esmaspäev, 21. detsember 2015

Lumevaba jõuluving

Oeh, ma ei jõua enam kuulata vingumist, kuidas jõulud ei tule, sest lund ei ole ja ilm on soe, nagu jaanipäeval. Kui lund oleks katuse ääreni, kas siis oleks ülimalt armsad jõulud?

Sellega olen nõus, et jõule tähistatakse aktiivsemalt, kui peres on väikesed lapsed. Paljusid asju tehakse põhjendusega, et laste pärast, kuid eks kasu (jõulurõõmu näol) saavad sellest ikka kõik. Nii olid ka minu elus jõulud rahulikumad aastatel, kui olin juba vanematekodust välja lennanud, aga oma peret veel polnud. See tähendas, et jõulu-trill-tralli asemel sain näiteks jõululaupäeval rahulikult kaks jumalateenistust järjest kirikus istuda ja jõulurahu nautida ning seejärel rahulikult surnuaias jalutada. Viimastel aastatel on need põhilised jõululaupäeva tegemised olnud ettearvamatud, sest lastega ei saa kunagi lõplikke plaane teha.

Sel nädalal oleme edukalt üle elanud 5 jõulupidu ja esmaspäeval on veel üks. Need on nelja lapse vanemaks olemise rõõmud. Fantastiline tunne on näha oma lapsi laulmas-tantsimas-näitlemas. Ma ei tea, kas see kunagi muutub, aga minul tuleb küll siiani pisar silma, kui oma lapsi laval (ka pisikesel!) näen. Rääkimata sellest pingest, mis on üleval, kui ootad ja vaatad, et kas lapsukesel on kõik meeles ja läheb hästi.

See ei ole ülim enesekindlus, et mu lapsed peaks kuidagi eriti andekad ja tublid olema, kõigega ideaalselt hakkama saama. See on arusaam, kui palju tööd tuleb teha, et mingi etteaste selgeks saada. Ma olen kooliajal ise kõik aastad ühe kuni mitme etteastega esinenud- nii laulu, pillimängu kui näitlemisega. Peale keskkooli lõpetamist olen jõuluajal esinema jõudnud rahvatantsijatele pilli mängides või laulukooriga. Pühapäevakooli õpetajana töötades tegime lastega kirikus ka näidendeid.

Eelmisel aastal näiteks laulsime Pärnu-Jaagupi naiskooriga kirikus Halleluujat (vaatamiseks klikka lingil!). See oli väga raske, sest see on tohutult tundeline ja sügavmõtteline laul (eestikeelne versioon), nii et ikka jälle tahtsid pisarad pidevalt silmisse tikkuda. Nii vägev oli olla!

Ükskõik, kui suur on lava või kui tähtis esinemine, igal juhul eelneb sellele suur töö. Ja kui sa lõpuks seisad ja esitad seda, mida oled pikalt õppinud... oeh, see on alati fantastiline tunne. Ja samas ka kurb, sest miski lõppeb. See, milleni oled pikalt teel olnud, saab otsa. Üks eesmärk lõppeb, uks sulgub, tuleb leida uus.

Minu jaoks oli nende jõulude üks suur töövõit Mathiase tantsutrenni jõulupidu. Mathias tantsis koos rühmakaaslastega sellist tantsu- VAATA SIIT (Mathias on valge särgiga keskel teises reas). Olen varem siingi kirjutanud, et tantsimine oli minu jaoks asi, mis jäi kättesaamatuks, sest elasin maal. Siin selliseid trenne polnud ja linnas ma käia ei saanud, ega jõudnud. Kaks korda nädalas Mathiase linna trenni tassimine (40 km sinna ja 40 km tagasi) pole samuti kõige lihtsam olnud. Eriti kui olin üksi lastega ja pidin alati kõik 4 last kaasa võtma. Siiski jäi tal trenn vahele vaid mõnel üksikul korral ning ka abilisi transportimiseks kasutasime vaid mõned korrad. Siinkohal suur tänu meie vahvatele abilistele!

Kindlasti on minu kättesaamatu unistus üks põhjus, miks Mathias (ja algul ka Joosep) sinna trenni jõudis. See aga pole see, miks ta seal käib. Talle tõesti meeldib! Ta läheb trenni iga kord rõõmsana ning tuleb tagasi veel rõõmsamana (ja veidi väsinult). Nii ongi põhjust rõõmustada, sest tantsuaasta esimene poolaasta on ennast ära tasunud ning see vahva esinemine jõulupeol on suur-suur autasu viimaste kuude pingutuse eest.

Kodus meil kulda ja karda kusagil veel ei ripu. Köögis on laual suur mitmekümne-sentimeetrine küünal ning paar jõulutähte. Jõulutähed said minu jaoks jõulude osaks pärast esimest külaskäiku Rootsi sõprade juurde umbes aastal kümme aastat tagasi. Hea meelega jagaks lilled kõikjale meie koju laiali, aga... meil on sel aastal üks metsik vastutöötaja- paari päeva pärast pooleteiseaastaseks saav Christian. See tähendab, et kapiuksed on meil jätkuvalt teibiga kinni tõmmatud, köögilaua ja kappide äärte jaoks kehtib 20... ei, nüüd juba 40 sentimeetri reegel- mitte miski ei või äärele lähemal olla kui 40 sentimeetrit, sest siis on see varsti maas. Nüüdseks on Christian muidugi avastanud abivahendite kasutamise võlu. Nii oskab ta laualt ja kapilt asju alla tuua ka mõõga, harjavarre, pliiatsite, ruloo alaosas oleva pulga ja muude huvitavate vahendite abil.

Pidasime täna ka lastega jõulutunde teemal aru. Mathias (7a) arvas, et jõulud on eriline aeg, sest siis on kingitused ja kuusepuu. Ma loomulikult küsisin, et aga kuidas pere ja koosolemisega on?
"Aga me oleme ju kogu aeg koos, nii et see ei ole jõulude ajal teistmoodi! See ongi pere!" teatas meie vanim ilmaime targalt. Jah, tegi küll südame soojaks.

Nende jõulude õppetund ja lubadus minu jaoks ongi, et tuleb olla koos inimestega, kes tahavad sinuga koos olla ning kohtades, kus sind on vaja. Pole vaja muretseda selle pärast, kuhu sa ei mahu või mida teha ei jõua. Me kõik saame olla ainult ühes kohas korraga. See on iga inimese VALIK. Ei ole, et "mina ei saa sinna midagi teha, et ma tulla ei saa..." Nii et mina ja kõik teised näitame oma valikuga seda, mis on tähtis! Tähtis minu elus!

Ühes hiljutises vestluses sain pahandada, et miks ma kõigist teemadest räägin mina-mina-mina, et see on nii kitsarinnaline. Vastupidi- ma olen oma mõtlemises jõudnud selleni, et ma ei saa teiste eest rääkida. Ma olen ennast tundma õppinud ja ma võin rääkida MINU otsustest, MINU mõtetest, mitte ei pea ütema, et RAHVAS otsustas, RAHVAS tegi... Kumb on kitsarinnalisem- võtta vastutus ja öelda, et MINA olen selle taga või hajutada vastutus ja öelda, et MEIE mõtlesime-tegime-otsustasime?

MINA tean, et mul tulevad sel aastal veelgi ilusamad ja rahulikumad jõulud, kui kõigil eelmistel, sest ma olen selleks valmis ja aitan sellele igati kaasa!

Hingerahu- see on minu soov Sulle, armas lugeja ja mulle endale ka!