Kaks koolilast, kolm muusikakoolilast ja neli trennilast

Tänase päeva seisuga on meil peres kaks koolilast, kolm muusikakoolilast ja neli trennilast. Ahjaa- üks beebi ka, kes kogu seda logistilist hullumaja korraldada aitab. Kui nüüd liitmise tehe ära teha, siis kokku teeb see järelikult ikkagi viis last.

Tunnistan- viimased päevad on suht närvilised olnud, sest mul oli kogu aeg ees nimekiri asjadest, mida kooli alguseks veel ei ole. Täna on aga veidi lihtsam olla, sest esimese päeva aktused on tehtud. Kool on alanud. Homme tuleb küll linnas pikem osturetk teha, sest... esimeseks pikaks koolipäevaks on ikka enamus asju puudu...

Täna aga rõõmustam! Sest see on Joosepi esimene koolipäev!

Vanaema ja vanaisa käisid juba päev varem tähistamas. Nii et torti saime kohe mitu päeva järjest. Vanaema tegi seekord PÄRIS torti ka, mida ma nii kaua olen igatsenud. Nii et väääga hea oli! Tordi pealt lugesin ma küll korduvalt välja lühendatud Joosep (JSEP)... aga tuli välja, et see on ikka 1.sept. Näide sellest, kuidas soovmõtlemine töötab :)  

Oi, kuidas Joosep kooliaega ootas. Ta oleks vist juba paar aastat tagasi koos Mathiasega kooli tulnud. No ja kui kevadel lasteaed läbi sai, siis ta oli küll pettunud, et mingisugune suvevaheaeg vahele tuli. Täna siis lõppes kogu see ootus ja mu teine pojake saab ka lõpuks koolis käia. Kui ma näen, millise rõõmuga ta kõike uut endasse ahmib, siis ennustan, et seda koolirõõmu jätkub pikemaks ajaks.

Koolis on tehtud ilus remont, nii et klasside ees koridoris on mõnusad ronimiskohad. Mulle väga sobib. Esimene koolipäev läks ka seetõttu lihtsamalt, et Maria ja Christian said sel ajal ronida, kui mina Joosepi klassis esmaseid juhiseid kuulasin. Christianiga muidugi oli aktusel väga keeruline olla. Sain hästi aru, miks Mathiase esimesel koolipäeval käisin üksinda...  Aga no õnneks ei jäänud siiski seegi kord midagi nägemata ja tegemata.

Ootamatu oli minu jaoks, et seekord ei saanudki lapsed nö kommiporgandit ehk et suurt tuutut kommidega. Arvasin, et see on traditsioon... aga ilmselt enam mitte. Aga no me sõime ju torti nagunii :)

Muusikakoolis oleme viimasel ajal läinud seda teed, et lapsed viivad õpetajatele lillede asemel šokolaadi. Oleme praktilised.  Muusikakoolis käib Joosep nüüd eelklassis, mis tähendab, et lisanduvad ka solfedžo ja rütmika tund. Maria on ikka veel eel-eelklassis. Kasvanud ka väga ei ole, nii et sai oma eelmise aasta viiuli ka tagasi.

Mathias on nüüd siis koolis 3.klassis ja muusikakooli 2.klassis. Esimene ööbimisega trompetiüritus on ka juba kalendris kirjas.

Nii et ratas on keerlema lükatud. Meie pere kolmas kooliaasta mitme kooli-, muusikakooli- ja huviringide lapsega saab tegus olema. Mõnusat kooliaastat meile!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Päikseline koostöö Erika Salumäega kannab vilju

Täpselt nii ongi- suvekuude üheks tööks mu kirjastuses oli olümpiavõitja Erika Salumäe esimese raamatu kirjastamine.

Eelmisel nädalal oli hea meel laiali saata selline teade:

Septembris avaldab Heli Kirjastus olümpiavõitja Erika Salumäe esimese lasteraamatu “Triinu lood”. Tumedate lokkis juuste ja tõmmu nahaga kõhn Triinu on tüdruk, kes ei püsinud pudeliski paigal. Triinu elas lastekodus. Peagi seitsmeaastaseks saav tüdruk unistas oma emast ja isast, kodust ja perekonnast. Kuidas tema unistused täitusid, sellest kirjutabki olümpiavõitja Triinu lugudes.

,,Selleks, et saavutada elus oma eesmärke ja unistused täituksid, tuleb nendesse uskuda ja olla töökas, õpihimuline ja järjekindel. Kuigi Triinu lugudeks olen saanud inspiratsiooni enda kogemustest, siis kindlasti pole tegemist elust maha kirjutatud teosega,” kinnitab Hispaanias elav Salumäe. ,,Olen Triinu lugusid kandnud endas aastaid. Tänu mitmetele toetajatele said need lood nüüd lõpuks kirja ja kaante vahele.”

Heli Kirjastuse juht Heli Künnapas ütleb, et koostöö Erikaga kulges väga sujuvalt. „Pikad telefonikõned ja e-mailid olid alati väga päikselised, nagu Erika isegi. Särav ellusuhtumine paistab välja ka Erika kirjutatud lugudest. Isegi kui tema raamatu tegelastega juhtub midagi kurba, lõpeb kõik ikkagi hästi. Lastesse peab süstima enesekindlust ja elujaatamist. Seega on tore, et varsti on Erika südamlikud lood kõigile kättesaadavad,“ lisab Künnapas.

Raamatu “Triinu lood” pildid joonistas Jana Valge. ,,Illustreerija on väga hästi ära tabanud Triinu olemuse. Olen nende piltidega väga rahul,” kinnitab Salumäe.
Olümpiavõitjal on käsil juba Triinu lugude 2. osa, mis on mõeldud veidi vanemale koolieale ja peaks raamatupoodidesse jõudma jõuludeks.

Erika Salumäe raamatu ,,Triinu lood” 1.osa eelmüük otse kirjastusest algab esmaspäeval, 27.augustil!

Selle koostöö eest tänan väga kirjanik Margit Petersoni, kes on selle raamatu koostaja. Just tema meid Erikaga kokku viiski. Raamatu kirjastamise teemadel peetud telefonikõnede käigus oleme suve jooksul ka pool maailmast läbi arutanud, sest Erikaga on lihtsalt nii lihtne ja mõnus vestelda.

,,Triinu lood" on mõeldud kooli esimeste klasside õpilastele ja kindlasti võib seda ette lugeda lasteaia lastele. Selle raamatu lugudega tegin taaskord läbi minu laste testi ehk et lugesin enda lastele. Neile küll väga meeldis. Seega loomulikult läks see raamat töösse. Kõvad kaaned ning rohked imelised illustratsioonid teevad teose väga lastesõbralikuks.

