teisipäev, 3. juuli 2018

Kas ma suudan 4,5 lapse kasvatamisele kulutada 2000 eurot kuus?

Viimastel päevadel olen aktiivselt osalenud aruteludes, mis on alguse saanud minister Reinsalu juhitava justiitsministeeriumi plaanist elatise määramise korda uuendada.

Paar päeva tagasi ilmus Pärnu Postimehes mu arvamus: Arvete maksmine vastavalt võimalustele. Enne seda avaldatud pressiteates olid mõned mõtted sellest samuti juba sees:  Kirjastajast nelja lapse ema: Reinsalu plaan on üksikvanema suhtes selgelt pahatahtlik ja küüniline. Arutelud on aga oodatust hoogsamalt käima läinud ja nii selgitangi mõne sõnaga veel oma mõtteid.

Ütlen kohe ära, et kasvatan oma 4,5 last koos abikaasaga ning ei ole kunagi aktiivselt elatisraha saamise eest võidelnud. Ühes vestluses heideti ette, et mul puudub isiklik kogemus. Samas tean, et ühelgi mehel ei ole sünnitamise kogemust, kuid ikka julgevad rääkida, et Eestimaal võiks olla rohkem lapsi. Ehk et inimese (ja eriti poliitikas osaleva inimesena) peab sul olema piisavalt empaatia- ja üldistamisvõimet, et suudaks kaasa rääkida ka teemadel, milles endal kogemust ei ole. Rääkimata sellest, et minu seisukohad ei räägigi elatisraha eest võitlemist, vaid põhimõttest.

Alustuseks põhiline: mind ajab kogu selle eelnõu juures sisisema justiitsministeeriumi poolt välja toodud põhjendus: 
"Perekonnaseaduses sätestatud miinimumelatis on elatise maksjale sageli liiga suur. See võtab kohustatud isikult huvi elatist maksta ja võib tekitada talle rahalisi kohustusi, mida ta ei suuda täita." (tsitaat pärit siit- Eesmärgid)
Elatise mõte minu silmis on see, et jagada lastekasvatusega seotud (rahalisi)kohustusi. Seega peaks kogu arutelu algama lapse vajadustest. Ma ei mõtle, et keegi hindaks iga last. Aga põhjendus, et elatist maksev isik on kinnipidamisasutuses ning seetõttu ei suuda maksta... vabandage väga- kuidas laps selles süüdi on? Või üksi jäänud lapsevanem, kes peab ikkagi kõigi ülejäänud kohustustega hakkama saama?

Jah, usun, et elatisraha süsteemi tuleks korrastada.

Olen nõus, et summad tuleks üle vaadata...  aga seda kõike lastekasvatuse seisukohalt lähtuvalt.

Olen teadlik igasugustest juhtumitest, kus üks osapool "lüpsab" teiselt raha, kuid lapsega kohtuda ei luba. Samuti kui naine saab nö salaja lapsi erinevate meestega ja pärast hakkab raha nõudma. Jaa, igasuguseid inimesi on. Samuti on selliseid, kes joovad maha kogu lasteraha ning vanemahüvitise... aga me ei räägi ju seetõttu, et lasteraha ning vanemahüvitis on pahad.

Nii ka elatise määramise puhul ei saa kõigile lastele määrata miinimumi sellepärast, et kusagil on pahatahtlikud inimesed, kes nö teenivad laste arvelt ja kiusavad teist lapsevanemat. 

Nüüd siis summadest: meie pere on valinud maal elamise. See tähendab, et transpordile läheb tõesti palju raha. Nii kütusele, kui auto(de) korrashoiule. Jah, võiksime kolida tasuta ühistranspordiga piirkonda, kuid usun, et nii mu enda kui laste vaimse tervise huvides ei ole see mõistlik. Samas kunagi ei tea, kui olud muutuvad, ehk muutuvad ka vajadused.

Lapsed osalevad aktiivselt huvihariduses ja käivad lasteaias ja koolis (igaüks siis vastavalt vanusele).

