Just see (pere)film päästab Eesti rahvastiku ning metsad väljasuremisest!

Täna tähistasime lastega koolivaheaja lõppu ja käisime Pärnus Apollo kinos. Tahtsime juba eelmisel nädalal seda filmi vaatama minna, kuid pidevalt oli enamus saali välja müüdud. Täna aga tuli hommikul mõte, head kohad olid vabad, vanaema oli nõus pisibeebi mõneks tunniks enda juurde võtma ja nii me suuremate lastega läksimegi. Tänane valik oli "Eia jõulud Tondikakul".

Ma ei ole väga palju Eesti filme näinud, seega olin pigem äraootav. Eriti kuna tegemist oli jõulufilmiga, siis võis arvata, et sisu võib olla pigem kommertslik. Eks seal olid kõik kohustuslikud osad olemas, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et mind tahetakse odavalt ära osta.

Need võrratud loodusvaated... imeline! Uskumatu, et see on meie oma Eestimaa. Kui eelmisel nädalal imetlesime võõramaist loodust animafilmis "Valgekihv", siis Eia-filmi vaated ei jäänud sellele sugugi alla.

Film algas tegelikult olukordadega, mis peaks kõigile vaatajatele selgeks tegema, et parim kingitus, mida vanemad lapsele anda saavad, on õde või vend. Peale selle filmi algust ei taha ma mitte kunagi kuulda, et 4 või 5 last perekonnas on liiga palju. Julgen välja öelda, et peres võiks olla minimaalselt 2 last või üldse mitte, sest üksikute laste elu on enamasti ikka kuidagi tasakaalust väljas. Ja kui arvatakse, et lasterikkas peres ei ole lapsevanemal lapse jaoks aega, siis Eia lugu on ju maha kirjutatud meie oma inimeste pealt- kahe töötava vanemaga ei pruugi hoopis ühelapselises peres olla lapse jaoks aega, kuna seal ununeb ära, et laps on olemas. Lasterohkemas peres on lapsed elu osa ning ei saa seetõttu märkamata jääda. Minu arvamust kinnitab otsus, mille Eia filmi lõpus koera kohta teeb.

Ma pole uurinud, kas metsade päästmise teema sattus filmi sellepärast, et me reaalselt viimasel ajal kõik selle pärast muretseme, et Eestimaal liiga palju metsi langetatakse ning seega kogu sealset kooslust ohustatakse või oli see mõte juba varasemalt olemas. Suures plaanis harvesteride tööd jälgida oli aga veelgi ehmatavam, kui teoorias nende laastamistööst teada. Seega mis iganes oli filmitegijate plaan, siis minu puhul muutis see küll mind pigem puukallistajaks. Kui talvel olen koos meestega metsas käinud, siis olen niigi see, kes traktori teele jäänud pisikesi kuusepuid üles aitab ja kõik suuremad oksad lõkke asemel koju püüab tassida. Samas mulle ikka meeldib lõkketuli kodus ahjus või kaminas. Kasutamine ja kuritarvitamine- need on kaks mõistet, millel meie metsadest rääkides tuleb vahet teha. Talupojatarkusest tulenev mõistlik kasutamine vastavalt vajadusele, mitte inimliku ahnuse järgimine.

Kõige rõõmsam osa oli aga samal ajal minu jaoks kõige kurvem- need täiuslikud jõulud! Kas leidub inimest, kes ei igatseks jõule, mida peetakse koos pere ja sõpradega ühise laua taga, vanad vimmad klaaritud ja unustatud, kamin mõnusalt praksumas, toidud päeva jooksul ühiselt valmis tehtud, loomulikult selle kõige taustaks piisavas koguses lund ja külmakraade õues... no ikka nii, et oleks täiuslik. Jõulud, mil kingitused pole olulised, sest kõik tunneksid, et just selline koosolemine ongi kingitus iseenesest. Selline lapsepõlve mälestustes eksisteeriv mälestus jõuludest...

Näitlejad sobisid minu arust ka igaüks oma rolli väga hästi. Vanameistrid Rekkor ja Oja kommentaare vist ei vajagi. Tuntud headuses. Võigemast on minu jaoks alati kuidagi seebisem tegelane olnud, kuid seekordses tõredama tegelase rollis oli ta samuti väga usutav. Pohla oli samuti usutav baleriin küll.

Vennad Piusid on mulle aga alati meeldinud. Ma ei kujuta ette, kes oleks võinud olla teised näitlejad, kes oleks suutnud samal ajal tögamise ja hoolimise nii hästi välja mängida. Piuside vahel aga oli tuntav see mõnus vendlus, kus teineteisele uue vembu ootuses selga ei julgeta pöörata, kuid samas teise muret samuti kohe märgatakse ja õigel ajal õlast müksatakse.

Liis Lemsalu suhtes olin samuti äraootav. Aga ta meeldis mulle. Väga. Mul on kodus üks peaaegu 8-aastane, kes Lemsalu laule väga fännab ja oli filmi lõpus üllatunud, kui sai teada, et see näitleja oligi üks tema lemmiklaulja.

