Nagu ütlesin, sündis Johanna 17.augusti varahommikul veidi enne kl 2 öösel.
(Täiendatud: algul ununes kirjutada, et see varem esilekutsutud beebi kaalus lõpuks ikkagi 4800 gr ja oli 55 cm pikk!!!)
Ausalt- see oli mu elu kõige raskem sünnitus! Ei hakka kõike täpselt seletama, aga lühidalt öeldes ei läinud miski ootuspäraselt. Jaa, ma olen eelneva nelja sünnituse jooksul õppinud seda, et ei ole sellist asja, nagu traditsiooniline sünnitus. Ja siis veel seda, et kui siiski on mingid normid, siis minu keha töötab neist veel erinevalt.
Kõige lõpuks läkski nii, et kuna ma ei suutnud selgeks teha, et beebi tuleb kohe välja ja masinad seda ei näidanud, siis lihtsalt pressisin ta ise välja nii, et arst ja teised ei saanudki veel aru, et see kohe juhtub. Hetkel, kui mulle öeldi, et mulle hakatakse nüüd ütlema, mida täpselt tegema pean, pressisin veel korra ja beebi oligi täitsa väljas. Ojaaa- seekord tundsin, kuidas kogu mu elu sai selgemaks! Beebi väljalupsamine ning esimene kohtumine on alati seletamatult imeline tunne olnud, kuid pärast neid mitut päeva oli see veel erilisem. Ja just seepärast, et seekord ootasime beebit nii mitmekesi. See oli esimene rasedus, kus mu ülejäänud lapsed olid nii suured, et suutsid terve rasedusaja kaasa elada. Nii ootasimegi mitmekesi ja seega oli ka beebi sünnirõõm rohkem jagatud!
Kuna kõik oli korras, siis sai abikaasa ilusti nabanööri läbi lõigata ja mina võisin kekutama hakata "Meil on beebi! Meil on beebi!"
Teoreetiliselt on seega meiega kõik ilusti korras. Sünnitus oli aga pikk ning eriti just mulle emotsionaalselt raske. Sain sünnitustuppa astudes aru, milline šokk oli minu jaoks olnud eelmise lapse Christiani sünd. Selle arusaamaga kaasnes värisemine ja palavik sünnituslaual. Ning minu segadus ilmselt muidugi mõjutas ka beebit. Praegu saame mõlemad mõned päevad veel antibiootikumide ravi. Muidu aga naudime ilusti koosolemist ja sooja tuba ning regulaarset toitlustust ja koristamist. Täitsa nagu hotellis! Õnneks pole arve hiljem selle eest sama, mis hotellis... kuigi tulemata ei jää seegi
Ülejäänud asjaosalised käivad meil muudkui külas. Lapsed tunnistasid beebi kõlbulikuks. Esimesel päeval oli küll hinnang, et kiunub veidi palju ja pole päris inimese nägu ja ei suhtle üldse. Esimesele kohtumisele ei aidanud kaasa ka, et beebi tuli just kanüüli panemast ning saabus koos tilgutamise aparaadiga.
Nüüd aga lähevad hinnangud iga päevaga leebemaks. Esiteks muutub Johanna iga päevaga asjalikumaks ja vaatab näiteks rohkem otsa.
Teiseks aga saavad lapsed aru, et selline see meie kauaoodatud beebi ongi ja selline abitu olendike ongi tulnud, et meie peresse lisada üks puuduv tükike ning et koos meiega kasvada ja areneda.
Kui ma mõtlesin, et haiglas aega kõigeks, siis ega ma väga asjalik pole olnud. Uudistega püüan ennast kursis hoida ja ühte raamatut olen ka jõudnud lugeda. Kirjutanud pole ridagi. Nüüd siis see blogipostitus. Aga kuna meil on siin veel päris mitu ilusat päeva koos veeta, siis eks jõuab veel.
Nii et harjume teineteisega edasi! Johanna kohaneb järjest siinse maailmaga! Suured uhked vennad, õde ja issi aga käivad muudkui uut ametit harjutamas:
Meie ilus elu on igatahes ühe kullakoorma võrra imelisem!
P.s. hmm... meil on nüüd abikaasaga ka üks abielusiseselt sündinud laps... mitte, et see tänapäeval midagi loeks :)
***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar