Miks meie majal pole uut katust?

Täna sain aru, miks meie majal pole uut katust. Kiire vastus- sest ma valisin nii.

Igaks juhuks ütlen, et ei, meile ei hakka katus kaela vajuma. Samuti on tuba soe. Umbes 7 aastat tagasi majja kolides oli täitsa tavaline, et talvel oli hommikuks toas 15 kraadi. Õnneks siiski sooja, mitte külma. Aga päevast päeva tegelesingi kodus pliidi ja ahju kütmisega... ja ikka oli külm. Laste ja muude tegemiste kõrvalt ei ole maja 7 aasta jooksul lõplikult renoveeritud. Aga kui meenutada puntki, kust alustasime, siis mina vinguda ei oska. See ongi mu suur viga- mäletan nii palju minevikku, et oskan väga tänulik olla selle eest, mis mul olevikus olemas on. Samuti mäletan, mida kõike on tulnud selleks teha, et nullpunktist praegusesse jõuda. Ja ikka olen tänulik, sest nii hästi on läinud nende aastate jooksul.

Kindlasti on neid, kellel on suuremad, uhkemad, paremini renoveeritud majad, aga siit jõuamegi tagasi esialgse küsimuse juurde- miks meie majal siiski uut katust pole? 

Kusjuures see pole ainuke asi, mida meil pole. On veel pikk nimekiri asju, mis meil võiks olemas olla... aga nagu näha, siis me ei sure ilma nendeta.

Kiire ja lihtne vastus on siin, juuresoleval pildil. Valikute puhul on minu eelistus alati laste huviharidus ja kultuur. Loomulikult tuleb maksta kõik, mida on vaja maksta, osta kõik, mida on kindlasti vaja. Aga kui on valimise koht, siis huviharidus on see, mida ei saa hiljem tagant järgi anda.

See, millisel tasemel mu lapsed tulevikus pilli mängivad, tantsivad, korv- või jalgpalli mängivad, sõltub neist endist. Olen ise paljusid neist asjadest teinud ja minust ei saanud ühtelgi neist aladest tipptegijat. Sai hoopis kirjanik, kirjastaja, Heli Kirjastuse omanik ehk väikeettevõtja. Ning see on töö, mille "saaduste" eest minu lapsed nüüd huviharidust saavad.

Oma kogemusest tean jällegi seda tugevamalt, et ma ei saaks praegu teha sellist tööd ja elada sellist elu, kui ma poleks õigel ajal huviharidusest osa saanud. Uusi teosed kirjutades kasutan tihti enda elukogemust, sest saan kirjutada parimalt ikka sellest, millest ma midagi tean. Olulisem on aga see, et mu loovuse musklid töötavad, sest olen neid kogu elu treeninud ja kasutanud.

Laupäeval osalesin Tallinnas Poliitikapeol, kus koos Elo Lutsepaga esindasime Vabaerakonna mõtteid loomevabaduse teemadel. Mina rääkisin ühes paneelis koos Tõnis Lukase, Heidy Purga ja Piret Räniga loomevabadusest ja isikuõigustest. Delfi pildid üritusest on näha siin: Poliitikapidu. Üheskoos tõdesime, et loomevabadusega on meil Eestis tegelikult päris head lood. Pigem on asi selles, et meil pole midagi püha, nii et inimeste üllatamiseks tehaksegi aegajalt küsitava väärtusega aktsioone. Loomingu hindamisel on olulisem aga inimese harituse tase... mis jõuab jällegi ringiga tagasi huvihariduse ning kultuurielamuste kättesaadavuse küsimuseni. 

Päev lõppes järeldusega, et kaitsekulude tõstmise ja pideva välise ohu kartmise asemel peame mõtlema, et mis on see, mida kaitseme ja kas panustame kaitstavasse sama palju kui kaitsmisse. Ehk kultuur ning sealhulgas (laste) huviharidus on oluline, sest loob Eesti riiki. Seda, mida kaitsta. 

Kui arvutan kokku, kui palju viimase 10 aasta jooksul olen 4 lapse eest tasunud huviringide tasusid, esinemisriideid, esinemiste osalustasusid, kütust huviringidesse sõitmiseks, suurest läbitud kilomeetrite arvust tulenevat autoremonti, teatri- ja kinopileteid, ostnud raamatuid... lisaks aeg, mis olen lapsi trennidesse-ringidesse sõidutanud, ukse taga oodanud, tundides kaasas käinud, esinemisi vaadanud, kodus koos lastega pilli harjutanud, huviringide jõulu-, kevad- jms pidudel osalenud (=aeg, mil ma ise tööd ei tee ning juurde ei teeni!),  siis ilmselt oleks meie maja võinud selle summa eest saada päris mitu katust.

Poliitikapeol oli hea näha, et huviharidus ning kultuurielus osalemine on kõigi erakondade esindajate jaoks oluline. Vabaerakond on seisukohal, et igale lapsele peab üks huviring olema riiklikult tasutud (ehk lapsevanema jaoks tasuta). Maal elava lapsevanemana saan aga aru, et see pole ainus lahendus. Esmatähtis on see, et huviringid ei koonduks vaid linna. Paljudel lastel jääb huvihariduse valik väikeseks, sest lapsevanematel pole võimalik korraldada või tasuda transporti, et laps linna huviringi jõuaks. Tasuta transport pole siinkohal lahendus, sest suur osa maapiirkondades elajatest ei saa sellest nagunii osa. See on linnainimeste luksus, kellel nagunii on luksuslik võimalus ühistranspordist osa saada. Nii on oluline hoida võimalikult hea huviringide valik maapiirkondades.

Selleks aga peab olema paremini korraldatud huviringide õpetajate tasustamine. Praegu ei käi nad ei õpetajate, ega kultuuritöötajate alla ja ongi kusagil seal vahepeal. Enda laste pealt tean, et huvihariduse puhul on aga kõige olulisem, et lapse ja õpetaja vahel oleks klapp. Minu lastel on väga vedanud ning igaüks on oma õige õpetaja juures. Ausalt öeldes pillide valikul ma väiksemate laste puhul vaatasin ise just seda, millise õpetajaga milline mu laps ilmselt kokku sobib. Ja siiani tundub, et valik on õige.

Viie lapse emana kinnitangi, et laste huvihariduse arvelt midagi muud tulla ei saa. Lapsevanemana on minu kohustus luua võimalusi, mille pealt lapsed tulevikus ise saavad edasi panustada ja areneda. Periood, mille vältel lapsi mõjutada saan, on väga lühike ning lõppeb varsti.... no umbes 10... või 20 aasta jooksul. Nii kaua panustan samal ajal jõudu mööda poliitikasse, et lapsevanemate kogemus ja huvid oleksid paremini esindatud.

Hmm, aga jäin nüüd mõtlema, et kui keegi pakuks meile katust, siis... ilmselt läheks see katusele ;) 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com