Eiat mänginud tüdruk sai samuti väga hästi hakkama. Polnud ju ta rolliks vaid pähe õpitud teksti õigesti esitada, vaid päris tihti tuli tal sõnatult edasi anda veel rohkem emotsioone kui sõnadega. Eriti just seoses loodusega. Väga nauditav.

Nii olekski pool aega tahtnud nutta ja naerda korraga, sest lihtsalt nii ilus oli. Usun tõesti, et kui me kõik nüüd selle filmi ära vaatame, siis muutub Eestimaa paremaks ja ilusamaks. Pahad tulevad heade poole üle ja polegi midagi kellegi kurja käe eest vaja päästa.

Pole ju väga naiivne soov, et me kõik võiks tunda ühtsust ja hoolimist, mida suurde perekonda kuulumine annab ning kus on paigas väärtused, mida oluliseks peetakse? Samuti et me ei unustaks, mis on meie koht looduses ning kellel ikka keda vaja on. See on ju teostatav. Eks?

Jaaa... olen alati olnud optimist, kuid seetõttu on ka mõnedest möödapanekutest hoolimata minu elu ilusam kui neil, kes ka käesolevat õnne ei oska hinnata. Ikka usun, et kõik on võimalik. Alustades maailma muutmist iseendast.

p.s. aitäh jõuluvanale piletite eest! :)

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Rohkem tavaelu kogemust Riigikokku!

Pealkiri tuli seekord valimisloosungi vääriline, aga mis teha, kui selline hüüe sees keerles. 

Lõppenud aasta kinkisid poliitikud meile päris mitmeid kummalisi otsuseid ja väljaütlemisi. Nendest on  aasta lõpus küll naljakas koostada imelike väljaütlemiste edetabeleid, aga tegelikult on kurb. Üha rohkem saab kinnitust, et võimulolevad poliitikud ning tavaelu elavad inimesed on teineteisest valgusaastate kaugusel.

Vabaerakonna esinduskogul pildistas Urmas Kesa

2018.aastat jääb minu jaoks väljendama üha suurem kibestumise ning viha kasvamine. Kõigi poolt kõigi vastu. Vihkame ja võitleme. Ja just millegi vastu, mitte millegi poolt. Valimiste eel on loogiline, et poliitikud püüavad ennast nähtavaks teha, kuid kahju, kui otsused ja väljaütlemised on imelikud lihtsalt seepärast, et silma paista. 

Sel kevadel otsustasin, et kandideerin Vabaerakonna ridades Riigikokku. Kuigi olin aasta igasugusest poliitikast täitsa eemal olnud, siis vabaerakondlase ning riigikogulase Andres Ammase matustel Haapsalu kiriku õuel teadsin, et tuleb tagasi tulla. Need olid ka Andres Ammase viimased sõnad mulle: tule tagasi! 

Viimastel kuudel aktiivsemalt poliitikas osaledes tean, et poliitika vajab rohkem inimesi, kes on hiljuti elanud nö keskmise eestlase elu. Poliitikud, kelle amet ongi olla poliitik ja seda juba aastakümneid, ei taju enam väljakutseid, millega enamus eestlasi igapäevaselt hakkama peavad saama. 

Küsimus pole selles, et kui vähendaksime riigikogulaste palka, hakkaks nad teisiti tööle. Tähtis on kogemus. Ühendus reaalse eluga. Hea töö ees tulebki hästi maksa, aga samas hea palga eest tuleb ka selle vääriliselt tööd teha. 

Tean, et kui mina peaks seekordsetel valimistel osutuma Riigikogusse valituks, jään ikka elama senisesse elukohta, osalen jätkuvalt kohalikus elus. Ja nii peaks see olema suurema hulga riigikogulaste puhul. Riigikogus peaks olema eesti inimeste esindatus, mitte valimiste ajal ei peaks riigikogulased tulema Eestimaa peale lihtsalt hääli koguma. 

Tean, et poliitikas osalemiseks tuleb tunda teatud reegleid. Aga kui otsuseid tehakse vaid õigetest reeglitest lähtuvalt, et õigel ajal ja õigel teemal pildis olla, siis lõppkokkuvõttes kaotab kogu Eestimaa. Lõpliku otsuse Eestimaa järgmise aasta ning neile järgnevate aastate kohta saab aga teha valija. Loodan väga, et Eesti valijad on piisavalt huvitatud Eestimaa elust ning ei hääleta seekord vaid selle järgi, kes tänavatele suurema plakati paneb. Pigem tasub uurida, mida kandidaadid päriselt oskavad ning milliseid väärtusi oma isikliku eluga toetavad. Milline on päris elus see kandidaat, keda sina eesootavatel valimistel toetad, sellest sõltub, mida sul on temalt ja ülejäänud Riigikogu koosseisult oodata. 

Teadlikke otsuseid meile kõigile järgmiseks aastaks!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Milliseid minu postitusi te 2018.aastal kõige rohkem lugesite?

