teisipäev, 20. november 2018

Kurvad lood mõtisklustega sõbrale

Alles hiljuti rõõmustasin veel selle üle, et lõppude lõpuks on teoks saanud ammune plaan ning ilmub mu esimene kinkeraamat. See oleks pidanud olema armas raamatuke, milles on mõtisklused sõbrale. Sellised, mis aitavad ehk mõnel teemal edasi mõtiskleda. Iga mõtiskluse kõrval sobilik foto.

Nädalavahetusel sain lõpuks trükikojast raamatud kätte. Nii ilus... täpselt paraja suurusega raamat... õige kirja suurusega.. ilus... Ja siis sain aru, et mõtiskluse kõrval pole üldse õige pilt...

Nimelt oli kogu raamatu sisu ühe lehekülje võtta nihkes, nii et sisekaas oli nii öelda esileheks.

Ma pole kunagi ühegi oma raamatu pärast niiiiii kurvastanud, nagu selle taipamise hetkel selle kinkeraamatu pärast.... Ma ju nii ootasin selle valmimist!

Üks küsimus on see, miks selline viga tekkis? Miks sain käes hoida oma esimest praakraamatut (loodetavasti ka viimast!!!)?

Olulisem aga see, et kuidas edasi? Kas kogu tiraaž prügisse? See oleks tohutult loodusvaenulik ja raiskav.

Raamatu vahele eksitust selgitav leheke? Aga mõtisklemise tunnetus oleks ikkagi segatud, kui mõtte kõrval on vale pilt... Pealegi läks suur osa raamatutest otse trükikojast Rahva Raamatu ja Apollo poodidesse.
Pilvedega seotud mõtisklus ühel lehel...
... ja sellega sobilik foto mõtiskluse pöördel.

Uurisin FB lugemise grupist ka raamatusõprade mõtteid, et kuidas peaks käituma. Mõtted olid seinast seina. Nagu mul endalgi.

Mõni arvas, et ehk kinkeraamatute puhul enamasti ei jälgitagi, kui täpselt pilt ja tekst kokku lähevad, sest seda teost ei tarbita nii pikaajaliselt. Mõnigi uskus, et oleks väga pahane sellise kooskõlatuse üle. Ja paljude arvamused jäid siis sinna vahele.

Loomulikult tekkis ka selles arutelus üles küsimus, et kelle süül selline asi sai juhtuda.

Kõige rohkem olen ma neil päevadel mõelnud selle peale, et milleks selline möödapanek hea oli? Kindlasti ma õppisin sellest. Ei saa eeldada, et teised teavad, mida nad teevad, vaid ise tuleb kõik mitu korda üle kontrollida. Kui mul oli kahtlusi, siis oleksin saanud lasta veel ühe lisatöö teha, et kindel olla, et kõik jookseb nii, nagu vaja. Äkki see meeldetuletus päästab mind tulevikus mõnest suuremast möödapanekust?

Praegu on jätkuvalt kurb olla... aga samas on raamat ikkagi ilus. Seepärast on hetkel otsus selline, et teavitan siin teid kõiki, et raamatus "Mõtisklused sõbrale" on mõte ühel leheküljel ning sobilik pilt selle pöördel. Eestimaa metsade auks ei hakka ühtegi raamatut ära viskama, kuid metsikut reklaami ka ilmselt sellele rohkem ei tee. Raamatus olevad mõtted sellest kõigest ei muutu, seega loodetavasti annavad need read ikkagi mõnelegi teist veidi mõtlemisainet.

Seega on kinkeraamat "Mõtisklused sõbrale" jätkuvalt saadaval ja palun väga vabandust segaduse pärast. Raamatus olevate mõtete mõtet see segadus ei muuda!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Pildistas Jaanus Ojangu
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com