Nagu öeldud, juba esmaspäeval saab hakata raamatut soodushinnaga ette tellima. Välja saadan raamatud pärast ilmumist ehk septembrikuu keskpaigas.

Minu jaoks on taaskord olnud üks imeline koostöö kogemus! Loodetavasti see ka jätkub. Praegu küll tundub nii. 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Tere tulemast, meie imeline 5.beebi- Johanna!

Nii ongi- meie imeline 5.beebi on nüüd juba mitmendat päeva meie juures. Sünnipäevapeole kutsume iga aasta 17.augustil. Tutika ilmakodaniku nimeks sai JOHANNA!

Kuna kõik mu sünnitatud lapsed on suured olnud, siis sai arstidega kokku lepitud esilekutsumine. Ehk siis püüdsime beebi välja meelitada umbes nädalake enne tähtaega, et ta väga suureks ei kasvaks. See tähendab, et ma tulin haiglasse juba 15.augusti hommikul ja siis hakkas "midagi" toimuma.

Nagu ütlesin, sündis Johanna 17.augusti varahommikul veidi enne kl 2 öösel.

(Täiendatud: algul ununes kirjutada, et see varem esilekutsutud beebi kaalus lõpuks ikkagi 4800 gr ja oli 55 cm pikk!!!)

Ausalt- see oli mu elu kõige raskem sünnitus! Ei hakka kõike täpselt seletama, aga lühidalt öeldes ei läinud miski ootuspäraselt. Jaa, ma olen eelneva nelja sünnituse jooksul õppinud seda, et ei ole sellist asja, nagu traditsiooniline sünnitus. Ja siis veel seda, et kui siiski on mingid normid, siis minu keha töötab neist veel erinevalt.

Kõige lõpuks läkski nii, et kuna ma ei suutnud selgeks teha, et beebi tuleb kohe välja ja masinad seda ei näidanud, siis lihtsalt pressisin ta ise välja nii, et arst ja teised ei saanudki veel aru, et see kohe juhtub. Hetkel, kui mulle öeldi, et mulle hakatakse nüüd ütlema, mida täpselt tegema pean, pressisin veel korra ja beebi oligi täitsa väljas. Ojaaa- seekord tundsin, kuidas kogu mu elu sai selgemaks! Beebi väljalupsamine ning esimene kohtumine on alati seletamatult imeline tunne olnud, kuid pärast neid mitut päeva oli see veel erilisem. Ja just seepärast, et seekord ootasime beebit nii mitmekesi. See oli esimene rasedus, kus mu ülejäänud lapsed olid nii suured, et suutsid terve rasedusaja kaasa elada. Nii ootasimegi mitmekesi ja seega oli ka beebi sünnirõõm rohkem jagatud!

Kuna kõik oli korras, siis sai abikaasa ilusti nabanööri läbi lõigata ja mina võisin kekutama hakata "Meil on beebi! Meil on beebi!"

Teoreetiliselt on seega meiega kõik ilusti korras. Sünnitus oli aga pikk ning eriti just mulle emotsionaalselt raske. Sain sünnitustuppa astudes aru, milline šokk oli minu jaoks olnud eelmise lapse Christiani sünd. Selle arusaamaga kaasnes värisemine ja palavik sünnituslaual. Ning minu segadus ilmselt muidugi mõjutas ka beebit.

Praegu saame mõlemad mõned päevad veel antibiootikumide ravi. Muidu aga naudime ilusti koosolemist ja sooja tuba ning regulaarset toitlustust ja koristamist. Täitsa nagu hotellis! Õnneks pole arve hiljem selle eest sama, mis hotellis... kuigi tulemata ei jää seegi 

Ülejäänud asjaosalised käivad meil muudkui külas. Lapsed tunnistasid beebi kõlbulikuks. Esimesel päeval oli küll hinnang, et kiunub veidi palju ja pole päris inimese nägu ja ei suhtle üldse. Esimesele kohtumisele ei aidanud kaasa ka, et beebi tuli just kanüüli panemast ning saabus koos tilgutamise aparaadiga.


Nüüd aga lähevad hinnangud iga päevaga leebemaks. Esiteks muutub Johanna iga päevaga asjalikumaks ja vaatab näiteks rohkem otsa.

Teiseks aga saavad lapsed aru, et selline see meie kauaoodatud beebi ongi ja selline abitu olendike ongi tulnud, et meie peresse lisada üks puuduv tükike ning et koos meiega kasvada ja areneda.

Kui ma mõtlesin, et haiglas aega kõigeks, siis ega ma väga asjalik pole olnud. Uudistega püüan ennast kursis hoida ja ühte raamatut olen ka jõudnud lugeda. Kirjutanud pole ridagi. Nüüd siis see blogipostitus. Aga kuna meil on siin veel päris mitu ilusat päeva koos veeta, siis eks jõuab veel.

Nii et harjume teineteisega edasi! Johanna kohaneb järjest siinse maailmaga! Suured uhked vennad, õde ja issi aga käivad muudkui uut ametit harjutamas:

Meie ilus elu on igatahes ühe kullakoorma võrra imelisem!

P.s. hmm... meil on nüüd abikaasaga ka üks abielusiseselt sündinud laps... mitte, et see tänapäeval midagi loeks :) 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Millest ma rääkisin meedias suvekuudel?

Viimastel kuudel olen taas aktiivsemalt ümbritseva suhtes sõna võtnud. Siin on väike ülevaade sellest, millistel teemadel ja kus ma rääkisin või kirjutasin või mida minust kirjutati. Lingile klikates jõuad originaalartikli juurde ja saad sealt pikemalt lugeda.

Tänan kõiki inimesi, kes mulle nende lugude kohta on tagasisidet andnud. Eriti neid, kes on välja käinud mõtteid, mis teemasid veel esile tõsta võiksin. Lubatud arvamusavaldused on plaanis ja tegutsen järjest, nii kuidas jõuan.

Loodan väga, et vähemalt mõnest siin esitatud artiklist on kasu olnud ja ma suudan mõnegigi inimese rohkem mõnele teemale mõtlema panna. Ma ei ütle, et mul on alati õigus, kuid minu põhiline eesmärk on näidata, et me ei saa ja ei pea nõustuma kõigega, mis meile ette visatakse. Ükskõik, millisel positisoonil, on meil võimalik kaasa rääkida! Jah, see võib aegaajalt enda poole tagasi pöörduda ning tunduda, et lihtsam on vait olla ja leppida, aga... minul küll vähemalt pole lihtsam olla kui tean, et olen lasknud käest võimaluse midagi paremaks ja loogilisemaks muuta. Kasvõi natukene!