Aasta lõpp on hea aeg kokkuvõtteid teha. Ikka selleks, et teada, kust sai tuldud ja planeerida, kuhu edasi. Nii vaatasin üle ka selle, millised postitused minu blogis on kõige suurema hulga lugejateni jõudnud.

Kõige rohkem loetud postitused 2018.aastal olid: 

1. 13.09.2018 Paku või soovita mulle 7-kohalist autot!
Selles rääkisin uue auto otsimise paanikast, sest kõik eelmised sõiduvahendid olid äkitselt korraga rivist väljas. Leidsime uue auto!

2. 6.09.2018 Appi, Vabaerakond on kaaperdatud! Ehk et mis toimub Vabaerakonnas?
See postitus jäi Vabaerakonna esimehe vahetamise aega. Selgitasin tekkinud vääritimõistmisi. Tulemuseks oli see, et erakond hakkas uue esimehe Kaul Nurme juhtimisel uue hooga tegutsema. Lähiajal tulevad välja ka meie nimekirjad ja seejärel on lootust ka reitingute tõusule, kuna praegused reitingud näitavad teatavasti brändi mainet... see aga on pikaajalise "töö" tulemusena pehmelt öeldes kurb. Valimistulemused tulevad aga teatavasti inimeste järgi. 

3. 1.05.2018 Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?
Maria Indermitte Make-Up Stuudios tegi mind ilusaks Käti ning fotograaf Triin Künnapas tegi pildid. Selles postituses jagasin meie kogemusi viimase 6-liikmelise perekondliku fotosessiooni kohta.

4. 19.08.2018 Tere tulemast, meie imeline 5.beebi- Johanna!
Looomulikult- sündis meie 5.laps Johanna! Tema tervituseks saigi kirja see postitus. Õhtuleht soovis Õnne! Vabaerakondlane Heli Künnapas sai viienda lapse.  
omalt poolt õnne artikliga:
Kroonika toimetus soovis õnne artikliga: Vabaerakonna revolutsionäär Heli Künnapas tõi ilmale oma viienda lapse. 

5. 1.01.2018 Anneta või mitte, aga ära vingu! 
Eelmiste jõulude ajal kerkis teema, et osad annetused oleks nagu lubatud ja osad mitte. Kirjutasin, mida ma sellisest vahetegemisest arvan. Ja üldse annetustest.

6. 31.07.2018 Kas võib õnne soovida või oled täie tervise juures?
Teatavasti on pikim ajaühik viimane kuu enne sünnitamise tähtaega. Sel perioodil jäävad silma leidlikud viisid küsida: kas oled juba sünnitanud?

7. 20.07.2018 Kas me oleme 5.beebi sündimiseks valmis?
Üks kuu enne Johanna sünnitähtaega andsin aru, kas olen tema saabumiseks valmis. Mis sa arvad, kas olin?

8. 27.03.2018 Kõik tunnevad kaasa ... ja mis sellest muutub?- 1629
Kirjutasin ühest konkreetsest tragöödiast, aga mõte oli üldisem- kui midagi juhtub, läheb lahti ilge nõiajaht, nagu see enam midagi päästaks... Aga äkki polegi alati võimalik kedagi risti lüüa?

9. 4.01.2018 Minu ilusa maaelu ühe ajastu lõpp
Mõni sündmus tähistab mingi ajastu lõppu, mõni lihtsalt juhtub. Seda aastat alustasin sündmusega, mis kindlasti ühe ajastu lõppu tähistas.

10. 29.05.2018 Millal peaks mu laps teadma, kuidas näeb välja pede ?
Pealkiri ütleb kõik. Miks ma sellest kirjutasin, saad lugeda postitusest.

4.04.2018 Maksuamet- kui palju ma kirjaniku ja kirjastajana peaksin teenima?-
Maksuametil oli ilmselt igav ning bürokraatia vähendamise asemel hakati uusi väikeettevõtjate kiusamise viise välja mõtlema. Mulle need ei meeldinud. Nii kirjutasingi.


Kas sullegi jäi meelde mõni nendest postitustest? Või hoopis mõni teine, mida siin pole nimetatud?


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

"Valgekihv" on lummav film kogu perele

Kuna mu vanimad lapsed on täitsa suured, siis üheks ühiseks tegevuseks on meil viimasel ajal olnud kinokülastused. Tänu Johanna sünnile on sellesse tulnud päris pikk paus. Beebiga koos kinno minna ei saa, kuid siiani nii pikaks ajaks teda väga kuhugi jätta ei saanud.

Nüüd on aga Johanna ka suur tüdruk, sai juba 4-kuuseks, nii et täna saime suuremate lastega taaskord koos välja minna. Koolivaheaja tegemistest on nüüd vähemalt üks kinokülastus kirjas.

Kuna Pärnus olid kõik lastefilmid väljamüüdud või alles vaid esirea kohad, siis sai tänaseks valikuks Märjamaa kino Helk. Kuna seal pileteid ette osta ei saa, siis oli küll hirm, et äkki ei ole kohti... aga oli küll. Kohe päris mitu.

