tehes- kas ja kust olete sobivaid materjale ostnud? 

Ehk et kõik-kõik soovitused lastele sobiliku õueala kujundamiseks on oodatud.

Meie lastele on tehtud puuonn ja mängumaja, kiik ning liivakast. Nüüd olemas ka batuut. Kõik ülejäänud mõtted on aga väga teretulnud.

Iseehitamiseks vajalike materjalide vahendajana jäi netist silma Naeruvabrik. Millised on kogemused nendega?

Olen väga seda meelt, et lapsed ei tee enamasti pahandust, vaid otsivad endale tegevust. Igas vanuses. Kui on võimalik nende tähelepanu ja jõud õigesti suunata, siis toob see kaasa positiivseid tulemusi. Mõtlen just võimaluste loomist, mitte ise kõige ärategemist. See on lastekasvatuses olnud üks mu põhimõte ning ilmselgelt siiani töötab.

Lastele sobiliku õueala loomine on järgmine samm võimaluste loomisest.

Tänan ette kõiki, kes raatsivad soovitusi jagada! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kas "Pärast" on parem raamatu või filmina?

Hmm, ma pidin tükk aega mõtlema, kuidas seda pealkirja ilusti sõnastada nii, et ei peaks teose "Pärast" pealkirja väänama.

Kuna eile oli selline tore päev, et lapsed käisid hommikul Rannametsa luitejooksul jooksmas (jaaaa, mul on ka plaan, et kunagi-kunagi jooksen ka mina taas!... hetkel aga jooksutan oma pisikesi jooksuhuvilisi), pärast seda oli aga ühel lapsel Pärnus ühe sõbra ning teisel teise sõbra sünnipäev. Logistika ei toiminud mitte kuidagi- mõlemat last korraga oli liiga vara linna võtta, mitu korda sõita aga mõttetu. Nii saime ühe lapse teiste peolistega linna saata ja teise lapse teistega koju saata. See tähendab, et mina läksin enne ühte pidu linna ja tulin tagasi teise peo lõpus. See andis võimaluse üle hulga aja minna kinno vaatama midagi muud kui multikaid.

Eelmisel nädalal avastasin ootamatult, et filmiks oli saanud "Pärast"- noorteromaan, mida juba mitu aastat tagasi lugesin ja vaimustusin. Minu lugemisblogist saad lugeda siit, mida sellest raamatust arvasin. Veelgi põhjalikuma raamatututvustuse on kirjutanud Devy Einer.

Teadsin kohe, et pean seda filmi nägema. Kino kodulehelt filmi "Pärast" infot vaadates hirmutas, et seansse oli vähe ja väga imelikel aegadel. Ehk siis esimesest hetkest alates on see film kuidagi vaikselt vastu võetud. Seda kiirem oli seda vaatama minna, enne kui see kinodest ära läheb.

Hästi lühidalt kokku võttes- raamat "Pärast" meeldis mulle väga, film "Pärast" meeldis kuni lõpuni. Täpselt nii oligi! Film oli hea. Raamatuga suht kattuv. Ja siis sai otsa. Sel hetkel, kui minu jaoks pidi emotsioonide karusell lõpuks lahti minema. Ehk kõige pinevamal hetkel, kui mõtlesin, et nö eelmäng on lõpuks läbi, pandi saalis ülimalt äkitselt tuled põlema. Esimesel hetkel mõtlesin, et see on mingi viga ja film läheb edasi... aga ei läinud.

Nii jäid minu jaoks filmist välja suured tunnete edasi-tagasi pendeldamised. Raamatu lugemisel on muidugi ka see eelis, et eks neid tundeid saad ise põhjalikumalt läbi tunnetada ja võib-olla ka ise juurde mõelda. Filmis jäi tundeid minu jaoks väheks.

Näitlejad olid head. Mängisid hästi ja sobisid ka oma rollidesse hästi.

Kuigi film on alla 16-aastastele keelatud ja raamat kubiseb seksistseenidest, siis filmis midagi noortele keelatut minu arust küll ei olnud.