***

2.05.2018 ilmus Pärnu Postimehes Anete Kruusimägi kirjutatud artikkel "Heli Künnapas kirjutab lühiromaani valmis kõigest paari päevaga". Selles siis juttu, kuidas, mida ja miks ma kirjanikuna kirjutan. Tähelepanu all ka minu eelmisel aastal alustatud sari "Mõni õhtu romantikat", mis on lugejate poolt väga hästi vastu võetud.

4.05.2018 avaldati Postimehe arvamusküljel mu lugu "Heategevus või loomade vastane kuritegu?", milles kirjutan tšintšiljade müügiaktsioonist, millesse pahatahtlikult haarati heategevuslik organisatsioon, mille liikmed arvasid, et päästavad loomi.  

23.05.2018 kirjutasin Pere ja Kodu lehel sellest, et "Töö ja ettevõtlus on naise tagala".  Isegi tänasel päeval on kuulda hääli, mis arvavad, et just naine peab kogu aeg lastega kodus olema ning naise ülesanne on vaid sünnitada, süüa teha ja koristada. Leian, et selline suhtumine ja olukord on ohtlik, sest on hea pinnas paljudele probleemidele, nagu näiteks koduvägivald. Loomulikult on iga pere otsustada, mis on neile parim, kuid üldiselt naiste töötamist tänasel päeval halvustada on väga vale. Kurb, et üldse selline suhtumine ikka eksisteerib.

23.05.2018 ilmus sarnasel teemal mu arvamus EPL/Delfi arvamusküljel: "Eesti mehed, kus on nüüd teie tõrvikud! Kes läheb tänavatele meie laste eest võitlema?".  Olen kindel, et kui me ei suuda praegusel ajal Eestis suure osa laste turvalisust tagada, siis pole mõtet rääkida sellest, et meil on vähe lapsi. Meil leidub küll inimesi, kes turvalisest elukeskkonnast rääkides karjuvad üksikute sündmuste üle, mis toimuvad meist tuhandete kilomeetrite kaugusel, kuid märkamata jäävad sajad juhtumid, mis toimuvad meie kodusõues. Näiteks sellised, mille tagajärjel jõuavad lastemajadesse oma pereliikmete poolt väärkoheldud lapsed. 

24.05.2018 Pärnu Postimehes kirjutasin "Ärge sünnitage! Sõitke bussiga!".  Teemaks siis tasuta ühistransport ning Valga ja Põlva sünnitusosakondade sulgemine. Jätkuvalt on kurb, et inimesed ei mõista, et kui midagi saame tasuta, siis ilmselt tuleb see raha millegi muu arvelt. Ükskõik, kui palju püüad riigis rahakotte lahutada, siis ühtedele andes jäävad teised millestki ilma. Millised on meie prioriteedid? Leian, et meil ei arvestata tervikut, vaid käib rabelemine, kuidas otsusele enda nimi külge kleepida.

12.06.2018 kirjutasin Pärnu Postimehes "Lisakontroll probleemide lahendamise asemel?". Teemaks lasteaedade kohustuslikuks muutmine. Juba praegu oleme olukorras, kus lasteaedades pole tagatud tugiteenused, rühmad on liiga suured, pädevate lasteaiaõpetajate leidmine on vaevaline... Kohustuslikus lasteaias oleks seda kõike veel rohkem vaja. Rääkimata sellest, et lisakohustused tuleksid ka lapsevanemale. Alustades sellest, et kõrge kütusehinnaga tuleks rohkem lasteaia vahet sõita. Sel suvel on mu senisele artiklile lisandunud probleem, et tegelikult ei ole meie lasteaiad ju valmiski lapsi iga ilmaga vastu võtma, sest selle suve kuumuses ei suudetud tagada lastele vajalikku maksimaalset 26 kraadi. Kuidas saab lastele ohtliku koha kohustuslikuks teha?

16.06.2018 kirjutas ajakirjanik Kalev Vilgats juhtkirja "Kohustuslik lasteaed" ning mainis selles ka minu mõtteid.

20.06.2018 kirjutas ajalehe Raplamaa Sõnumid ajakirjanik minust artikli "Heli Künnapas lahkab oma raamatutes inimhinge". Avalikult ma seda artiklit netiavarustest kahjuks ei leidnud.


26.06.2018 avaldas Hiiu Leht minu mõtted elatisraha süsteemi muutmisest. Pealkirjaks "Reinsalu plaan on üksikvanema suhtes selgelt pahatahtlik ja küüniline". Seda samuti netist kahjuks avalikult lugeda ei saagi.

27.06.2018 avaldati Õhtulehes arvamus, mida nad ise minult lasteaedade teemal küsisid. Loo pealkirjaks: "Keda aitab kohustuslik lasteaed?"  Kinnitan selles, et alusharidusse tuleks rohkem raha paigutada, kuid et kohustuslik lasteaed oleks pigem kontrollmeetod lapsevanemale. Lasteaia eesmärk on siiski aidata lapsevanemal tööl käia, mitte lisakohustuse tekitamine.

28.06.2018 ilmus Pärnu Postimehes minu artikkel "Arvete tasumine vastavalt võimalustele", milles avaldan nördimust, et elatisraha miinimumist rääkides esitas Justiitsministeerium väite, et praegune kord käib paljudele elatise maksjatele üle jõu, mitte ei räägita laste vajadustest ja huvidest. Ehk siis sellist suhtumist arvestades võime edaspidi kõik maksta arveid vastavalt maksevõimekusele?  Nii et kui kodulaenuga ostetud koju lisandub uusi pereliikmeid, siis pere maksevõimekus väheneb ja võib vähem pangalaenu tagasi maksta???

29.06.2018 tõi ülimalt oodatud head uudised. Uudises "Laenutushüvitiste edetabelis troonib taas Erik Tohvri" on kirjas, et 2017.a olin ma laenutushüvitist saanud kirjanike seas Eestis 9.kohal ning üldarvestuses kõigist laenutatud kirjanikest 16.kohal. Blogis kirjutasin oma tänusõnad pikemalt postitusse "Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu!" Mul on tõesti ülimalt hea meel, et minu raamatud on aasta aastalt leidnud üha rohkem tee lugejate südametesse. Sel aastal pole ma väga midagi jõudnud kirjutada, kuid selline tagasiside annab kindla teadmise, et mu teoseid on vaja ja luban, et neid tuleb varsti-varsti veel!