Vaatasime filmi "Valgekihv". Ma olen ju see, kes kooli ajal luges küll päris palju, kuid enamust kohustuslikust kirjandusest pole lugenud. "Valgekihv" on üks neist lugudest, mida olen küll pidevalt kohustusliku kirjanduse nimekirjas näinud, kuid mille sisust siiani midagi ei teadnud. Nüüd siis tean. Kuigi, kuna ma raamatut lugenud pole, siis filmi sellega võrrelda ei oska.

Film haaras kohe maaliliste looduspiltidega. Võrratud lumised mäed, nende jalamil kuusemetsad ning lumised jõed... lummav!

Ja siis tulid loomad! Huntkoerad ringi nuuskimas, selles ilmelises looduses ringi jooksmas... see kõik oli nii loomulik. Need koerte ja huntide hääled olid lihtsalt nii hea osa sellest multifilmist, et tegid sisseelamise väga lihtsaks.

Tagant järgi mõeldes liikus lugu suht aeglaselt, tegelasi oli vähe, nii et jälgida oli lihtne. Mu 4-aastane
kippus kohati nihelema, seega tema jaoks oli lugu kohati liiga aeglane. Kõik ülejäänud aga jälgisid lummatult.

Ma ei mäleta, millal viimati lapsed kinost nii liigutatult lahkusid. See lugu jättis neile tõesti sügava mulje, nii et pärast kino kohvikus sööki oodates muljetasid nad nähtust veel pikalt. Lastele mõeldud toodete puhul ongi minu arust oluline, kuidas see lastele mõjub. "Valgekihv" minu lastele igatahes meeldis väga. Mulle endale samuti. Nii et seda filmi võib julgelt kogu perega vaatama minna.

Pärast kino ja söömist tegime väikese jalutuskäigu Konuvere sillal. Loodusesse me viimasel ajal ka väga tihti ei jõua. Seega see läks seekord väikese loodusretkena kirja. Kuna minu jaoks pole koolivaheaeg ainus aeg, mil lastega midagi teha, siis mingit paanikat veel pole, et nagu peaks koos rohkem tehtud saama või vaheaega rohkem kasutama. Kindlasti on mõnigi retk lähinädalatel veel plaanis, sest kodus oleme saanud piisavalt üheskoos aega veeta. 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kas vaestel tulevad jõulud?

Eestlastena oleme jõudnud olukorda, kus novembrikuus on poodides jõulukaunistused üleval ning detsembrikuu rahvussport on jõulukingituste ostmine. Mõnele on see möödunud aegade kompenseerimine, mil polnud võimalik midagi kingitusteks osta. Mõnelegi lihtsalt tüütu kohustus, sest vastastikku tuleb kingitusi teha. Mõnelegi võimalus rõõmustada teiste rõõmustamise kaudu. Rahaliselt vaesuses elavad inimesed tunnetavad oma puudust aga tavapärasest veel rohkem.

Usun, et kui mõelda jõulude tõelisele olemusele, siis tegelikult on jõulureklaamides esikohale tõstetud teemad väga vähetähtsad. Jah, mulle meeldib mõelda ja planeerida, mida lähedastele kinkida ning kas ja kuidas kedagi üllatada. Mulle ei meeldi kohustuslikud kingitused. Kui midagi teha, siis ikka seepärast, et ise soovid kedagi rõõmustada.

Alles hiljuti kuulsin perekonnast, kus ei peeta jõule. Lihtsalt seepärast, et pole raha, et lastele kingitusi osta. Minu elus on olnud aegu, kui saangi teistele teha väga väikseid kingitusi või üldse mitte... aga see pole kunagi tähendanud, et jõulud jääksid ära. Praegusel ajal olen muidugi seda enam õnnelik, et võimalused on teised, kui neil keerulisematel aegadel.

Kuidas on minu arvates võimalik vaestel jõule pidada ja kas rahaliselt puudulikul ajal üldse tulevad jõulud?

Mul on jõuludeks üks lihtne ja hästi töötav nipp: liiguta nulltasand nullini! Kui on ees tohutud nõudmised ja standardid, et mis ja kuidas peab tehtud olema, et jõulud üldse tulla saaks, siis on väga raske jõuda nulltasandini. Ehk et selle hetkeni, millest edasi tehtud tegemised ja ostetud asjad lisaksid jõulutunnet. Kui aga IGA tegu, ostetud asi jne algab nulltasemest, siis hindad ja väärtustad kõike, mida teed. Oluline on märgata kõike, mitte masinlikult täita nõudmisi, mis kusagilt mujalt ja kellegi teise poolt on ette kirjutatud.

Siis panedki kuusele nii palju kaunistus, kui jõuad... kaunistad maja nii palju, kui jõuad... valmistad-ostad nii palju kingitusi, kui jõuad... katad jõululaua nii, kuidas jõuad... ja midagi ei ole puudu! Kõik algab nulltasandist, seega iga liigutus tuleb lisada nullile ja seetõttu on põhjust rõõmustamiseks.