Nagu ma aga ütlesin- film mulle meeldis. Lihtsalt raamat meeldis veel rohkem ja film lõppes minu jaoks liiga vara ära. Nii väga lõpetamata tunnet ei mäleta ma ammu ühestki filmist, ega raamatust. Saalis kõlas minu ümbert ka teisi pettunud hääli, kes ei mõistnud, et kuidas nii äkitselt kõik otsa sai.

Oma suure pettumuse elasin välja nii, et koju jõudes haarasin riiulist "Pärast" raamatu ja hakkasin sirvima... märkamatult juba lugesin... ja kui öösel kell 4 raamatu kinni panin, olin märkamatult 400 lehekülge läbi lugenud. Kuna eestikeelsena on ilmunud vaid 1.osa, siis jätkasin hommikul 2.osa "After we collided" lugemist telefonis. Hmm, ja tegelikult tegelen ma praegu hoopis Ene Sepa noorteka "Medaljon" kordustrüki toimetamisega, et see juba maikuus ilusti lugejateni jõuaks... Ilmselt täna siis enamus aega ei tegelenud.

Anna Todd on kusagil intervjuus öelnud, et hakkas raamatut "Pärast" kirjutama sellepärast, et ei leidnud noortekaid, mis talle meeldiksid. Minu noortekad on samuti samast põhjusest alguse saanud. Eelmisel aastal hakkasin kirjutama järjekordset tunnetemöllust haaratud noortekat "Mälestusteta suvi". Filmi "Pärast" ja selle raamatu ülelugemise mõju on see, et kui Ene "Medaljon" on toimetatud ja edasi saadetud, siis järgmisena hakkan hoopis oma noortekat edasi kirjutama. Just sellepärast, et kirjutada noortekas, mida ise lugeda tahaksin ja milles on parandatud see, mida ma teiste noortekatest ei leia. Nii et "Pärast" autorile Anna Toddile olen kindlasti tänulik tunnete ja kirjutamismotivatsiooni elustamise eest. 

Filmi "Pärast" soovitan aga vaadata küll, kuid raamat tasub kodus käepärast hoida, et pärast filmi saaks kohe edasi lugeda.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Paku meile klaverit!

Otsime klaverit! Täitsa tõsiselt!

Meie teine laps Joosep hakkas 1,5 aastat tagasi klaverit õppima. Kuna ta siis käis alles lasteaias, siis võtsime rahulikult aega, et vaatame, kui kauaks tal seda indu ja tahtmist jätkub ja kas üldse midagi välja tuleb. Nii ei tormanud esimese asjana klaverit ostma.

Nüüd tuleb välja, et tuleb välja!

Meil oli üks diil klaveriga, aga see jäi algul transpordi taha ja siis üldse ära.

Nii et nüüd on väga oodatud kõik pakkumised klaverile.

Soovime sellist, mis ikka oleks täitsa töökorras, kuna läheb lapsele õpinguteks. Muusikakoolis käivad meil teisedki lapsed. Nende pillid (trompet ja viiul) vajavad klaverit pigem saateks. Aga näiteks solfedžo õppimiseks on ikkagi klaverit vaja.

Nii et mänguasju palun mitte pakkuda, kuid kõik päris pillid on oodatud!

Kui on valida, siis päris 5.korruselt ka pilli tuua ei tahaks. Piirkondadest on eelistatuimad Pärnumaa ja Raplamaa.

Aga esmatähtis on jah, et oleks ikka korras pill, mis ilusti hääles seisab, klahvid jm terve.

Pakkumised (info pilli seisukorra kohta, hinnasoov, asukoht jms) palun saata mulle FBs või helikunnapas@gmail.com. 

Kui sul endal pole klaverit pakkuda, siis palun jaga seda kuulutust, et muusikahuvilised ja pill ilusti kokku saaksid! 

Aitäh!

Imelist päeva jätku!


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Miks ma rikaste harjumuste tõttu trompetipäevade galakontsertile jõudsin?

Kõige lihtsam on alati loobumine.

Loobumine on isegi lihtsam, kui pidev kiunumine-vingumine-halvustamine-sapistamine (=kõigi ja kõige pihta sapi loopimine). Need tegevused nõuavad ju mingit tegevust. Isegi kui see on läbimõtlematu "lõugade lõksutamine", siis selleks peab ikkagi midagi tegema. Loobumiseks mitte.

