Rohkem tavaelu kogemust Riigikokku!

Pealkiri tuli seekord valimisloosungi vääriline, aga mis teha, kui selline hüüe sees keerles. 

Lõppenud aasta kinkisid poliitikud meile päris mitmeid kummalisi otsuseid ja väljaütlemisi. Nendest on  aasta lõpus küll naljakas koostada imelike väljaütlemiste edetabeleid, aga tegelikult on kurb. Üha rohkem saab kinnitust, et võimulolevad poliitikud ning tavaelu elavad inimesed on teineteisest valgusaastate kaugusel.

Vabaerakonna esinduskogul pildistas Urmas Kesa

2018.aastat jääb minu jaoks väljendama üha suurem kibestumise ning viha kasvamine. Kõigi poolt kõigi vastu. Vihkame ja võitleme. Ja just millegi vastu, mitte millegi poolt. Valimiste eel on loogiline, et poliitikud püüavad ennast nähtavaks teha, kuid kahju, kui otsused ja väljaütlemised on imelikud lihtsalt seepärast, et silma paista. 

Sel kevadel otsustasin, et kandideerin Vabaerakonna ridades Riigikokku. Kuigi olin aasta igasugusest poliitikast täitsa eemal olnud, siis vabaerakondlase ning riigikogulase Andres Ammase matustel Haapsalu kiriku õuel teadsin, et tuleb tagasi tulla. Need olid ka Andres Ammase viimased sõnad mulle: tule tagasi! 

Viimastel kuudel aktiivsemalt poliitikas osaledes tean, et poliitika vajab rohkem inimesi, kes on hiljuti elanud nö keskmise eestlase elu. Poliitikud, kelle amet ongi olla poliitik ja seda juba aastakümneid, ei taju enam väljakutseid, millega enamus eestlasi igapäevaselt hakkama peavad saama. 

Küsimus pole selles, et kui vähendaksime riigikogulaste palka, hakkaks nad teisiti tööle. Tähtis on kogemus. Ühendus reaalse eluga. Hea töö ees tulebki hästi maksa, aga samas hea palga eest tuleb ka selle vääriliselt tööd teha. 

Tean, et kui mina peaks seekordsetel valimistel osutuma Riigikogusse valituks, jään ikka elama senisesse elukohta, osalen jätkuvalt kohalikus elus. Ja nii peaks see olema suurema hulga riigikogulaste puhul. Riigikogus peaks olema eesti inimeste esindatus, mitte valimiste ajal ei peaks riigikogulased tulema Eestimaa peale lihtsalt hääli koguma. 

Tean, et poliitikas osalemiseks tuleb tunda teatud reegleid. Aga kui otsuseid tehakse vaid õigetest reeglitest lähtuvalt, et õigel ajal ja õigel teemal pildis olla, siis lõppkokkuvõttes kaotab kogu Eestimaa. Lõpliku otsuse Eestimaa järgmise aasta ning neile järgnevate aastate kohta saab aga teha valija. Loodan väga, et Eesti valijad on piisavalt huvitatud Eestimaa elust ning ei hääleta seekord vaid selle järgi, kes tänavatele suurema plakati paneb. Pigem tasub uurida, mida kandidaadid päriselt oskavad ning milliseid väärtusi oma isikliku eluga toetavad. Milline on päris elus see kandidaat, keda sina eesootavatel valimistel toetad, sellest sõltub, mida sul on temalt ja ülejäänud Riigikogu koosseisult oodata. 

Teadlikke otsuseid meile kõigile järgmiseks aastaks!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com