2.07.2018 ilmus Vabauudised.ee lehel video-intervjuu: "Kirjanikust nelja-lapse ema Heli Künnapas: aitama peab päriselt hädasolijaid!" Selles kinnitan, et kõik ei pea kõigile tasuta olema ning riigi ülesanne on pigem aidata siiski neid, kellel seda abi päriselt vaja on. Samuti selgitan, miks ma olen Vabaerakonna liige ning just koos nende inimestega poliitikas osalen.

16.07.2018 kommenteerisin olukorda, millega püüti vaigistada sünnitusosakondade sulgemisega seonduvad probleemid. EPL/Delfi avaldas mu arvamuse "Kas olemegi jõudnud vaikivasse ajastusse, kus kiirabitöötaja peab lunastama Mäggi eksimuse?" Teemaks siis hämmastav olukord, kus taheti lahti lasta kiirabitöötaja, kes asjaosaliste nõusolekul jagas pilti maantee ääres sündinud beebist ja tema vanematest.

27.07.2018 oli selge, et jälle on saadaval üks ministrikoht, aga keegi ei taha. Minu repliik Õhtulehes: "Kes tahab saada ministriks?" Loomulikult sisaldub selles artiklis taaskord ettepanek, et topeltministrid võiks ära kaotada ja taastada olukorra, kus ühes ministeeriumis on üks minister.

31.07.2018 avaldasin Pärnu Postimehes arvamust: "Ärge nõustuge suveleitsakus tehtud rumalustega!" Teemadeks taaskord ka ühistransport, kuid enam hämmastav uudis Töötukassa ja Haigekassa nimevahetusest, viimase valitsuse ajal pidevalt vahetuvad ministrid ning meeldetuletus, et raiskamist riigis on võimalik lõpetada väikestest muudatustest. Hakkame lihtsalt kusagiltki pihta!
See lugu on loetav ka Vabauudised lehelt. 

10.08.2018 avaldas EPL/Delfi mu arvamuse "Riigikogulased töötagu tasuta ja tehku ruumi nõunikele? See ei paranda midagi." Minu jaoks on hämmastav, kui palju seda lugu on jagatud. Loodan lihtsalt väga, et inimesed artikli ka lõpuni läbi on lugenud ja mõistavad ikka, et ma ei toeta riigikogulaste tasuta töötamist, vaid ütlen, et inimesed peavad olema pädevad oma tööd tegema. Ei ole mõtet, et maksame esindusnäona suurt palka riigikogulasele ja veel tema mitmele nõunikule, kes mõtlevad välja, mida riigikogulane võiks rääkida. Nii et tasuta töötamine meid kindlasti ei päästaks, vaid hoopis pädevamad riigikogulased.

Kui mõni mu siinsetest mõtetest sulle sobib, siis võid rahulikult neid artikleid jagada! Tänan väga juba ette. Mitmed siinsed artiklid on olemas www.vabauudised.ee lehel, kust saab neid samuti soovi korral jagada.

Jaa, olen ikka veel kindel, et maailma muudetaksegi väikeste tükikeste kaupa! Minu jaoks on kirjutamine ja probleemide tõstatamine üks viis, kuidas seda teha! Asjad muutuvad siis, kui piisavalt suur hulk inimesi sarnaselt mõtleb ja ühes suunas liigub! Nii ongi! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi 

Kas võib õnne soovida või oled täie tervise juures?

Olen iga kord segaduses, kui telefonikõne algab lausega:

,,Kas sa oled ikka veel täie tervise juures või võib sulle juba õnne soovida?"

No et ühelt poolt nagu võiks ju õnne soovida, sest ma olen ikka veel täie tervise juures ja tavaliselt inimesi õnnitletakse selle puhul, et nad on täie tervise juures. Aga ei, kõhubeebil on ikka veel aega ja soovi omas maailmas elada ning läheb aega, enne kui ta meiega siinpoolsuses ühineb.

Tõestuseks tegime lastega sellest mõned kinnituspildid ka:

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Folkisime sajaga ehk kuidas mitme lapsega festivalipäeval ellu jääda!

Ojaaa... seekord mõtlesin ikka sada korda, kas Viljandi folgile minna. Üritus ise on aastaid olnud mu suve lahutamatu osa. Aga korraks tundus lihtsam loobuda, selle asemel, et sellise kuumusega lõpurasedana mitme lapsega Viljandisse sõita. Õnneks ma alla ei andnud. Pealegi oli meie vanim laps Mathias Suure-Jaanis puhkpillilaagris ja seega koos abikaasaga vaja vaid kolme lapsega hakkama saada.

Kuidas üritust nautisime, näed näiteks siit:

Viljandi Folk on minu jaoks mõnusalt lastesõbralik üritus. Esiteks juba seetõttu, et kuni 12-aastased lapsed said tasuta sisse. Nii tuligi meil osta vaid kaks täiskasvanud päevapiletit. Kuna tegime seda viimasel päeval, siis läks see kokku ka 90€, aga varem me lihtsalt ei julgenud ära osta. Ei teadnud ju, kas ja millal jõuame minna.

Teiseks said lapsed mõnusalt möllata lastealal. See nägi küll vahepeal välja nii:

Aga lapsed ise olid rahul ja meie saime muusikat nautida. Eks laste ronimisega ongi alati see, et tuleb sekkuda nii vähe kui võimalik, kuid alati siis, kui on vajalik. Katsu sa aga aru saada... Seekord igatahes sekkumist ilmselgelt vaja ei olnud, sest Christian jalutas tükk aega mööda seda aeda edasi-tagasi.

Hästi vahva oli kohtuda Krista Sildojaga, kelle käe all olen isegi veidi folkmuusikat õppinud ning kelle korraldatud pillilaagrites käinud. Nendes samades, kus enamus Curly Stringsi liikmeidki käisid. Näitasin enda viiulitirtsu Maria ka ette. Oma õpetajatega kohtudes on alati kummaline tunne, et ongi ring täis ja juba on minu lapsed samal õpilase kohal, kus ma alles ise olin... Aga tegelikult pole see ju asendamine, vaid lihtsalt lisandumine. Äkki saan juba varsti koos enda lastega muusikat teha...? Eks näis. 
 
Muusikaelamustest jäid kõige rohkem meelde Svjata Vatra ning Curly Strings. Viimase ajal küll tuli abikaasal võtta ette tee kiirabipunkti, sest Christiani pähe hakkas ronima puuk ja mina ei lubanud seda niisama seal platsi peal ilma desifitseerimata ära võtta.

Svjata Vatra kontserdi järel tegime aga fännipildi ikka ka:

Kuna see polnud meie pere esimene Svjata Vatra kontsert, siis folgipäeva valikul saigi just nende kontsert otsustavaks. Ehk et kuna osalesime vaid ühel päeval, siis valisime nende kontserti toimumise päeva. See oli õigustatud valik. Tõesti- kõik nautisime!