Kui seada endale tohutud standardid, mis kõik peab olemas olema, et jõulutunne saaks tulla, siis on suur tõenäosus, et seda ei tulegi. Jõulutunne, nagu kõik teised tunded, algab inimesest endast. Seda ei saa keegi teine anda (ega ka mitte võtta!). See on kõigil erinev.

Minu jaoks on jõulutunne rahu! Viie lapse emana ei tähenda see loomulikult ainult täielikku vaikust. Rahu saab olla ka selline, et su maja on kisa ja kilkamist täis, aga sa tead, et nende häälte taga on kõik siiski hästi ja korras.

Seda enam oli minu jaoks väga kurb kuulda, et vähemalt ühes peres ei peeta jõule, sest pole lastele midagi kinkida, kuigi kinkida saab esmalt ühist aega, mõnusat rahulikku koosolemist, teineteisele tähelepanu osutamist. See kõik ei vaja sugugi raha. Oskusliku kasutamise korral saab raha eest neid asju teha mõnikord kiiremini ja teisiti, kuid raha pärast jõule ära jätta küll ei tasu.

Jõulude ajal pole seega küsimus vaid rahas, mida saad pühade pidamiseks kasutada. Pigem soovis ja väärtustes. Jõulutunnet kogeda ja jõule tähistada saab väga erineva eelarvega. Väidetavalt vaesuse tõttu jõulude pidamata jätmine ei ole kunagi rahaline otsus, vaid soovimatus jõulutunde saavutamiseks teisi viise leida. Kõik algab ikka meie sisemusest. Lapsevanematena peame aga alati mõtlema, et meie leitud või leidmata lahendused mõjutavad otseselt laste kogemusi.

Meelerahu teile kõigile, head siinsed lugejad!  


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kuidas ma õppisin detsembris rahulikult kiirustama?

 Raamatuesitlus Ülemistes. Aitäh Erikale pildi eest!

Kui mõelda, et jõulud on kohe-kohe käes, siis ei tundugi nädala aja sisse mahtuvad 8 jõulupidu väga suure ettevõtmisena. Sel aastal on detsember üldse kuidagi ülimalt rahulikult läinud. Vähemalt mulle tundub nii.

Kui kalendrisse vaatan, siis detsembrisse on mahtunud päris mitmed lugejatega kohtumised, Erika Salumäe raamatu esitlused Rakveres, Pärnus ja Tallinnas, Vabaerakonna juhatusse saamine ning sellega kaasnenud kohustused ja tegemised, eesotsas Riigikogu valimisteks valmistumisega... ning samal ajal ikka emaks olemine oma viiele ägedale lapsele. Beebi Johanna sai eile 4-kuuseks ning temaga on lihtne- ta on lihtsalt kõikjal kaasas.

Tänaseks päevaks on taas käes aeg, kus päris mitu ööd on uni liiga lühikeseks jäänud. See tähendab, et hommikuti panen igaks juhuks mitu telefoni helisema. Olen sel poolaastal juba õppinud, et kui öösiti korduvalt kella 2ni töötan, siis hakkavad tulema päevad, kus kogu pere sisse magab. Nii olengi õppinud hoiatama, et kui mul on töörohkem aeg, siis ei tasu Heli-äratusele hommikuti loota. Kõige hullem variant oli küll see, et lapsed jõudsid kooli 1.tunni lõpuks. Ehk et ikkagi samal päeval. Nii et järelikult kõige hullem polnudki.

Ja selle kõige keskel ütlengi, et see on kõige rahulikum detsember üle aastate.


Miks? Sest ma olen õppinud rahulikult kiirustama.

Kui keegi tahab teada, kas viienda lapse sünniga tuli aega juurde, siis ei, kindlasti mitte. Jah, Johanna on jätkuvalt nii ideaalne beebi kui veel saab olla... aga ikkagi on ta beebi. Nii et kodus või kodust väljas- beebiga koos töötades pole kunagi teada, milline täpselt päevaplaan on või kui palju jõuan.

Siin tulebki käiku suurim meelerahu tarkus- oluline pole see, mis sinust väljapool toimub, vaid see, kuidas sellesse suhtud. Kui ma olen ette valmis

Pildistas Urmas Kesa. Turvameheks 17.augustil sündinud lapse isa. Mitte minu.  

selleks, et ma ei tea, kas ja mida saan tehtud, siis olen pigem õnnelik iga tegemise üle, mis saab tehtud, mitte närvis väikeste asjade pärast, mis on tegemata. Kiidan ennast ja beebit ja kõiki, keda vaja nüüd hulga tihemini kui varem.

Ürituste puhul tean, millised on sellised, kus pean kindlasti olema. Siis korraldan lastehoidu või hakkan eriliselt varakult minema. See on kaasa toonud uue nähtuse minu puhul- tihtilugu olen üritustel nüüd kohal esimeste seas. Varem pole ma sellega väga hiilanud.

Kui on aga sellised üritused, kus kella pealt osalemine pole kriitiline, siis lähengi sujuvalt vabas tempos... kuid viimasel ajal olen neilgi õigel ajal kohal.