Eile lõuna paiku leidsingi ennast loobumise äärel. Teadsin küll, et õhtul on Rahvusvaheliste Trompetipäevade Galakontsert Estonia Kontserdisaalis. Aga no Tallinnasse sõitmine... ja hiline tagasijõudmine... ja kodus ju ka nii palju teha.... lapsed olid kõik eile terve päeva kodus (osad veidi tõbised), nii et vaba aega tahaks... Kuna Mathias (10a) sai piletid trompetikonkursil osalemise eest, siis piletite eest ka makstud polnud ja isiklikku kulu otseselt polnud...

Mathiase esinemisest on üks video siin ka:

Hmm, nagu näha, ma polnud isegi vabaduste leidmisega väga leidlik.

Ja siis saabus ärkamine: eile läks trükki minu uus raamat "Rikaste inimeste 30 harjumust". Üks neist on, et rikkad-edukad-külluslikud inimesed proovivad uusi asju, sest kunagi ei tea, milline uus taipamine mõnest uuest kogemusest tuleb. Teiseks pöördus ümber mõte piletite osas- mu poeg õppis mitu kuud ja osales edukalt trompetikonkursil, kust sai piletid. Nii et need on väärtuslikumad, kui enda raha eest ostetud.

Joosep (8a) teatas kindlalt, et tema tuleb ka. Nii oli veidi sees värin, et kuidas nad mõlemad selle pika kontserdi vastu peavad. Eriti kuna Joosep õpib hoopis klaverit ja äkki pole tal piisavalt huvitav?

Uute asjade proovimisest ilmus romantiliste lühiromaanide sarjas alles Meelike E.-Villupi raamat "24 päeva uue ja parema eluni". See püsis mul ka eile otsust tehes meeles.

Kui tundub, et mõtisklused osalemise üle võtsid tohutult kaua aega, siis tegelikult oli see vaid kiire mõttevahetus iseendaga. Selline, milliseid enamus meist iga päev peab. Ja selle tulemusena on meie seas inimesi, kes vinguvad, et midagi ei tehta ja ei toimu... samas aga on ülitoredaid üritusi, kus on vähe inimesi, sest lihtsalt ei viitsita ennast kodust välja ajada... Valikute küsimus!

Minu valik aga õigustas ennast igati. Esimese osa lõpus mõlemal mu poisil silmad särasid. Mul ka. Tund aega päris-päris kontserti (ehk et mitte vaid lastele mõeldud tilulilu-lugusid) ja lastele meeldis. Minust rääkimata. Olen viimased 2,5 aastat Mathiase kõrvalt puhkpillimuusikat tundma õppinud. Siiani on see maailm minust kuidagi täitsa mööda läinud. Nüüd aga vaimustun iga hetkega üha rohkem. Ja ma pole ainus.

Joosep on mul lõoke. See tähendab, et kontserdi teise osa ajal algas tal uneaeg. Tema tahab õhtul kell 21 magada, sest hommikul on ta üleval enne päikest ja kukke ja kõiki muid hommikukuulutajaid. Nii nägin, et ta hakkas 2.osa keskel endale kuidagi kohta otsima ja nihelema.

"Emme, laes on ühes kohas 46 lampi," teatas ta äkitselt. Tuli ära! See hirmutav märkus, millest "mul-on-niiii-igav" on tavaliselt vaid sekundite kaugusel. Aga ei- sinna see jäigi! Joosep vaatas edasi.

Varsti aga ilmusid taas lavale orkestrilised koosseisud ning need panid laste silmad veel eriti särama.

Eilsel laiskusehetkel esitasin endale ühe väite:
"Sa tead, et kui ei lähe, hakkad pärast seda kahetsema!"

Hetk hiljem teadsin ise ka, et see on vale. Me ei kahetse asju ja kogemusi, millest ilma jääme, sest me ei tea, mida oleksime võinud saada. Ma poleks elu sees uskunud, millise emotsioonide pahvaku kontserdilt kaasa saan.

Eilsele õhtule mõeldes jookseb siiani mõnus energia surin mööda keha üles-alla. Mul ei ole väga millegagi võrrelda, sest minu puhkpilliteadmised lõppevad kohalike puhkpillifestivalide ning 9-10-aastaste trompetikonkursi repertuaaridega. Ühtteist oleme koos lapsega youtubest ka juurde vaadanud. Ise galakontserdil kohal olla on aga midagi muud.