Jätkuvalt on ikka nii mõnus näha, et üritused, mis vahepeal väikeste laste tõttu meie pere jaoks ära jäid, on taas päevakavas tagasi! Lihtsalt seetõttu, et meie lapsed on juba nii suured, et nendega koos saab juba hiiglama palju asju teha.

Kuidas aga mitme lapsega festivalipäeval ellu jääda? Arvestama peab sellega, et:

- lastega koos on üritus teine! Jah, sa ei saa ise ainult muusikat nautida nii, nagu teeks üksinda, aga lisarõõmu pakub jagamisrõõm ja teadmine, et ka lapsed saavad elamusest osa ning õpivad iga kontsertiga muusikat rohkem nautima.

- piisavalt juua ja süüa! Eriti palaval päeval peab veepudel kogu aeg kõrval olema. Süüa tuleb lastele anda enne kui nad ülinäljaseks ja seetõttu ka loiuks-kurjaks-uimaseks-vms-muutuvad. Samuti juua pidevalt, mitte alles siis, kui lapsel tuleb meelde küsida.  

- laste võimetel on piirid! Nad ei peagi suutma vastu pidada sama pikka festivalipäeva kui täiskasvanud. Ja see ei tähenda, et neile ei meeldiks. Lihtsalt tuleb kohale minna kõige huvitavamateks kontsertideks, mitte kõiki kohti läbi käia ja siis üllatuda, miks laps viimasel öisel kontsertil enam koostööd teha ei taha!

- teadlik ürituste valik! Päeva algul võivad lapsed ka rahulikumatel kontsertidel vastu pidada, kuid pika päeva lõpus pole ilmselt mõistlik mitme lapsega mõnele rahulikule kirikukontsertile minna.

- ole kõigeks valmis! Lastega koos üritustele minnes ei tea kunagi, mis kell on kojusõit ja kuidas nad täpselt toimuvale reageerivad. Kõige stressivabam on olla siis, kui arvestad ette, et sa ei tea, kui kaua üritusel olla saad. Kui ikka kohapeal tuleb välja, et festivalipäeval on kaks kontserti laste jaoks piir, siis nii ongi. Kui endale enne eesmärgiks seada, et lapsed peavad vastu pidama kella 12 kuni 24ni, siis on see mõttetu lisastressi tekitamine. Ja kui tahad ise nii kaua kohapeal olla, siis tuleks lihtsalt valmis olla varuvariandiks (näiteks, et üks lapsevanematest läheb lastega varem koju või mänguväljakule vms).

Sellised väiksed kogemusekesed aitasid meil igatahes taaskord Viljandis sajaga folkida ja seda koos kolme lapsega!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kas me oleme 5.beebi sündimiseks valmis?

Väga hea küsimus- kas me oleme 5.beebi sündimiseks valmis?

- Ei, haiglakott ei ole pakitud. Ma ei tea isegi seda, millise raamatu haiglasse lugemiseks kaasa võtan.
- Jah, beebiriided on pestud ja... ootavad kappi, kuhu neid paigutada. Tänase seisuga on tunda, et kapp hakkab ka valmima.  Beebi kojutoomise komplekti tellisin taas Ti-Ti Õmblusest, sest mulle lihtsalt nii meeldivad nende beebiriided. Tegelikult polnud mul mingit lisakomplekti üldse vaja, aga Maria beebiriietest pole enam midagi järgi. Seega sai see komplekt tellitud lihtsalt sellepärast, et... oleks armas!
- Turvahäll on ootel.

Lastega teeme beebi-treeningut. Ehk et vaatame nende enda beebiaegseid pilte ja videoid. Eriti just Christiani (4a) pärast, sest ega tema ei tea ju beebidest väga midagi. Kuigi ega ka teised meie pere lapsed on eelmiste beebide lisandumise ajal olnud suht väikesed, nii et mida nemadki nii väga mäletavad.


Eile pikalt videoid vaadates sain jälle aru, kui oluline on lapsi pidevalt jäädvustada. Ja seejärel ka jäädvustusi säilitada. Laste avastamisrõõm enda pilte ja videoid vaadates on hindamatu. 

Juunikuu algul panin enda jaoks paika suure plaani, et suvekuudel kirjutan valmis umbes 5 raamatut, mille avaldamisega siis pärast beebi sündi tegelen. Kirjastamise töid saan laste kõrvalt teha, kuid kirjutamiseks on veidi rohkem ning pikema perioodi jooksul rahu ja vaikust vaja. Seda plaani tehes unustasin ühe väikese pisiasja- juulikuus on ka lasteaias puhkus, nii et peale kahe puhkava koolilapse on mul ka kaks puhkavat lasteaialast.

Iseenesest on see ülimalt tore, sest mulle meeldib koos lastega asju teha. Aga praegu ma püüan siis nende kõrvalt hoopis rohkem tööd ära teha, et oleks hiljem koos kõigi viiega lihtsam. Abikaasaga tegeleme ikka sellega, et tööaegu jagada. Harjumatu kuumus ei ole aga samuti meie parim sõber,  ega aita plaanidele kaasa.

Kuumus küsimuse lahendab meie peres aga bassein, mille sain osta autorihüvitiste eest. Veelkord suuuuur tänu kõigile, kes eelmisel aastal minu raamatuid ka raamatukogudest laenutasid ja lugesid. Tänu teile on meie lastel võimalik kuumaga koduõue basseinis möllata.

Kuna ma kirjutamiseks väga pole aega leidnud, siis võtsin taas ette ka lugemise. Muidu oli plaan suvi lugemisvabalt veeta ka vaid kirjutamisele keskenduda. Nüüd aga neelan taas hooga oma väljakutse "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan" raamatuid. 14 raamatut on praegu loetud ja mõtteid enda elu ja tegemiste korraldamiseks olen neist ikka päris palju saanud.

Mu kirjakastis istub päris mitu käsikirja, mille autorid ootavad otsust, kas saan nende raamatuid kirjastada. Äge käsilolev projekt on Erika Salumäe lasteraamatu avaldamine... kuid sellest täpsemalt juba lähiajal. 

Nii et ega ma otseselt beebi ootamisega küll ei tegele. Selles mõttes, et käed süles diivanil lösutades. Ikka aktiivne elu käib. Isegi laste uneaega oleme vabamaks lasknud, nii et nüüd juhtub mõnikord sedagi, et lapsed jõuavad alles kell 23 voodisse ning vaikus saabub majja alles 24 paiku. Aga no tavaliselt ikka 23ks oleme püüdnud vaikuse majja saada. Muidu ma laste uneaegadega mängimist ei soosi, aga praegu on lihtsalt nii mõnus õhtuti koos õues olla. Ja see tähendab, et hommikul saame tihti isegi 9ni magada.