Ma olen nii tänulik kõigile minu ümber, kes mõistavad, milline on tee, mis mul on käia. Olen tänulik neile, kes kaasa aitavad. Tänulik neile, kes ei taha aidata, aga vähemalt segavad. Ja tänulik ka neile, kes mulle vastu töötavad, sest ka kõigist neist kogemustest õpin alati midagi. 

Sel nädalal olen tänulik, et mul on võimalus osaleda kaheksal mõnusal jõulupeol, sest järelikult on meie perel nii palju vahvaid tegemisi, milles osaleme ning mille kaudu oleme tutvunud inimestega, kellega koos jõule tähistada.

Soovin Sullegi meelerahu sellel armsal jõuluootuse ajal!

Päriselt!


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Mille eest peaks lastele maksma?

Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed... hulga suuremad summad! Ehk et täna tuleb juttu rahast!

Küsimus: mille eest peaks lastele maksma? Mille eest teie oma lastele maksate? Kui palju raha peaks lapsed niisama kätte saama? Miks? 

Tegelikult see väikeste laste ja väikeste murede lause minul küll kõigil teemadel ei kehti. Tunnen iga hetkega (jah, mitte aastaga, vaid hetkega!!!), kuidas mu elu üha lihtsamaks läheb, sest lapsed on iga hetkega suuremad ja suuremad.

Raha küsimus on aga üks neist, mis laste kasvades keerulisemaks läheb.

Mu laste elu on korraldatud nii, et nad ei pea ise midagi ostma. Selles mõttes, et kui eelmisel aastal oli vanimal lapsel mõnikord kooli ja trenni vahel selline aeg, et pidi ise söömas käima, siis praegu seda vajadust pole. Nii ei peakski ma neile teoreetiliselt millekski raha kaasa andma.

Ja ega nad kooli ei küsigi. Pigem on lastel oma soovid, mida nad tahavad ise osta ja mille nimel on valmis pingutama. Enamasti ikka mingid mänguasjad. Siis aga kerkibki küsimus: mille eest lastele maksta?

Kusjuures mäletan enda lapsepõlvest, et mingitel perioodidel saime mingite tööde eest raha. Meil oli tabel, kuhu kõik kirja läks. Ma ei mäleta, kuidas kõik täpselt käis, aga tean, et see käis igatahes kuidagi periooditi. Enamus aega tegime neid samu töid ikka tasuta. Korda mööda. Nii, nagu omas kodus ikka tehakse.

Olles personalijuhina töötanud ning selleks õppinud tean, et inimesed teevad esmalt ja parima meelega seda, mille eest neile makstakse. Nii rahaliselt kui tähelepanu ja muude nö hüvedega. Seega igasuguse hüvitamise süsteemi loomisel tuleb esmalt selgeks teha, millist käitumist tahetakse hüvitamisega süvendada.

Tööalaselt on selge- see, mis toob hiljem rohkem kasu. Aga kodus?

Koduste tööde tegemine peaks tulema ju sellest, et me kõik tahame, et kodu oleks ilus ja korras ja armas meie kõigi jaoks. Seega kodutööde eest ei tasu maksta.

Ja edasi?

Kirjaniku ja kirjastajana on mul väga raske lastele enda töö juures tööd anda. Nad on küll aegajalt raamatuid ümbrikutesse pakkinud, aga see pole nii pikaajaline ja mahukas töö. Suvel müüsid lapsed mõnel laadal raamatuid, aga kui nende käest midagi ei ostetud, siis sai tahtmine kiirelt otsa. Rahaga arveldamisega said ka vaid vanemad lapsed peaaegu hakkama, seega nooremaid ka sellele tööle täiel määral ei saanud rakendada.

Jõuluaeg on laste jaoks muidugi tänuväärne, sest tulemas on kooli igaaastane jõululaat ning ka Pärnu-Jaagupi rahvamajas tuleb 8.detsembril laat, kuhu lapsed saavad mu raamatuid müüma minna. Veel pole selge, kuidas sellest tulevat raha jagame, kuid ilmselt peab jaguma ikka nii mulle kui müüjatele.

Loodan väga, et lastel õnnestub laadal midagi müüa, sest kogu selle raha jutu peale olen pikalt kasutanud lahendust, et jõulud tulevad ja jõululaadal saavad nii öelda tööle minna. Nii et praegu on mul mingigi lahendus raha teenimise küsimusele olnud.

Mingil perioodil olen kasutanud ka koolilapse puhul taskuraha varianti. Et ongi kindel summa iga nädal. Siis aga tekib sama küsimus, et mis eesmärgil lapsel see raha on, kui talle kõik vajalik ostetakse? Ja kui laps selle eest midagi ei osta, kogub kokku ja ostab midagi suuremat, siis kas ma peaks lasteaiaealistele vendadele ja õele sama suured asjad samal ajal ostma? Või neile ka samas mahus taskuraha andma? Selle küsimuse juures minu jaoks taskuraha teema kokku jooksiski.

Nii et mina ootan nüüd jõululaatasid ja saadan lapsed sinna tööle.

