esmaspäev, 28. detsember 2015

Kui ma oleks rase...

Paar päeva tagasi ülespandud uudis pulmadest (Pulmakellad helisevad )oli minu jaoks ka suur üllatus.

Ei, mitte abiellumine. Hoopis see, kuidas seda postitust vaid paari tunniga käis vaatamas üle 1000 inimese. Tänaseks üle 2500 inimese. Ma ikka püüan aegajalt aru saada, et kuidas inimesed mu blogisse jõuavad ja mida nad loevad. Ilmselgelt on märksõna pulmad võluväega ja juhtis minu kirjutisteni mitmeidki uusi inimesi.

Nii ma hakkasingi mõtlema, et huvitav, kui palju jõuaks siia inimesi veel siis, kui ma kirjutaks, et ma olen rase? Kumb on suurema võlujõuga sõna? Aga ei, ma ei ole. Ja ei ole (vähemalt hetkel!) plaanis ka. Pulmad hoopis on, nagu lugesite. Aga kui ma rasedusest kirjutaks, kas siis jõuaks siia veel rohkem inimesi?

Igatahes on vahva, et pulmad inimestele korda lähevad. Siinkohal täname veelkord kõiki õnnitlejaid! Meile endale lähevad ka. Eriti kuna oleme abiellumisele juba nii kaua mõelnud, mitmeid kuupäevi paika pannud... ja nüüd, kui see on avalikult välja öeldud, siis nagu enam taganemisteed pole. Tuleb hoogsalt planeerida. Nagu lubasin, hakkan sellest ka siin aru andma.

Varsti!

Praegu aga on nii:


Pulmade planeerimise asemel elan hoopis mõned nädalad armukesega. Ja Herlend elab naisega, kellel on armuke. Ma ei tea küll, kas ta lõpuni vastu peab, aga ta on seda varemgi teinud (5 korda!) ja vähemalt teab, kui hull asi on.

Ehk siis käimas on mu noorteromaani "Ütlemata sõnad" eelviimase versiooni ülelugemine ja viimase versiooni kirjutamine. See tähendab täiskohaga tööd vähemalt nädalaks... kui oleks vaid nii palju aega... Täna jõudsin ülelugemisega poole peale ja mul on juba nii palju liine, mis sinna veel sisse peab mahtuma.

Peale selle jooksin ükspäev Pärnus Valgrele otsa ja sain aru, et tema lugu "Muinaslugu muusikas" on üks oluline ühenduspunkt, mis siiani mu raamatust puudu oli. Kuidas ma nii loll olin ja see lugu mulle siiani meelde ei tulnud? Terminaatori "Ainult sina võid mu maailma muuta" on igatahes täitsa esindatud. Kuidas siis kirjutada armastusest ilma sellise loota?

Valgre on aga läbi elu samuti minu jaoks oluline olnud. Kontrollisin Valgrega kohtudes järgi- ma mäletan ikka veel laulu "Muinaslugu muusikas" sõnu hästi! Minu esimene enda ostetud laulik oli just Valgre lugudega. Neid ma siis õppisin mängima, kui alles alustasin muusikaõpinguid. Tal on suht keerulised saateakordid alati kõikjal, nii et akordioniga pidi alati nuputama, et kust ja mida kätte saab. Ja vaieldamatult on Valgre laulud enamuses väga valusad.

Valgre elulool põhinevat filmi "Need vanad armastuskirjad" mina ikka veel väga vaadata ei taha, sest see on nii kurb.

Minu tegelased aga saavad Valgre laule siiski laulda. Nagu ka Terminaatori omi. Ja iseenda omi juurde kirjutada. Mina muudkui kirjutan oma tegelastele luuletusi ja armas Margit Peterson vaatab neid üle. Ma ju teatavasti ei tea luuletamisest ka mitte midagi.

See, armsad sõbrad, tähendab ainult seda, et kui ma kohtudes teile totakalt otsa naeratan, siis ilmselt olen teises maailmas... aga veel tõenäolisem on lihtsalt, et me ei kohtu mõnda aega, sest... ma olen teises maailmas!

Loodan, et teile hiljem meeldib (vähemalt neile, kes päriselt ka LUGEDA kavatsevad)!