Õhtusöögid oleme ka enamasti nüüd õue kolinud. Selleks ajaks on temperatuur mõnus. Kuna meil on nii tuuline alati, siis sääsed-parmud ka väga ei sega. Nii saame mõnusalt väli-õhtusööke nautida.

Christian (4a) käis täna juba beebiga rääkimas, et: "Tule juba välja!" Teised lapsed teevad ka ikka igal õhtul kõhule kalli (ehk siis kõhubeebile), aga ootavad kuidagi rahulikumalt. Või pigem teadlikumalt. Just Christiani puhul näen jah, et ta nagu väga ootab ja samas on ta kõige rohkem segaduses, sest ei saa aru, mis toimuma hakkab. Aga loomulikult ootame me kõik beebit. Samas meie abikaasaga oleme õppinud, et enne beebi sündi ei tea sa tegelikult kunagi, kuidas kõik kulgema hakkab, sest see oleneb väga lapsest. Minu senine kogemus on, et lapsed on väga raseduse nägu. Ehk et raseduse ajal kogetu mõjutab lapse närvisüsteemi väga palju. Seda arvestades võiks üks ülimalt rahulik laps tulla.

Eks varsti saame teada!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , peaaegu 6a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu!

Kirjutamisega on see tore asi, et kuigi uut raamatut kirjutades ei mõtle ma otseselt sellele, mida lugeja TAHAB lugeda, vaid panen kirja loo, mis tahab minust välja saada, siis lugejad on ikka olulised. Ei ole mõtet kirjutada, kui keegi ei loe.

Juunikuu lõpus oli minu jaoks suur rõõmupäev- ilmusid eelmise aasta raamatute laenutuste numbrid ning pangakontole laekusid laenutushüvitiste summad! Kogu tabelit kõigist laenutustest ja summadest saad näha siit: Autorihüvitusfond, 2017a laenutushüvitised.

Minu rõõmuhõisked tõi kaasa aga see artikkel: Laenutushüvitiste edetabelis troonib taas Erik Tohvri. Nimelt on siin kirjas, et ma olen kõigi laenutushüvitist saanud autorite seas 9.kohal!!! Päriselt!!! Jaaa, ma ootasin head tulemust, sest eelmisel aastal kostus ühest ja teisest raamatukogust, et mu raamatud on pidevalt väljas ja neil on järjekord. Hüvitisi jagati 1417 autori ning autoriõigusi omava isiku vahel! Nii et... hurrraaaaaa!!!! Jaa, olen küll siiani õnnelik selle tulemuse üle. Ja ülimalt tänulik kõigile, kes minu raamatuid laenutasid ja ka lugesid.

Laenutuste tabelis on sees ka välismaised autorid. Koos nendega tuleb selline rivi, kus olen laenutuste poolest 16.autor. Nagu siit tabelist näed, siis ülimalt auväärsete autorite rivis.

Arvestades mu eelmise aasta töötempot, on see kõik ka mõistetav. Nimelt kirjutasin peaaegu üle kuu ühe raamatu sarjast ,,Mõni õhtu romantikat". Need on elulised romantilised lühiromaanid, millest paljud inimesed ennast ära tundsid. Samuti ilmus mu esimene lasteraamat ,,Laste ilus elu maal".  Noorteraamatud "Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad" on aastaid olnud paljudes koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas ning noorte seas populaarsed.

Nagu siit artiklist näha, tõi see kõik mulle eelmise aasta eest kaasa 1295,82€ suuruse hüvitise (maksud küll läksid sellest maha).

Jah, samal ajal tuleb tunnistada, et raamatute müük läheb ajaga üha vaevalisemaks. Rahva Raamatu poolt eelmisel aastal tehtud muudatused annavad ilmselt tunda. Nimelt hakkas Rahva Raamat ise kirjastama ning nagu mujaltki kuulda, on see teiste kirjastuste poolt avaldatud raamatute silmapaistmist keerulisemaks teinud.

Samuti vähenevad pidevalt raamatukogude summad, mille eest uusi raamatuid saab osta. See on kurb. Inimesed ise ei jõua (ega peagi) koju kõiki raamatuid ostma. Aga kui raamatukoguhoidjad kinnitavad, et peavad väga väikeste summadega hakkama saama ning vääääga valima, mida osta... siis see on kurb! Nujah, eks lugevad ja isemõtlevad inimesed on igal ajastul ohtlikud olnud, seega... eks ikka tõmbame muudkui raamatute kättesaadavuse pealt kokku!

Ja nii püsivad raamatumüügi edetabelite tipus tihti raamatud, millel on küll tohutu reklaami eelarve, kuid mis ostetakse koju riiulile seisma, sest lugeda pole midagi.

Jätkuvalt naeratan siin nüüd suurest tänutundest nende inimeste ees, kes minu raamatuid on ostnud, laenutanud ja lugenud. Eks see seis raamatuturul ka aja jooksul selgineb.

Minu enda kirjutamise prioriteedid on aga noorteraamatu,,Lõpupidu" kordustrükk, järgmine raamat sarjast ,,Mõni õhtu romantikat", lasteraamatud ,,Kolme pärna saladused" ning ,,Maalapsed ja loomad", uus noorteraamat (tööpealkirjaga) ,,Mälestusteta suvi". Eriti positiivne plaan on, et ma kirjutan need kõik valmis enne beebi sündi augustikuu keskpaigas... Kõigi raamatute avaldamiseks on loomulikult olemas positiivne otsus Heli Kirjastuselt.

Veelkord suuuur tänu kõigile minu raamatusõpradele ning palju-palju loetud lehekülgi ka edaspidiseks! Alati ootan arvamusi minu raamatutest ka oma loomingu lehele FBs: Heli Künnapase looming. 

Imelist päeva jätku!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5,5a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kas ma suudan 4,5 lapse kasvatamisele kulutada 2000 eurot kuus?

Viimastel päevadel olen aktiivselt osalenud aruteludes, mis on alguse saanud minister Reinsalu juhitava justiitsministeeriumi plaanist elatise määramise korda uuendada.

Paar päeva tagasi ilmus Pärnu Postimehes mu arvamus: Arvete maksmine vastavalt võimalustele. Enne seda avaldatud pressiteates olid mõned mõtted sellest samuti juba sees:  Kirjastajast nelja lapse ema: Reinsalu plaan on üksikvanema suhtes selgelt pahatahtlik ja küüniline. Arutelud on aga oodatust hoogsamalt käima läinud ja nii selgitangi mõne sõnaga veel oma mõtteid.