Fantastiline muusika oli üks asi. Täiendav põhjus rõõmustamiseks aga see, et ma olen endale kasvatanud kaaslased, kellega sellisel kontserdil käia. Pea 10 aastat on minu jaoks sellised uksed suletud olnud, sest esiteks väikeste lastega sinna ei lähe ning teiseks polnud väga kellegagi minna. Võidurõõmus tunne oli lugu loo järel näha, et mu lapsed saavad sellises kohas hakkama. Rääkimata sellest, et nad tõesti nautisid.

Siinkohal ongi minu jaoks igivana küsimus: kuidas harjutada lapsi sellistes kohtades käituma, kui kartes nende mittevastupidamist, lapsi enamasti kaasa ei võeta? 

Tean ise ka, et sa ei saa last esimest korda klassikalise muusika kontserdile, ooperisse, balletti vms viia 15-aastaselt ja siis mõelda, et ta oskab seda nautida. Samas varem viies, kui lapsel pole kogemust, võib ta igavlema hakata ja kaaskülastajaid häirima hakata, mis on ju lubamatu.

Nii et jagage kogemus: kuidas oma lapsi klassikalise muusika, ooperi, balleti ja muude taoliste kohtadega harjutate? Meil on ilmselt balletietendus siis üks järgmisi külaskäike, sest Joosep küsib seda minu käest juba väga mitmendat korda. Eile "Estoniast" väljudes küsis muidugi jälle.

Ma nüüd naudin edasi oma eilset energialaksu ja pühapäeval juba Mathiasega "Trompetialendid 2019" konkursile.

Sellest postitusest võib jääda mulje, et pidin endaga eile palju võitlema. Kirjutatu mõte on aga see, et me võitleme endaga iga päev. Teeme erinevaid otsuseid. Ka loobumine on ju otsus. Selle jutuga näitasin, mida mina võitsin ühest järjekordsest mitte loobumisest. Kindlasti ei saa kõigele jah öelda. Viimastel aastatel olen just rohkem õppinud ei ütlema. Rohkem valima. Ütlema ei sellele, mis mind ei toida, et jääks rohkem aega ja energiat sellele, mis mu ellu positiivseid muuatusi toob. 

Ma tänan väga kõiki esinejaid ja korraldajaid selle imelise galakontserdi eest!!!
 
***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Miks on vaja, et osa inimesi oleksid vaesed ja lollid?

Eile käisime koos beebi-Johannaga Märjamaal lugejatega kohtumas. Seekord olid kuulajateks 8.klasside õpilased.

Kirjanikuna tutvustasin ikka alustuseks enda raamatuid. Kuigi ma pean iga kord pikalt mõtlema, millest oma esimestes raamatutes rääkisin. Lihtsalt nii palju uusi on peale tulnud. No mingit osa mu raamatutest saad nüüd kuulata ka youtube´st: Tähtajaline elu ja Naine, kes ei nuta, saab rikkaks. Ise saan ka kuulata ja meelde tuletada.

Kuulajatest keegi polnud veel ühtegi mu raamatut lugenud. Eks ma rääkisin ka sellest, et lugeda tasub. Mitte vaid minu, vaid teiste autorite teoseid ka.

Eile aga jõudsin endale ootamatult selleni, et pidasin lastele hoopis loengut sellest, kuidas rikkaks ja edukaks saada. Oma mõju oli kindlasti sellel, et eelmisel päeval lõpetasin oma järgmise raamatu käsikirja ülevaatamise. See on lühike käsiraamat pealkirjaga "Rikaste inimeste 30 harjumust". Nii oligi kogu see edukaks saamise teema minus nii värske, et lapsed said päris palju sellekohast infot.  Hea oli näha, et see pani mõnelgi silma särama!

Rikaste inimeste 30 harjumuse seas on kindlasti lugemine. See on tegevus, mis mahutatakse oma igasse päeva. Rikkad ja edukad loevad enamuses muidugi erialast ja jõukusega seotud materjale. Ehk selliseid, mis annaksid uusi mõtteid omas valdkonnas.