Meie piirkonnas on huviringid ja lasteaiatasud mõistliku hinnaga... aga kohalik valikuvõimalus linnast kindlasti väiksem. Nii sõidutamegi vanemaid lapsi mitu korda näiteks linna tantsutrenni. Jaa, kindlasti võiks teha teisi valikuid, aga laste areng on kahjuks või õnneks midagi, mida ei saa mõnekümne aasta pärast tagantjärgi teha, vaid sellega tuleb lapsepõlves tegeleda.

Mingi perioodi käis vanim poiss tantsutrennis ka bussiga, kuid siis muudeti trenni aega ja busside ajad sellega enam kokku ei läinud. Nii et autotakso jätkas.

Meie lastel pole uhkeid tehnikavidinaid, ega kappide viisi riideid, mida nad kord elus selga panevad. On olemas kõik vajalik, aga ei midagi üleliigset.

Maal elamine on mõnes mõttes kindlasti odavam (me ei maksa haldusteenust selle eest, et keegi teeks ära ülimõnusa lumelükkamise töö või niidaks meie eest muru... mida sel aastal kahjuks küll ei saagi väga niita). Suuremad toidupoe ostud püüame aga teha linnas ning ühildada selle laste trenni viimisega. Samuti on elektriarved ning kulud küttele maal ikkagi teised, kui linnas ühiskatlast tuleva puhul.

Praeguse teema aruteludes on rõhutatud, et kui eraldi elav lapsevanem peab maksma lapsele iga kuu 250€, siis peaks lapsega koos elav lapsevanem tegema sama. Nõus! Ehk siis kokku oleks see 500€ lapse kohta. Minu laste puhul siis kahe vanema peale kokku 2000€.

Kas see on mõistlik summa?
Ei, meil ei kulu lastele iga kuu kindlasti sellist summat. Ei, me ei teeni iga kuu sellist summat. Samas näiteks on normaalne, et transpordile läheb umbes 400€ kuu jooksul. Loomulikult saaks ka teisiti, kuid sellised on valikud, mille puhul usun, et neid on laste arenguks vaja.

Lastekasvatuses on palju asju, mida saab teha tasuta. Näiteks käisime hiljuti lastega Taevaskojas matkamas. Selline ühine aeg on minu jaoks lastekasvatuses vältimatu. Nii oligi reisi suurim kulu ilmselt transpordikulu.

Kindlasti võiks vältida paljusid lastega seotud kulusid. Kui kogu elatise süsteem läheb nö tõenduspõhiseks, siis hakkavad ilmselt aset leidma suured vaidlused iga huviringi ja muu lapsele ostetu teemal. Jah, lapsi ei pea üldse arendama. Võivad ju kodus üksi kasvada. Aga kas me tahame hiljem riiki, mis põhineb nendel lastel, keda niiviisi on kasvatatud? Elus kehtib üks reegel- saad seda, mille eest maksad! Ehk et kui laste arendamisele tähelepanu ei pööra, siis ei tule ka tulemust. Panustades aga täisväärtuslike kodanike kasvatamisele, tuleb lastele ka kulutada.

Lahendus? Lasterikaste perede toetamise teemal olen korduvalt rääkinud sellest, et toetama peaks rohkem neid, kes panustavad ka ise. Ehk et ilmselt see 250+250€ pole tõesti iga lapse kasvatamiseks igakuiselt vajalik. Aga samas aktiivsemalt spordi, muusika või muu huvitegevusega tegelevale lapsele võib seda isegi väheks jääda. Tean, et huvitegevuse toetamiseks on kohalikele omavalitsustele määratud nüüd rohkem rahasid, aga... enamus lapsevanemaid on ilmselt liiga rikkad, et sellest kuidagi osa saada või on omavalitsused ikka veel liitumisega nii ametis, et huvihariduse toetamise süsteemi pole korda saadud.

Nii et enne kui hakkame rääkima sellest, mida kohustustest ja vastutusest loobuda soovivad lapsevanemad suudavad maksta, peaksime arutlema, millised on lastekasvatuses vajalikud kulutused ja määrad ning millega peaks juba last saades arvestama. Lapsele tehtavad kulud ei saa üllatusena tulla alles siis, kui lahutatakse. Lapsega seotud kulud tekivad seoses lapse sünniga.


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5,5a ja 4a). Meie pere pesamunaga loodame kohtuda juba selle aasta augustis! 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com