Ütlen kohe ära, et kasvatan oma 4,5 last koos abikaasaga ning ei ole kunagi aktiivselt elatisraha saamise eest võidelnud. Ühes vestluses heideti ette, et mul puudub isiklik kogemus. Samas tean, et ühelgi mehel ei ole sünnitamise kogemust, kuid ikka julgevad rääkida, et Eestimaal võiks olla rohkem lapsi. Ehk et inimese (ja eriti poliitikas osaleva inimesena) peab sul olema piisavalt empaatia- ja üldistamisvõimet, et suudaks kaasa rääkida ka teemadel, milles endal kogemust ei ole. Rääkimata sellest, et minu seisukohad ei räägigi elatisraha eest võitlemist, vaid põhimõttest.

Alustuseks põhiline: mind ajab kogu selle eelnõu juures sisisema justiitsministeeriumi poolt välja toodud põhjendus: 

"Perekonnaseaduses sätestatud miinimumelatis on elatise maksjale sageli liiga suur. See võtab kohustatud isikult huvi elatist maksta ja võib tekitada talle rahalisi kohustusi, mida ta ei suuda täita." (tsitaat pärit siit- Eesmärgid)

Elatise mõte minu silmis on see, et jagada lastekasvatusega seotud (rahalisi)kohustusi. Seega peaks kogu arutelu algama lapse vajadustest. Ma ei mõtle, et keegi hindaks iga last. Aga põhjendus, et elatist maksev isik on kinnipidamisasutuses ning seetõttu ei suuda maksta... vabandage väga- kuidas laps selles süüdi on? Või üksi jäänud lapsevanem, kes peab ikkagi kõigi ülejäänud kohustustega hakkama saama?

Jah, usun, et elatisraha süsteemi tuleks korrastada.

Olen nõus, et summad tuleks üle vaadata...  aga seda kõike lastekasvatuse seisukohalt lähtuvalt.

Olen teadlik igasugustest juhtumitest, kus üks osapool "lüpsab" teiselt raha, kuid lapsega kohtuda ei luba. Samuti kui naine saab nö salaja lapsi erinevate meestega ja pärast hakkab raha nõudma. Jaa, igasuguseid inimesi on. Samuti on selliseid, kes joovad maha kogu lasteraha ning vanemahüvitise... aga me ei räägi ju seetõttu, et lasteraha ning vanemahüvitis on pahad.

Nii ka elatise määramise puhul ei saa kõigile lastele määrata miinimumi sellepärast, et kusagil on pahatahtlikud inimesed, kes nö teenivad laste arvelt ja kiusavad teist lapsevanemat. 

Nüüd siis summadest: meie pere on valinud maal elamise. See tähendab, et transpordile läheb tõesti palju raha. Nii kütusele, kui auto(de) korrashoiule. Jah, võiksime kolida tasuta ühistranspordiga piirkonda, kuid usun, et nii mu enda kui laste vaimse tervise huvides ei ole see mõistlik. Samas kunagi ei tea, kui olud muutuvad, ehk muutuvad ka vajadused.

Lapsed osalevad aktiivselt huvihariduses ja käivad lasteaias ja koolis (igaüks siis vastavalt vanusele).

Meie piirkonnas on huviringid ja lasteaiatasud mõistliku hinnaga... aga kohalik valikuvõimalus linnast kindlasti väiksem. Nii sõidutamegi vanemaid lapsi mitu korda näiteks linna tantsutrenni. Jaa, kindlasti võiks teha teisi valikuid, aga laste areng on kahjuks või õnneks midagi, mida ei saa mõnekümne aasta pärast tagantjärgi teha, vaid sellega tuleb lapsepõlves tegeleda.

Mingi perioodi käis vanim poiss tantsutrennis ka bussiga, kuid siis muudeti trenni aega ja busside ajad sellega enam kokku ei läinud. Nii et autotakso jätkas.

Meie lastel pole uhkeid tehnikavidinaid, ega kappide viisi riideid, mida nad kord elus selga panevad. On olemas kõik vajalik, aga ei midagi üleliigset.

Maal elamine on mõnes mõttes kindlasti odavam (me ei maksa haldusteenust selle eest, et keegi teeks ära ülimõnusa lumelükkamise töö või niidaks meie eest muru... mida sel aastal kahjuks küll ei saagi väga niita). Suuremad toidupoe ostud püüame aga teha linnas ning ühildada selle laste trenni viimisega. Samuti on elektriarved ning kulud küttele maal ikkagi teised, kui linnas ühiskatlast tuleva puhul.

Praeguse teema aruteludes on rõhutatud, et kui eraldi elav lapsevanem peab maksma lapsele iga kuu 250€, siis peaks lapsega koos elav lapsevanem tegema sama. Nõus! Ehk siis kokku oleks see 500€ lapse kohta. Minu laste puhul siis kahe vanema peale kokku 2000€.

Kas see on mõistlik summa?
Ei, meil ei kulu lastele iga kuu kindlasti sellist summat. Ei, me ei teeni iga kuu sellist summat. Samas näiteks on normaalne, et transpordile läheb umbes 400€ kuu jooksul. Loomulikult saaks ka teisiti, kuid sellised on valikud, mille puhul usun, et neid on laste arenguks vaja.

Lastekasvatuses on palju asju, mida saab teha tasuta. Näiteks käisime hiljuti lastega Taevaskojas matkamas. Selline ühine aeg on minu jaoks lastekasvatuses vältimatu. Nii oligi reisi suurim kulu ilmselt transpordikulu.

Kindlasti võiks vältida paljusid lastega seotud kulusid. Kui kogu elatise süsteem läheb nö tõenduspõhiseks, siis hakkavad ilmselt aset leidma suured vaidlused iga huviringi ja muu lapsele ostetu teemal. Jah, lapsi ei pea üldse arendama. Võivad ju kodus üksi kasvada. Aga kas me tahame hiljem riiki, mis põhineb nendel lastel, keda niiviisi on kasvatatud? Elus kehtib üks reegel- saad seda, mille eest maksad! Ehk et kui laste arendamisele tähelepanu ei pööra, siis ei tule ka tulemust. Panustades aga täisväärtuslike kodanike kasvatamisele, tuleb lastele ka kulutada.

Lahendus? Lasterikaste perede toetamise teemal olen korduvalt rääkinud sellest, et toetama peaks rohkem neid, kes panustavad ka ise. Ehk et ilmselt see 250+250€ pole tõesti iga lapse kasvatamiseks igakuiselt vajalik. Aga samas aktiivsemalt spordi, muusika või muu huvitegevusega tegelevale lapsele võib seda isegi väheks jääda. Tean, et huvitegevuse toetamiseks on kohalikele omavalitsustele määratud nüüd rohkem rahasid, aga... enamus lapsevanemaid on ilmselt liiga rikkad, et sellest kuidagi osa saada või on omavalitsused ikka veel liitumisega nii ametis, et huvihariduse toetamise süsteemi pole korda saadud.

