Miks ma rikaste harjumuste tõttu trompetipäevade galakontsertile jõudsin?

Kõige lihtsam on alati loobumine.

Loobumine on isegi lihtsam, kui pidev kiunumine-vingumine-halvustamine-sapistamine (=kõigi ja kõige pihta sapi loopimine). Need tegevused nõuavad ju mingit tegevust. Isegi kui see on läbimõtlematu "lõugade lõksutamine", siis selleks peab ikkagi midagi tegema. Loobumiseks mitte.

Eile lõuna paiku leidsingi ennast loobumise äärel. Teadsin küll, et õhtul on Rahvusvaheliste Trompetipäevade Galakontsert Estonia Kontserdisaalis. Aga no Tallinnasse sõitmine... ja hiline tagasijõudmine... ja kodus ju ka nii palju teha.... lapsed olid kõik eile terve päeva kodus (osad veidi tõbised), nii et vaba aega tahaks... Kuna Mathias (10a) sai piletid trompetikonkursil osalemise eest, siis piletite eest ka makstud polnud ja isiklikku kulu otseselt polnud...

Mathiase esinemisest on üks video siin ka:

Hmm, nagu näha, ma polnud isegi vabaduste leidmisega väga leidlik.

Ja siis saabus ärkamine: eile läks trükki minu uus raamat "Rikaste inimeste 30 harjumust". Üks neist on, et rikkad-edukad-külluslikud inimesed proovivad uusi asju, sest kunagi ei tea, milline uus taipamine mõnest uuest kogemusest tuleb. Teiseks pöördus ümber mõte piletite osas- mu poeg õppis mitu kuud ja osales edukalt trompetikonkursil, kust sai piletid. Nii et need on väärtuslikumad, kui enda raha eest ostetud.

Joosep (8a) teatas kindlalt, et tema tuleb ka. Nii oli veidi sees värin, et kuidas nad mõlemad selle pika kontserdi vastu peavad. Eriti kuna Joosep õpib hoopis klaverit ja äkki pole tal piisavalt huvitav?

Uute asjade proovimisest ilmus romantiliste lühiromaanide sarjas alles Meelike E.-Villupi raamat "24 päeva uue ja parema eluni". See püsis mul ka eile otsust tehes meeles.

Kui tundub, et mõtisklused osalemise üle võtsid tohutult kaua aega, siis tegelikult oli see vaid kiire mõttevahetus iseendaga. Selline, milliseid enamus meist iga päev peab. Ja selle tulemusena on meie seas inimesi, kes vinguvad, et midagi ei tehta ja ei toimu... samas aga on ülitoredaid üritusi, kus on vähe inimesi, sest lihtsalt ei viitsita ennast kodust välja ajada... Valikute küsimus!

Minu valik aga õigustas ennast igati. Esimese osa lõpus mõlemal mu poisil silmad särasid. Mul ka. Tund aega päris-päris kontserti (ehk et mitte vaid lastele mõeldud tilulilu-lugusid) ja lastele meeldis. Minust rääkimata. Olen viimased 2,5 aastat Mathiase kõrvalt puhkpillimuusikat tundma õppinud. Siiani on see maailm minust kuidagi täitsa mööda läinud. Nüüd aga vaimustun iga hetkega üha rohkem. Ja ma pole ainus.

Joosep on mul lõoke. See tähendab, et kontserdi teise osa ajal algas tal uneaeg. Tema tahab õhtul kell 21 magada, sest hommikul on ta üleval enne päikest ja kukke ja kõiki muid hommikukuulutajaid. Nii nägin, et ta hakkas 2.osa keskel endale kuidagi kohta otsima ja nihelema.

"Emme, laes on ühes kohas 46 lampi," teatas ta äkitselt. Tuli ära! See hirmutav märkus, millest "mul-on-niiii-igav" on tavaliselt vaid sekundite kaugusel. Aga ei- sinna see jäigi! Joosep vaatas edasi.

Varsti aga ilmusid taas lavale orkestrilised koosseisud ning need panid laste silmad veel eriti särama.

Eilsel laiskusehetkel esitasin endale ühe väite:
"Sa tead, et kui ei lähe, hakkad pärast seda kahetsema!"

Hetk hiljem teadsin ise ka, et see on vale. Me ei kahetse asju ja kogemusi, millest ilma jääme, sest me ei tea, mida oleksime võinud saada. Ma poleks elu sees uskunud, millise emotsioonide pahvaku kontserdilt kaasa saan.

Eilsele õhtule mõeldes jookseb siiani mõnus energia surin mööda keha üles-alla. Mul ei ole väga millegagi võrrelda, sest minu puhkpilliteadmised lõppevad kohalike puhkpillifestivalide ning 9-10-aastaste trompetikonkursi repertuaaridega. Ühtteist oleme koos lapsega youtubest ka juurde vaadanud. Ise galakontserdil kohal olla on aga midagi muud.

Fantastiline muusika oli üks asi. Täiendav põhjus rõõmustamiseks aga see, et ma olen endale kasvatanud kaaslased, kellega sellisel kontserdil käia. Pea 10 aastat on minu jaoks sellised uksed suletud olnud, sest esiteks väikeste lastega sinna ei lähe ning teiseks polnud väga kellegagi minna. Võidurõõmus tunne oli lugu loo järel näha, et mu lapsed saavad sellises kohas hakkama. Rääkimata sellest, et nad tõesti nautisid.

Siinkohal ongi minu jaoks igivana küsimus: kuidas harjutada lapsi sellistes kohtades käituma, kui kartes nende mittevastupidamist, lapsi enamasti kaasa ei võeta? 

Tean ise ka, et sa ei saa last esimest korda klassikalise muusika kontserdile, ooperisse, balletti vms viia 15-aastaselt ja siis mõelda, et ta oskab seda nautida. Samas varem viies, kui lapsel pole kogemust, võib ta igavlema hakata ja kaaskülastajaid häirima hakata, mis on ju lubamatu.

Nii et jagage kogemus: kuidas oma lapsi klassikalise muusika, ooperi, balleti ja muude taoliste kohtadega harjutate? Meil on ilmselt balletietendus siis üks järgmisi külaskäike, sest Joosep küsib seda minu käest juba väga mitmendat korda. Eile "Estoniast" väljudes küsis muidugi jälle.

Ma nüüd naudin edasi oma eilset energialaksu ja pühapäeval juba Mathiasega "Trompetialendid 2019" konkursile.

Sellest postitusest võib jääda mulje, et pidin endaga eile palju võitlema. Kirjutatu mõte on aga see, et me võitleme endaga iga päev. Teeme erinevaid otsuseid. Ka loobumine on ju otsus. Selle jutuga näitasin, mida mina võitsin ühest järjekordsest mitte loobumisest. Kindlasti ei saa kõigele jah öelda. Viimastel aastatel olen just rohkem õppinud ei ütlema. Rohkem valima. Ütlema ei sellele, mis mind ei toida, et jääks rohkem aega ja energiat sellele, mis mu ellu positiivseid muuatusi toob. 

Ma tänan väga kõiki esinejaid ja korraldajaid selle imelise galakontserdi eest!!!
 
***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com