Teisalt- lugemine ei anna sulle kellegi teise mõtteid, vaid uued ideed ja lähenemised aitavad sinus endas senist infot liigutada või kuidagi teisiti nö kokku panna. Piltlikult- su peas on olemasolevad mõtted ja info kui seisev vesi. Raamatust loetud uus mõte aga hakkab seda vett segama, nii et tekivad hoopis uued kooslused.

Lugemine üksi ei tee rikkaks. Tuleb ka muid tegevusi juurde teha. Aga lugemiseta on raske oma elujärge parandada. Küsimus pole vaid raha hulga kasvamises. Sinu ilusa elu osa on ka erinevad suhted, tervis, sisemine rahulolu jms. Kõigi nende valdkondadega tuleb tegeleda.

Sel nädalal alustasin ka külluslikust elust rääkivate raamatute tutvustamist youtube´s. Esimeses videos räägingi loetud raamatus nimega "Võrratu elu". See raamat andis minu jaoks selge pildi sellest, et küllusliku elu jaoks on vaja, et väga mitmed valdkonnad meie elus oleksid korras. Vaata seda videot siit:

Nii mina kui ilmselt paljud õpetajad kuulevad pidevalt, et lugemine ei saa kohustuslik olla. Olen sellega nõus. Selgitasin eile ka õpilastele, et miks nõustun.

Nimelt on meil riigis lolle ja vaeseid inimesi ka vaja. Seda halli massi, kellele poliitikud saaksid valetada ja nii mõne hirmutamise või rumala lubadusega massiliselt hääli korjata. Ettevõtetele on kasulikud lollid ja vaesed, kes lasevad ennast reklaamist mõjutada ning hetkelise heaolu nimel tuleviku arvelt kulutavad... ning seejärel pankadele ka veel kasumit toovad. Kogu see tööstus, mis väidab, et: "Kõigil teistel on! Sul on ka vaja, sest sa oled viimane inimene maa peal, kellel seda imelist toodet veel pole!" vajab neid samu lolle ja vaeseid inimesi. Jah, just vaesed ostavad selliseid "luksuslikke pakkumisi", mis "kõigil on" rohkem kui rikkad, sest vaesed tahavad ennast korraks hästi tunda oma igapäevases stressirohkes elus või soovivad naabritele oma staatust näidata. Rikastel seda vajadust pole.

Kogu maailm oleks muidugi ilusam, kui inimesed teadlikult suhtuks endasse, oma elusse, ümbritsevatesse inimestesse ja ümbritsevasse maailma. Sellel teel on raamatud suurteks abilisteks. Aga õige on, et lugemine pole kunagi kohustuslik! Samuti ka mitte teadlik, õnnelik, tark ja rikas olemine. Igaühe valik on, kas kasutada raamatute abi külluslikuma elu poole või täiendada vaeste ning lollide rida!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Lihtne viis, kuidas olla hea ema

Beebi Johanna (6-kuune) tegi mulle ilusti selgeks nipi, kuidas olla hea ema. Teoreetiliselt oled emaksolemisega hakkama saanud siis, kui laps on rahulik, hoitud ja õnnelik.

Minu oma on küll. Tõestust vaata siit:

Järelikult heaks emaks olemise lihtne nipp on see, et lased lapsel ise ennast hoida.

Kõige erilisemad sünnipäevakingitused

Sünnipäevad on minu jaoks alati olulised olnud. Tunnistan, et FBs ma eriline sünnipäevaõnnitluste kirjutaja ei ole. Nii tulebki meelde õnnitleda neid, kelle sünnipäevi peast tean. Iga päev FBs sünnipäevalaste infot ma ei jälgi.

Aga ise olen küll õnnitluste üle õnnelik. Nii tänan kõiki, kes mind viimastel päevadel on õnnitlenud ja tunnistan, et olengi nüüd 37-aastane.

Sel aastal otsustasin endaga eriti armas olla ning ei hakanud korraldama suurt pidu, mille eel ja järel oleks mida pidanud mitu päeva kokkama ja koristama. Nii tulid külla kõik need, kes ise tahtsid. Perekonnaga aga oli veel nii armas variant, et tegime vanemate juures sünnipäeva õhtusöögi, nii et... ma läksin vaid oma sünnipäevale kohale. Mmm, maailma parim variant sünnipäeva pidada. Aitäh, väga vahva oli!!!