Jaga aga palun enda kogemusi, et kas ja miks ja kui palju oleks mõistlik lastele maksta? Või kas üldse? Ning millistel töödel oled lapsi rakendanud? 

Aitäh juba ette arvamuste eest!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kurvad lood mõtisklustega sõbrale

Alles hiljuti rõõmustasin veel selle üle, et lõppude lõpuks on teoks saanud ammune plaan ning ilmub mu esimene kinkeraamat. See oleks pidanud olema armas raamatuke, milles on mõtisklused sõbrale. Sellised, mis aitavad ehk mõnel teemal edasi mõtiskleda. Iga mõtiskluse kõrval sobilik foto.

Nädalavahetusel sain lõpuks trükikojast raamatud kätte. Nii ilus... täpselt paraja suurusega raamat... õige kirja suurusega.. ilus... Ja siis sain aru, et mõtiskluse kõrval pole üldse õige pilt...

Nimelt oli kogu raamatu sisu ühe lehekülje võtta nihkes, nii et sisekaas oli nii öelda esileheks.

Ma pole kunagi ühegi oma raamatu pärast niiiiii kurvastanud, nagu selle taipamise hetkel selle kinkeraamatu pärast.... Ma ju nii ootasin selle valmimist!

Üks küsimus on see, miks selline viga tekkis? Miks sain käes hoida oma esimest praakraamatut (loodetavasti ka viimast!!!)?

Olulisem aga see, et kuidas edasi? Kas kogu tiraaž prügisse? See oleks tohutult loodusvaenulik ja raiskav.

Raamatu vahele eksitust selgitav leheke? Aga mõtisklemise tunnetus oleks ikkagi segatud, kui mõtte kõrval on vale pilt... Pealegi läks suur osa raamatutest otse trükikojast Rahva Raamatu ja Apollo poodidesse.

Pilvedega seotud mõtisklus ühel lehel...

... ja sellega sobilik foto mõtiskluse pöördel.

Uurisin FB lugemise grupist ka raamatusõprade mõtteid, et kuidas peaks käituma. Mõtted olid seinast seina. Nagu mul endalgi.

Mõni arvas, et ehk kinkeraamatute puhul enamasti ei jälgitagi, kui täpselt pilt ja tekst kokku lähevad, sest seda teost ei tarbita nii pikaajaliselt. Mõnigi uskus, et oleks väga pahane sellise kooskõlatuse üle. Ja paljude arvamused jäid siis sinna vahele.

Loomulikult tekkis ka selles arutelus üles küsimus, et kelle süül selline asi sai juhtuda.

Kõige rohkem olen ma neil päevadel mõelnud selle peale, et milleks selline möödapanek hea oli? Kindlasti ma õppisin sellest. Ei saa eeldada, et teised teavad, mida nad teevad, vaid ise tuleb kõik mitu korda üle kontrollida. Kui mul oli kahtlusi, siis oleksin saanud lasta veel ühe lisatöö teha, et kindel olla, et kõik jookseb nii, nagu vaja. Äkki see meeldetuletus päästab mind tulevikus mõnest suuremast möödapanekust?

Praegu on jätkuvalt kurb olla... aga samas on raamat ikkagi ilus. Seepärast on hetkel otsus selline, et teavitan siin teid kõiki, et raamatus "Mõtisklused sõbrale" on mõte ühel leheküljel ning sobilik pilt selle pöördel. Eestimaa metsade auks ei hakka ühtegi raamatut ära viskama, kuid metsikut reklaami ka ilmselt sellele rohkem ei tee. Raamatus olevad mõtted sellest kõigest ei muutu, seega loodetavasti annavad need read ikkagi mõnelegi teist veidi mõtlemisainet.

Seega on kinkeraamat "Mõtisklused sõbrale" jätkuvalt saadaval ja palun väga vabandust segaduse pärast. Raamatus olevate mõtete mõtet see segadus ei muuda!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Miks sai mu beebi tänu perepoliitikale 3-kuuseks hotellis?

Johanna sai 3-kuuseks, aga juba jõudis sünnipäeva pidada hotellis. Tavaliselt küll pidavat sellised soovid lastel tulema vanemas eas, aga kuna Johanna valis sündimiseks endale sellise ema, siis temaga käis asi kiiremini. Ehk siis 3-kuuseks sai Johanna Põlva Pesa Hotellis.

Ütlen kohe ära, et Pesa Hotell oli väga mõnus ja hubane ning teenindus ülimeeldiv.

Põlvasse viisid meid aga kaks põhjust: kohtumine lugejatega ning Vabaerakonna esinduskogu.

Vabaerakonnaga võtsime Põlvas vastu meie programmi eesootavateks Riigikogu valimisteks. Teadsin juba ammu, et neil kuupäevadel see üritus toimub. Seda suurem oli ülllatus, kui veidi üle nädala tagasi küsiti Põlvamaal asuvast Tilsi Põhikoolist, et kas ma tuleks sinna lugejatega kohtuma.

