reede, 4. jaanuar 2019

Just see (pere)film päästab Eesti rahvastiku ning metsad väljasuremisest!

Täna tähistasime lastega koolivaheaja lõppu ja käisime Pärnus Apollo kinos. Tahtsime juba eelmisel nädalal seda filmi vaatama minna, kuid pidevalt oli enamus saali välja müüdud. Täna aga tuli hommikul mõte, head kohad olid vabad, vanaema oli nõus pisibeebi mõneks tunniks enda juurde võtma ja nii me suuremate lastega läksimegi. Tänane valik oli "Eia jõulud Tondikakul".

Ma ei ole väga palju Eesti filme näinud, seega olin pigem äraootav. Eriti kuna tegemist oli jõulufilmiga, siis võis arvata, et sisu võib olla pigem kommertslik. Eks seal olid kõik kohustuslikud osad olemas, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et mind tahetakse odavalt ära osta.

Need võrratud loodusvaated... imeline! Uskumatu, et see on meie oma Eestimaa. Kui eelmisel nädalal imetlesime võõramaist loodust animafilmis "Valgekihv", siis Eia-filmi vaated ei jäänud sellele sugugi alla.

Film algas tegelikult olukordadega, mis peaks kõigile vaatajatele selgeks tegema, et parim kingitus, mida vanemad lapsele anda saavad, on õde või vend. Peale selle filmi algust ei taha ma mitte kunagi kuulda, et 4 või 5 last perekonnas on liiga palju. Julgen välja öelda, et peres võiks olla minimaalselt 2 last või üldse mitte, sest üksikute laste elu on enamasti ikka kuidagi tasakaalust väljas. Ja kui arvatakse, et lasterikkas peres ei ole lapsevanemal lapse jaoks aega, siis Eia lugu on ju maha kirjutatud meie oma inimeste pealt- kahe töötava vanemaga ei pruugi hoopis ühelapselises peres olla lapse jaoks aega, kuna seal ununeb ära, et laps on olemas. Lasterohkemas peres on lapsed elu osa ning ei saa seetõttu märkamata jääda. Minu arvamust kinnitab otsus, mille Eia filmi lõpus koera kohta teeb.

Ma pole uurinud, kas metsade päästmise teema sattus filmi sellepärast, et me reaalselt viimasel ajal kõik selle pärast muretseme, et Eestimaal liiga palju metsi langetatakse ning seega kogu sealset kooslust ohustatakse või oli see mõte juba varasemalt olemas. Suures plaanis harvesteride tööd jälgida oli aga veelgi ehmatavam, kui teoorias nende laastamistööst teada. Seega mis iganes oli filmitegijate plaan, siis minu puhul muutis see küll mind pigem puukallistajaks. Kui talvel olen koos meestega metsas käinud, siis olen niigi see, kes traktori teele jäänud pisikesi kuusepuid üles aitab ja kõik suuremad oksad lõkke asemel koju püüab tassida. Samas mulle ikka meeldib lõkketuli kodus ahjus või kaminas. Kasutamine ja kuritarvitamine- need on kaks mõistet, millel meie metsadest rääkides tuleb vahet teha. Talupojatarkusest tulenev mõistlik kasutamine vastavalt vajadusele, mitte inimliku ahnuse järgimine.

Kõige rõõmsam osa oli aga samal ajal minu jaoks kõige kurvem- need täiuslikud jõulud! Kas leidub inimest, kes ei igatseks jõule, mida peetakse koos pere ja sõpradega ühise laua taga, vanad vimmad klaaritud ja unustatud, kamin mõnusalt praksumas, toidud päeva jooksul ühiselt valmis tehtud, loomulikult selle kõige taustaks piisavas koguses lund ja külmakraade õues... no ikka nii, et oleks täiuslik. Jõulud, mil kingitused pole olulised, sest kõik tunneksid, et just selline koosolemine ongi kingitus iseenesest. Selline lapsepõlve mälestustes eksisteeriv mälestus jõuludest...

Näitlejad sobisid minu arust ka igaüks oma rolli väga hästi. Vanameistrid Rekkor ja Oja kommentaare vist ei vajagi. Tuntud headuses. Võigemast on minu jaoks alati kuidagi seebisem tegelane olnud, kuid seekordses tõredama tegelase rollis oli ta samuti väga usutav. Pohla oli samuti usutav baleriin küll.

Vennad Piusid on mulle aga alati meeldinud. Ma ei kujuta ette, kes oleks võinud olla teised näitlejad, kes oleks suutnud samal ajal tögamise ja hoolimise nii hästi välja mängida. Piuside vahel aga oli tuntav see mõnus vendlus, kus teineteisele uue vembu ootuses selga ei julgeta pöörata, kuid samas teise muret samuti kohe märgatakse ja õigel ajal õlast müksatakse.

Liis Lemsalu suhtes olin samuti äraootav. Aga ta meeldis mulle. Väga. Mul on kodus üks peaaegu 8-aastane, kes Lemsalu laule väga fännab ja oli filmi lõpus üllatunud, kui sai teada, et see näitleja oligi üks tema lemmiklaulja.

Eiat mänginud tüdruk sai samuti väga hästi hakkama. Polnud ju ta rolliks vaid pähe õpitud teksti õigesti esitada, vaid päris tihti tuli tal sõnatult edasi anda veel rohkem emotsioone kui sõnadega. Eriti just seoses loodusega. Väga nauditav.

Nii olekski pool aega tahtnud nutta ja naerda korraga, sest lihtsalt nii ilus oli. Usun tõesti, et kui me kõik nüüd selle filmi ära vaatame, siis muutub Eestimaa paremaks ja ilusamaks. Pahad tulevad heade poole üle ja polegi midagi kellegi kurja käe eest vaja päästa.

Pole ju väga naiivne soov, et me kõik võiks tunda ühtsust ja hoolimist, mida suurde perekonda kuulumine annab ning kus on paigas väärtused, mida oluliseks peetakse? Samuti et me ei unustaks, mis on meie koht looduses ning kellel ikka keda vaja on. See on ju teostatav. Eks?

Jaaa... olen alati olnud optimist, kuid seetõttu on ka mõnedest möödapanekutest hoolimata minu elu ilusam kui neil, kes ka käesolevat õnne ei oska hinnata. Ikka usun, et kõik on võimalik. Alustades maailma muutmist iseendast.

p.s. aitäh jõuluvanale piletite eest! :)

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com