Sellega aga kogu lugu ei lõppenud: täpselt minu sünnipäeva päeval, 10.märtsil oli Viljandis konkursi "Parim noor instrumentalist 2019" trompetite kategooria eelvoor. Oeh, ma kadestan oma laste rahulikku meelt enne esinemisi... ja siis püüan ise sama rahulik püsida... ja samas hoida meeleolu, mis esinemiseks vajalikku pinget langeda ei lase.

Joosep tuli ka seekord kaasa. Lubas, et istub vaikselt ja ma ei pea kordagi keelama... eee.... no tegelikult oli päris tubli. Usun ikka, et eks lastel vastupidavus ja oskus kontsertidel ja teatris jms hakkama saada tulebki vaid neis kohtades käies. Loomulikult oleks mul üksi lihtsam olnud, aga kuidas muidu mu lapsed sellises kohas käitumist õpiks?

Mathias jäi saali ukse taha esinemist ootama, kuid meie Joosepiga olime publiku seas. Joosep ütles, et
tahab kuulata, kuidas trompetit mängivad, sest tahab ise ka seda tulevikus lisapillina õppima hakata. Millegi pärast arvan, et ta tahaks lihtsalt sama hästi mängida, kui vanem vend, aga mitte nii palju õppida... Pealegi naudib ta praegu jätkuvalt oma põhipilli klaveri õppimist.

14 osaleja seast mängis Mathias 12ndana. Väikeste vanuserühmas olid lood küll lühikesed, kuid ikkagi tundus, et terve igavik tuli Mathiase esinemist oodata. Kui ta lõpuks lavale astus, siis mu muutumatu vererõhk tõusis vist küll lakke. Ja ikka olin rahulik. Noot noodi haaval sain rahulikumalt hingata, kui Mathias ühest ja teisest kohast mööda sai, mis mõnikord probleeme on tekitanud. Pilte tegin temast päeva algul lavaproovi ajal, kuid esinemise ajal tegin viimaste nootide ajal ühe kiire klõpsu. Siis juba julgesin. Ja hingasin.

Oeh, oleks ma teadnud, et esineva lapse vanem nii keeruline on olla... siis oleks ise mingi esinemisega jätkanud...  Iga kord oleks nagu esimene kord...

Selle konkursi puhul meeldis mulle väga, et lapsed pidid vaid pool tundi oma tulemusi ootama.

Ja siis see tuli:
,, Palju õnne sünnipäevaks, Heli! Mathias sai 3.koha!"

No olgu- selle Heli õnnitlemise unustas žürii küll ära, kuid Mathias ja 3.koht kuulutati küll välja.

Naeratus nii Mathias kui minu näol oleks võinud vist pool maailma ära valgustada. See tähendab tema jaoks finaali pääsemist. Kuigi finaalist olulisem oli minu arvates Mathiase jaoks see koht. Ta sai midagi!!! Nii õnnelikuna pole ma teda vist kunagi näinud. Pärast üritust saalist väljudes lubas ta kõva häälega, et nüüd hakkavad igapäevased harjutamised veel pikemad olema. Ühe teise kooli õpetaja kuulis ja ütles kohe, et loodetavasti seisab see lubadus pärast ka meeles. Kuna ma eile olin kogu päeva kodust ära, siis tegelikult ma ei teagi, kuidas esimene konkursile järgnenud päev möödus.

Olen seda varemgi kirjutanud, et ma pole kunagi õpetanud lapsi kohti taga ajama, vaid õppima-treenima, et olla endast parem.

Aga eks koht konkursil on siiski mingi mõõdik või tasu tehtud töö eest.

Ja kuna ma tean, kui palju olen võidelnud ja rabelenud, et lapsed saaksid huvihariduses osaleda, siis sellised päevad on veel eriti olulised.

