kolmapäev, 23. detsember 2015

Vaatan neid lolle kaubamajas...

Neid lolle, kes jälle kõik ostud on viimasele jõulude-eelsele päevale jätnud... käivad tuimade nägudega mööda kaubamaja ringi... teineteist ei märka... teretamiseks pead inimesed omast mullist välja müksama...kotte-kaste-karpe on käed täis, aga silmad vilavad ikka järgmist asja otsides ringi...

Vaatan neid lolle... ja siis... saan aru, et ahhaaaa, ma ju ise ka siin... nende seas... jalutan tuima näoga ringi... vahepeal kontrollin rahakoti vahelt nimekirja, aga kuna pea hakkas sellest sagimisest valutama juba enne uksest sisseastumist, siis mõte ei tööta ja tahaks lihtsalt ära-ära-ära...

Eile ei jõudnud Herlend oma tegemistega valmis, nii et jõudsin linna viimasel minutil. Õde-Kariniga, kes on muuseas juba aastaid ka mu moenõustaja olnud (et tema kapist shoppan endale asju jne) leidsime mulle paar jõulukingitust. Pakin need ilusti ära ja ootan koos teistega veel paar päeva. Nii käib ju!

Lastele sain ka mõned asjad. Aga mõned ostud jäid tegemata ja nii ei jäänudki muud üle, kui ette võtta kõige rumalam samm- täna linna minna! Kusjuures tegelikult polnud veel üldse hull. Ju ka seetõttu, et normaalsed tööinimesed olid alles tööl.

Kui aga mõelda, et enamusel peaks tööaeg olema, siis paneb küsima, et kust siiski need kõik inimesed tulid, kes kolmapäeva lõuna ajal linnas poes olid??? Mis tööd nemad teevad ja millist elu elavad? Mulle muidu ei meeldi teiste inimeste eludesse vaadata (kui, siis ainult kirjanduslikel eesmärkidel), aga kuna paar päeva tagasi sain alles suure hukkamõistu osaliseks, et ma ei ela nagu normaalsed inimesed, siis see on lihtsalt praegu nii värske teema- kuidas elavad normaalsed inimesed?

Meie pere on viimased kuud väga ebanormaalne olnud ja me anname oma parima, et see nii jätkuks. Näiteks minu viimane nädal nägi välja selline:

See tähendab, et mu tööpäev hakkas siis, kui kõik need asjad olid ära tehtud... ehk umbes kl 21 õhtul. Magama sain kõige varem kl 2..või 3... või 5... Äratus aga ikka kl 7.30. Jah, igavesti nii ei jõua. See nädal on hoopis teistsugune:


Eelmise nädala algul teadsin, et kui see saab üleelatud, siis on edaspidigi kõik võimalik. Tegelikult on niigi, aga kuidagi pidi ju ennast motiveerima. Tulemuseks oli aga ka see, et eile õhtul läksin kl 20 korraks magama... südaöö paiku käisin korra dušši all ja magasin rahulikult hommikuni. Minu puhul pole see üldse normaalne. Hommikul oli paha küll. Enam ei tee. Aga omamoodi vahva oli siiski. Ju siis oli seda vaja.

Meie ebanormaalses peres ei muutu jõulude ajal midagi: perega veedetud aeg on ikka esmatähtis, isa on ikka kodus, ema on ikka kodus, sugulastel käiakse ikka külas... no olgu- lastele me asju kogu aeg niiviisi ei osta! Aga jõulude juures tähtsaimad asjad on meie ebanormaalses peres kogu aeg olemas. Õnneks on meil oma perega nii palju tegemist, et teiste kritiseerimise asemel ütlen taas: õnnelik olen! Usun, et see käib kogu meie pere kohta!

Alati saab paremini. Üritame iga päev. Teeme kõvasti tööd. Aga teame, mille nimel!

Parim on teha tööd asjade-olukorra nimel, mis sul on olemas, mitte igatseda kättesaamatut tulevikku. Ja asi pole ju selles, nagu me ei oskaks paremat tahta. Vastupidi- tõesti oleme kätte saanud selle, mille nimel oleme ise palju vaeva näinud ja millisest elust paljud unistavad. Ei, meil pole kõik asjad väga hästi. Aga olulised asjad on hästi.

Ja see ongi oluline!