kolmapäev, 2. detsember 2015

Elusalt sündinud lapsed


Tänasel õhtul põleb ka meie kodus küünal Adelele! Ja kõigile teistele lastele, kes pole siia ilma kauaks tulnud. Ja nende vanematele. Ja lähedastele. Kuid sama palju ka meile endile ja meie elusalt sündinud lastele.

Päeval FB kaudu loetud kurb uudis, kuidas taaskord üks pisike lahkus meie juurest enne, kui tegelikult elamagi sai hakata. See ei loe, et ma ta vanematega viimati kohtusin üle 5 aasta tagasi ja et tegelikult oleme praeguseks suht võõrad. Ma ei tea, kas oleksin temaga üldse elus kohtunud, kui ta oleks siia jäänud... aga sellel kõigel pole vahet.

Iga sünnitanud naine teab, mis tunne on 9 kuud oodata. Terve selle aja ei tea sa tegelikult, kas see laps sünnib. Arsti antud tähtajad võivad teineteisest mitme nädalaga erineda. See tähendab, et viimastel nädalatel hakkad iga märki hullumiseni jälgima, et aru saada, millal sünnitama pead minema. Sünnitades ei tea sa kunagi, kas kõik on korras. Hoolimata sellest, kui palju su ümber on igasugust personali, võib siiski kõike juhtuda.

"Kuula ennast," on tark nõuanne. Aga mida see täpsemalt tähendab? Kui isegi 8 lapse ema ütleb, et ei saanud täpselt aru, millal pidi viimast last sünnitama minema, siis mida me väiksema kogemustepagasiga naistest räägime.

Ja siis küsitakse, miks rasedad hullud on??? Aga kogu see vastutus. Teadmine, et sa pead kõik õigesti tegema, sest pisikese elu sõltub otseselt sinust. Ja siis veel keegi ei tea tegelikult, mida see "õigesti" tähendab. Ning kui teedki kõik õigesti, võib ikka kõike juhtuda. Ja kõige selle juures pead rahulik olema, et mitte last närviliseks muuta.

Hiljuti surnuaias jalutades vaatasin pisikesi haudu, mille juures vähem kui aastast elukäiku märkivad kuupäevad. Pisar tuleb iga kord silma. Miks ma ennast nii piinan? Ei, ma ei piinagi. Ma olen realist ja tean, et kõik on alati võimalik. Nii heas kui halvas mõttes.

"Miks see küll nii pidi minema?" on selliste uudiste puhul enamasti esimene küsimus. Aga kuidas siis pidi minema? Kuidas meist igaühega peab minema? Me elame, nagu oleksime surematud. Inimliku raiskamise ja ülbitsemise tõttu oleme talvedest ilma jäämas, maavarad ammendumiseni ära kasutanud ja veel paljude suurte tegudega hakkama saanud. Sest me oleme surematud. Ja kui inimesed surevad, siis kusagil mujal ja ise on süüdi. Aga meie elame. Kas nii või?

Või siiski mitte...

Inimesed surevad ka siin ja praegu. Ja mitte ainult terroristide tõttu, vaid ka niisama. Lihtsalt. Ja iga last oodanud naine teab seda.

Ma ei ole ühtegi oma last kaotanud. Pole ka ühtegi katkenud rasedust (vähemalt mitte sellist, millest ma teaks, sest teatavasti väga algfaasis katkenud rasedusest ei pruugigi naine teadagi). Jah, ma võin selle välja öelda, sest see on fakt tänasel päeval, kui ma neid ridu kirjutan. Isegi kui midagi peaks juhtuma, siis see pole kuidagi seotud sellega, et mina siin kinnitan, et ma pole tänasel päeval ühtegi oma last kaotanud. See eest tean ma oma sõprade-tuttavate-sugulaste seas paljusid, kes on sündimata lapse korduvalt kaotanud.

Ma olen tänulik neile, kes on minust nii palju tugevamad, et neile on antud lapse kaotamise kogemus. Nemad saavad selle valu ja tühjuse, kuid mina saan meeldetuletuse- sul on elusalt sündinud lapsed! Ükskõik, kui "pahad" lapsed on, siis elusalt on nad siiski kõik see, mida ma neist oodata suudaksin (rääkimata sellest, et "pahad" lapsed on enamasti tundlikud lapsed, kes elavad välja vanematelt-täiskasvanutelt saadud emotsioone, mida täiskasvanud enda juures ei tunnista).

Jah, ma kallistasin täna lapsi veel rohkem, kui tavaliselt. Tunnen jälle, kuidas tahaks nad kogu aeg enda juures hoida... ja samas tean, et laste armastamise juures on kõige olulisem oskus neist õigel ajal lahti lasta, et nad saaksid olla siin maailmas nemad ise, mitte minu maailma ääreala.

Tänasel päeval põleb ka meie kodus küünal Adelele ja kõigile teistele lahkunud lastele ja nende vanematele! Ma ei ütle, et ma mõistan, mida nad tunnevad. Ma olen lihtsalt tänulik meeldetuletuse eest ning palun rahu, leppimist ja mõistmist!