Nii kaugetel kohtumistel käies püüan alati saada mitu kohtumist ühele päevale, et sõitmine oleks mõistlikum. Seekord polnud aga muret- ütlesin neile kiirelt, et muidugi tulen, sest pean reede õhtul nagunii Põlvamaal olema.

Koos beebiga olen siiani vaid ühe korra lugejatega kohtumas käinud ja siis oli mul ema igaks juhuks lapsehoidjaks kaasas. Vaja küll ei läinud, aga endal oli hea teada, et kui Johanna peaks sõna võtma, siis ma ei pea kohtumist katkestama.

Pildistas Urmas Kesa

Seekord kedagi kaasas polnud, nii et eks oli veidi värin sees, et kas Johanna vastu peab. Eriti kuna kodust lahkusime kell 12 ja siis jäi ta autos magama. Kohtumine hakkas kell 15. Nii et kohtumise alguseks oli ta juba 3 tundi järjest maganud. Kohtumise lõppedes olin taaskord õnnelik- mu beebi ikka tõesti teab, kelle juurde ta on tulnud. Ehk et Johanna magas ilusti terve kohtumise.

Seejärel suundusime Põlvasse Pesa Hotelli. Hetkeks oli ebameeldiv üllatus, et meie tuba ja kogu tegevus toimub 2.korrusel, aga lifti ei ole. Enne seda olin pool ööd sirgemaks kirjutanud meie sotsiaalprogrammi erinevaid osi, millest üks osa oli, et toetame ligipääsetavuse nõude täitmist- lifte jne. Ja siis olin ise kohe ligipääsetavuse probleemi ees.

Aga õnneks oli minu probleem kiirelt lahendatav. Mitmekesi vedasime käru teisele korrusele ja sellega probleeme rohkem polnud. Kuna esinduskogu programm oli väga intensiivne, siis õue jalutama ja linnaga tutvuma me ei jõudnudki. Nii polnud enne esinduskogu lõppu käruga alla vaja jõuda.

Programmi koostamisel oli minu osaks perepoliitika osa. Nii vahva oli, et ootamatult sai Johanna ka esinduskogul endale lapsehoidja, kellega koosolemine väga hästi välja tuli. Aga üldiselt pidas tütreke ennast väga hästi üleval, nii et vinguda ei saa. Mõned uned magas rahulikult hotellitoas, mõned koosolekuruumis kärus, mõned süles.

Pildistas Urmas Kesa

Esinduskogu lõpus kinnitasime programmi, milles perepoliitika osas sai kirja näiteks, et toetame tasuta kodulähedast lasteaeda (=riiklikult tasustatud, FBs leiad selle kohta infot siin: Tasuta kodulähedane lasteaed), lastele hääleõiguse andmist (mida valimisealiseks saamiseni teostab lapsevanem), lasterikastele peredele kodu ning auto ostmisel riikliku garantii andmist, lapsevanemlike oskuste ning paarisuhete koolituste kättesaadavaks muutmist jne.

Täpsem programm saab avalikuks juba paari nädala jooksul ning siis kõigest ka lähemalt. Mul on aga ülimalt hea meel, et kõik osalenud olid lastega peredele tähelepanu pööramise poolt. Kinnitatud sai ka, et Vabaerakond toetab rahvastiku kasvu läbi sündivuse ning elatustaseme tõstmise, mitte läbi massiimmigratsiooni. Viimaste päevade valguses on see ilmselt oluline tähelepanel.

Kuna sisemine töö programmiga on nüüd põhimõtteliselt lõppenud, saame lõpuks kinnitatud mõtetega aktiivsemalt ka üldsuse ette tulla, et soovijad neid toetada saaks. Põlvast koju jõudes jõudsin juba mõnele kohalikule üritusele, kus kohtusin inimestega, keda pole ammu näinud. Sain kohe oma tegemistele tagasisidet ka.

Pildistas Urmas Kesa

Ma ei tea, miks mind ikka veel üllatab, et mind tundvad inimesed on mu tegemistega kursis. Äkki sellepärast, et mu tegemised nii kirjaniku kui poliitikuna ulatuvad kaugemale, kui mu igapäevane suhtlusringkond. Nii ei saagi ma igapäevaselt oma tegemiste kohta tagasisidet. Aegajalt tundub seetõttu, et mu sõnad ja mõtted ei jõuagi kuhugi. Ümbritsev vaikus jätab sellise mulje. Aga siis tulebki jälle mõni selline kohtumine, nagu nädalavahetusel ja saan aru, et mu sõnad ja teod pole märkamata jäänud. Olen väga tänulik sellise tagasiside eest.

Veel tänulikum olen aga kõigi eest, kes on samuti rongile hüpanud ja aitavad häid mõtteid teoks teha. Suur tänu teile kõigile! Vabaerakonna Riigikogu valimiste nimekirja koostamise ning ürituste korraldamisega tegelen mina Pärnumaal, nii et kui sellised mõtted ja ideed sulle meeldivad, siis saad veel meiega kaasa mõtlema ja tegutsema tulla. Mõtted ja ettepanekud pane mulle teele: helikunnapas@gmail.com .

Imelist päeva!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com