neljapäev, 3. detsember 2015

Lapsevanemate kutseeksami 596.tase

Iga asi on ikka ettevalmistus järgmiseks! Juhuseid ei ole!

Tänu sellele, et ma kirjutasin eile postituse "Elusalt sündinud lapsed" ja kinnitasin, et kõigest olulisem on see, et lapsed on elus, pääsesid mu lapsed täna suuremast kurjustamisest. Tundub, nagu peaksin korduvalt lapsevanemluse kutseeksamit läbima ja muudkui oma sobivust tõestama.

Herlend on pea 2 kuud kodus tagasi olnud ja nüüd jõudsime lõpuks sel nädalal selleni, et hakkasime tööplaane arutama ja töö- ja muid aegu (lastehoid, hobid, puhkus) jagama. Selleks oli ka jällegi vaja ühte huvitavat õhtut, mis lõppes lõhkiste kulmude ja politseiga (ei, Herlend ei pidanud selleks midagi tegema... aga sellest loost täpsemalt siis, kui politsei on uurimisega lõpetanud... või kohtud...). Nii võtsin täna endale pika päeva lastega, kuna homme olen nagunii väääga pika päeva Tallinnas tööl (p.s. kusjuures kolmel erineval ametikohal, p.p.s. kui kellelgi on vaja minuga suhelda, siis tuleb helistada, sest mul ei ole ei nutitelefoni, ega tahvlit, nii et ma ei pääse mitte mingile netile ligi).

Lasin Herlendil hommikul magada. Viisin Mathiase lasteaeda, sest nad läksid täna Tallinnasse Koerhaldjas Miia etendust vaatama. Väiksemad jäid telekat vaatama. Joosep jäi ka koju, sest eilseks õhtuks oli ta sellest nädalast juba täitsa läbi ja vajas ilmselgelt puhkust. Teoreetiliselt polnud ju lapsed üksinda kodus, sest Herlend magas kõrval toas.

Maria rohi jõudis tänaseks apteeki (ahjaa, sellest ma polegi vist veel rääkinud, et ta on uuesti haige. Üle nädala aja. Kordusanalüüside tulemused tulevad reedel, aga teist rohtu hakkas saama täna. Kuna seda kohapeal polnud, tuli tellida. Maria ise on rõõmus ja õnnelik!). Nii lugesin kella 9ni apteegi ukse taga uusi ajakirju ja tegin avamiseni aega parajaks.

Hinnaline kraam käes ootas mind kodus suur naeratus:


..akna peal... kaminata kaminatoas... guaššvärvidega...

Kaminata kaminatuba on siis teatavasti see koht, kus hoiame kõiki mänguasju ja muud kraami, mis toast on ära veetud. No nagu ladu. Ehk siis lastele väga põnev koht. Tavaliselt lapsed sinna sisse ei saa. Tuleb aga välja, et Joosepil on ilmselt varjatud anded ja ta saab seda suur ust nüüd lahti.

Igatahes oli lastel väga lõbus olnud. Enne Uulu dream teami külaskäiku tegime selle toa korda. Olime õnnelikud, et Mathiase sünnipäeval saame seda ka kasutada. Peoni on 2 päeva aega... Tänasel hommikul aga... eee... No ütleme nii, et saime taaskord teadlikuks hunnikust asjadest, mille olemasolu enam meeles polnud.

Ja loomulikult see südamlik naerunägu aknal...

Herlend aga magas samal ajal õndsat und. Kuna ta on meil kassidest hulga kasulikum hiirepüüdja (lõksuga ikka), siis ei jätnud lapsed teda ka nälga. Öösel oli hiir lõksu jäänud ja keegi lastest selle ilusti Herlendi kõrvale viinud. Minu kohale. Einoh, ma ei tea, kas peaks sellest mingeid vihjeid välja lugema või...?

Aga õnneks oli mul jah täitsa meeles, et ma olen oma laste üle õnnelik ja kui me neile ise teeme võimalikuks tingimused nö pahanduste tegemiseks, siis... peame ise edaspidi targemad olema.

Tavaliselt on meil õhtuti umbes 22-22.30 majas vaikus. Täna kussutasin alles kl 23 Christianit magama. Hoolimata sellest, et homme pean enne kukke ja koitu (ja enne päikesetõusu... kui see üldse siin veel tõuseb...) päälinna poole sõitma, ikka oli laps armas! Mitte, et muidu ei oleks, aga ütleme nii, et kui pead õhtul järgmiseks päevaks valmistuma, siis on lihtne igasuguste plaaniväliste protestimiste (s.t. mittemagamise) peale närviliseks muutuda. Aga eks kõik on kinni mõtlemises ja asjade korraldamises.

Nüüd korraldan ennast magama!