Lisaks loomulikult fakt, et ta ei sa koolis muusikatunnis hakkama ning tegelen kolmandat aastat iganädalaselt selle probleemiga. Mind on alati kurvastanud, kuidas me ikka veel koolis halli massina keskmist inimest koolitame, aga... no see on nii suur süsteem, et hiljutine vestlus ühe koolipsühholoogiga kinnitas, et ega meil muud teha pole, kui püüame lapsed sinna ühele keskmisele tasemele välja upitada.

Segase jutu lõpetuseks oli mul igatahes ülimalt hea meel, et Mathiasel on oskus enda keha ja mõtteid nii palju kontrollida, et leida endale viis esinemispinge maandamiseks. Eks näis, mis saab edasi, kuid seekord läks hästi.

Sellist kingitust pole mulle keegi veel varem teinud.

Eile öösel pikalt koolitus- ja koosolekupäevalt Tallinnast koju jõudes ootas mind ees vanemate ja
õdede poolt veelgi üllatuslikum kingitus: e-luger. Olen ammu mõelnud, et peaks selle endale muretsema, aga pole nagu prioriteet olnud. Praegu aga avastan üha rohkem e-raamatute maailma, nii et see oli lihtsalt niiii õige kingitus nii õigel ajal.

Kuna ma praegu panen kokku e-raamatut edukate inimeste harjumustest ja jätkan ikka oma projekti "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan", siis on see kingitus praegu otsene töövahend, mis läheb kohe hoogsalt kasutusse... nii kui saan täpselt selgeks, kuidas see töötab.

Minu kirjastuse raamatud on ammu e-raamatutena olemas, kuid ise ma pole e-raamatuid kunagi lugenud. Lihtsalt pole võimalust olnud. Niisama õhtuti loen ilmselt ikka paberraamatuid, aga e-luger on oluline just siis, kui oled kodust eemal või kui vajad raamatut, mille järgi raamatukogusse minna ei saa. Igatahes- mu maailm on taaskord avaram ja avatum. Nii vahva! 



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas ma oma esimese audioraamatu tegemisega hakkama sain?

Aastaid on mulle tehtud ettepanek, et mu raamatud võiks olla kättesaadavad ka audioraamatutena ning mõnigi neist võiks ka teleekraanidele jõuda. Sarja "Mõni õhtu romantikat" telesarjaks saamiseks on tänaseks olemas eelleping, kuid sellest kirjutan mõne aja pärast pikemalt.

Eile öösel sain aga hakkama uue asjaga: peaaegu audioraamatuga.

Ja seda seepärast, et ma pole suutnud välja uurida, kuidas teha päris audioraamatuid...

Selgemalt rääkides: audioraamatute tegemise kohta pole ma jah täpsemat infot, ega ühtegi tegijat suutnud leida. Nii tuli mõte teha nö kodukootud variant. See tähendab, et ma lugesin ise teksti sisse ning panin youtube videona üles. Praegu on kättesaadaval mu realistliku romantilise lühiromaani "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" 1.peatükk. Vaatan, kuidas sellel läheb ja kui on huvi, siis nii ka jätkan.

Ise olen enda üle ülimalt uhke, sest eile ei osanud ma sedagi. Teatavasti ei ole ma väga suur it-guru. See tähendab, et ma ei teadnud, et näiteks youtube ülespandud videole ei saa ma seal mingit tausta lisada, vaid seda tuleb eelnevalt teha video toimetamise programmis. Ja siis mul ju polnud mingit sellist programmi. Siis ma pidin välja uurima, millist mul vaja on ning selle endale tõmbama (ojaaa, isegi mingi programmi tõmbamine ei kuulu väga minu pädevusse, sest ma ei saa aru, milline on turvaline variant jne).

Tulemus on aga näha siin. Loomulikult saab paremini. Ise aga võrdlen sellega, et eile polnud sedagi ning eile hommikul polnud mul oskusi, et sedagi teha. Tänaseks on.

Kas sinu arvates on selline "audioraamat" kasutuskõlblik ja oleks mõtet edasi teha? 

Ise olen hakanud näiteks autos palju youtube videosid kuulama. Just selliseid tekstiga, mitte vaid laule. Eks see minu elustiili muutus aitas kaasa, et tänaseks sellisele mõttele tulin.

Minu esimest "audioraamatukest" näed ja kuuled siin:

Kas jätkan? Tahad teada, mis järgmises peatükis juhtuma hakkab?

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com