Nii et enne kui hakkame rääkima sellest, mida kohustustest ja vastutusest loobuda soovivad lapsevanemad suudavad maksta, peaksime arutlema, millised on lastekasvatuses vajalikud kulutused ja määrad ning millega peaks juba last saades arvestama. Lapsele tehtavad kulud ei saa üllatusena tulla alles siis, kui lahutatakse. Lapsega seotud kulud tekivad seoses lapse sünniga.

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5,5a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Lastekasvatusega täitsa rabas

Jõudsimegi nii kaugele, et käisin oma lastekasvatusega rabas ära. Täitsa rabas.

Korjasin eile väiksemad lasteaiast peale, suuremad olid nagunii juba kodus ja suundusime Läti poole. Ikka seetõttu, et sealpool asubki Tolkuse raba, kuhu lastega jõuda tahtsin.Viimane poolaasta on kuidagi nii tegus ja hektiline olnud, et sellised vahvad loodusretked on päris tahaplaanile jäänud. Samas on just looduses käimine see, mis aitab energiat taastada ning igapäevases sagimises pea uuesti selgeks saada. Rääkimata sellest, et see on mõnus aeg koos kõige kallimatega.

Tegelikult algas nädala rabast veelgi kaugemal. Nimelt käisin kahe väiksemaga lõppude-lõppude-lõpuks ära Taevaskojas, kuhu olen juba väga ammu tahtnud minna. Aga no ei olnud sellist paaripäevast pausi, et oleks saanud ära käia. Teisipäeval aga tegin mõned väikesed broneeringute ümberkorraldused ja nii saimegi Lõuna-Eesti poole teele asuda. Ööbisime mu sõbranna juures Tartus, kust kolmapäeva hommikul Taevaskoja poole startisime. 

See on tõesti üks väekas koht. Mu nublud marssisid kogu raja vapralt läbi. Ei mingit väsimuse vingumist. Pigem üks pidev suur vaimustus ägedatest puudest, vetikatest ja kividest vees, allika voolavast veest jne.

Nii mina kui lapsed jäime suht segaduses vaatama korduvat pilti koolilaste ekskursioonidest. Kuigi paksus metsas rada kaugele ette ei näinud, siis koolilapsed olid kaugelt kuulda. Muusika karjus telefonist nii kõvasti, et kõik-kõik-kõik seda ikka kuulsid. Ja kui siis mõne aja pärast ilmusid välja noored, kes metsarajal telefoni ekraanilt pilku tõstmata edasi marssisid... Tõsiselt kurb vaatepilt. 

Ja siis ruttas mu Maria ühele grupist veidi tahapoole jäänud õpetajale vaimustunult näitama merikarbi tükke, mis ta veest leidis ja Christian näitas ägedat oksa, mille tee äärest kaasa võttis...

Kas looduse kuulamise oskus kaob ajaga? Või saame seda ikka vältida? Kas meie lapsed käivad liiga vähe metsas ning on sidet loodusega kaotamas? Lapsed... aga täiskasvanud?

Minu jaoks oli igatahes sel päeval selge, et pean oma lastega veelgi tihemini loodusesse jõudma. Jah, me elame teoreetiliselt maal, aga tegelikult meie igapäevane elu niisama looduses käimist ei võimalda, nii et see tuleb eraldi teadlikult ette võtta.

Seega saigi eilseks sihtkohaks Tolkuse raba. Pärnus elades oli see minu jaoks koht, kuhu põgenesin, kui oli vaja linnast eemale saada.

Laste jaoks oli see paradiis. Liivastest mägedest sai üles joosta, hirrrmus kõrgest tornist vaadata, kui suur on Eestimaa (jah, lapsed arvasid, et näevad sealt kogu Eestimaad, sest vaade oli lihtsalt nii avar!), laudteel kõndides vaadata põnevat raba pinda ja erinevaid taimi ning samblaid jne.

Sellistel päevadel saan aru, kui vahva on, et mu lapsed on suht ühes vanuses. Näiteks sellisel matkal saame ilusti koos käia, sest suuremad poisid suudavad ka väiksemad järgi oodata. Samas on väiksed juba nii tublid, et marsivad suht heas tempos sellise tee läbi. No ja mina rasedana kõlban ka praegu ilusti punti, sest suudan lastega samas tempos püsida... aga ega neist väga rohkem, ega kiiremini ka kihutada ei taha.

Kuna Joosepil on nüüd lasteaia lõpetamise ja kooli alustamise eel vaheaeg, Mathiasel lõpeb kooliaasta "juba" esmaspäeval ning väikestel on lasteaed terve juulikuu kinni, siis ilmselt saame suvel veel palju selliseid retki ette võtta.

Enne beebi sündi on mul küll suuuur plaan mitu-mitu raamatut valmis kirjutada, et neid siis 5 lapse kõrvalt kirjastama ning turustama hakata, kuid eks näha ole, kuidas see nelja puhkava lapse kõrvalt õnnestub.

Praegu tunnen küll, et muusikakooli ning trennide lõppemine on mulle päris palju aega juurde andnud. Juba see teadmine, et kogu aeg ei pea kuhugi jõudma, on lõõgastav. Ülimega tunne on teada, et taas üks kooliaasta on tehtud ja lapsed on saanud seda, mida igaühel vaja oli.

Muusikakooli lõpuaktusel küsis üks lapsevanem, et kas püüan perebändi kokku saada. Ütlen ausalt- mul pole mitte midagi millegi vastu, millega lapsed tulevikus tegelema hakkavad. Kui see on perebänd, siis olgu nii. Kui mitte, siis olgu teisiti. Mina saan neile võimaldada VÕIMALUSI oma oskusi ja andeid arendada ning õppida neid kasutama. Laste asi on nendega midagi peale hakata.

Ja see ongi ainus KASVATAMINE, mida oma lastega teha saame- õpetada lapsed iseenda ja siinse maailmaga hakkama saama! Suure osa oma selleteemalistest mõtetest panin kogumikku: Minu ilus elu lapsevanemana!

Nende kahe retke tulemusena tunnen tõesti, kuidas sisemine hingerahu on suht taastunud ning keha energiat täis. Väga mõnus on olla! Rääkimata sellest, et lastele on iga selline retk kustumatu mälestus, mida hiljem pikalt meenutatakse.



Kooskasvamine jätkub!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com