3 aastat kestnud elatise kohtuasi on nüüd lõpuks jõudnud järgmise kohtuotsuseni. Nimelt kaebas eksabikaasa 2023.aasta jaanuaris esimese kohtuotsuse edasi. Teise astme kohtumenetlus käis seega 1,5 aastat ning nüüd on lõpuks otsus laual.
Seega sai selgeks, et kes peab meie 5 last üleval pidama. Mina olen nüüd aga igatahes suure küsimuse ees, et kuidas edasi liikuda.
5 lapse kasvatamiseks piisab 2010 eurost
Maakohus otsustas jah, et 5 lapse elatiseks tuleb laste isal igakuiselt tasuda 550 eurot. Seega mina pean omalt poolt sama palju juurde panema ning lisandub lasteraha 910 eurot, nii et kokku on 5 lapse kasvatamiseks piisav eelarve 2010 eurot.
Lisaks siis see, et kuna lapsed on isa juures aasta lõikes keskmiselt kuni 7 ööpäeva kuus (kooli ajal 4 ööpäeva kuus ning pooled koolivaheajad, seega suvel eeldatavasti nädal-nädal), siis see tähendab, et minul on enda osa teenimiseks aasta jooksul kokku keskmiselt 2/3 vähem aega. Hariduse ja elukoha jms osas on mul samuti ainuhooldusõigus, mis tähendab, et nende teemadega teine pool ei tegele (vähemalt mitte toetavas osas).Üks argumentidest oligi küll see, et kohtu hinnangul peaks määratud suhtluskorra järgi lapsed teise vanemaga olema keskmiselt 8 ööpäeva kuus. Selline kord pole aastatki kestnud, nii et viimaste aastate keskmine päevade arv on oluliselt väiksem, kuid kohus EELDAB, et nüüd on lapsed teise vanema juures keskmiselt 8 ööpäeva kuus.
Miks vähendati minimaalset elatist?
Maakohus mõistis esialgselt välja minimaalse elatise perioodide osas, mil mina kasvatasin lapsi üksinda ning ka sellele järgneva perioodi eest, mil osaliselt lapsed teise vanema juures käisid. Ehk siis tagant järgi perioodi eest mõistetav elatis.
Ringkonnakohus otsustas aga nüüd, et nende perioodide eest saab ikkagi minimaalset elatist vähendada. Esiteks said lapsed mingil perioodil mingis osas huviharidusetoetust, teiseks maksis eksabikaasa mingi osa elektrist selle perioodi eest ning kolmandaks elasid lapsed majas, mis kuulus 50% ka nende isale. Ehk siis pangalaenule kuluv 128€ jagati kõigi laste vahel ning arvestati elatiseks.
Seda, et mina olin mitmete kuude kaupa 100% ajast üksinda lastega ning teisel poolel oli 100% aega tööd teha, kohus ei arvestanud - järelikult oleksin sel perioodil pidanud teise poolega võrdselt teenida suutma (ahjaa, kohtule esitatud andmete järgi suutsingi).
Lisaks ei küsinud ma kohtus elatist vastavalt laste reaalsetele kuludele, vaid riikliku miinimumi just seetõttu, et summad oleksid väiksemad. Eks järgmisel korral tuleb ikkagi reaalsetest kuludest lähtuda.
Tagant järgi makstavaks summaks määras kohus kokku 9789 eurot.
Sealt, kus pole, ei saa võtta
Eks lõpuks ütleski kohus seda, millega mind algusest saati on hirmutatud - kui palk on nii väike, siis ei saa kohus ka otsustada, et lapsevanem peaks lastele sellest maksma nii palju, et ise rahast lagedaks jääb.
Kohus tõi ilusti välja laste isa tegevusvaldkonna keskmise ja mediaanpalga ning leidis, et veidi võiks ju saada rohkem teenida, aga ... et ega väga polegi võimalik rohkem teenida. Punkt.
JA SELLEPÄRAST vähendati summat, mida lapsed selle perioodi eest peaks saama. Ehk et kui keegi nüüd tahab minu käest mõnda lastega seotud summat küsida, siis on mul ka õigustus - ma ei saagi seda maksta, sest mulle endale peab ka piisavalt raha kätte jääma. Või kehtib see ainult lastest eemal elava vanema osas???
Kohus on küll korduvalt eelnevates kirjades, pakkumistes jms öelnud, et pole põhjust lastele minimaalsest väiksemat summat välja mõista, aga ... lõpuks tuli otsus ikkagi nii, et ühe vanema õigused on teisest suuremad. Mitte laste vajadustes pole küsimus, vaid vanema võimekuses. Võimetuses.
Isegi käesolevas 16-leheküljelises teoses öeldi, et kuigi ülalnimetatud elatise tasumise järel oleks laste isal nappinud vahendeid iseenda ülalpidamiseks, ei ole põhjust jätta temalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistmata, ega vähendada seda suuremas ulatuses, sest talle kuulub kinnisvara, mille arvelt saaks enda ja laste vajadusi katta.
Kohus tegi mulle komplimendi
Eks mul jäi selle koha peal lihtsalt üle vaid komplimendi eest tänada. Kohus ei arvutanud kusagil seda, kui suur on minu võimekus teenida, kuid nad otsustasid, et kui isal pole võimalik lastele isegi riiklikku miinimumi maksta ning ei hakkagi võimalik olema, siis ... kusagilt peab see summa ju tulema.
Eeldan, et ringkonnakohus ei eelda, et lapsed jäävad pärast seda otsust minimaalselt üleval pidamata.
Kuna nad ühtegi teist laste ülalpidamise allikat ei nimetanud, siis eeldan, et kõik miinimumist puuduvad kulutused ja sellele lisanduvad, on minu rahakoti teema.
Samuti ei muretsenud kohust mitte kusagil, et kui palju jääb mulle pärast laste kulude katmist raha kätte. Seega on põhjust tõesti tänulik olla, et mu võimekust taaskord kusagil märgatud on. Vaevalt, et kohus teeks otsuse teades, et lapsed jäävadki mõnel päeval nädalas nälginult külmkapi juurde seisma.
Mis saab edasi?
Eks nüüd ongi mõtlemiskoht, et kas olla rahul seiukohaga, et see, kes ei suuda enda 5 lapse kasvatuses minimaalselt osaleda, saab sellest loobuda.
Ja kui mõlemad seda ÕIGUST kasutaksid, siis millistest kohustustest mina võiksin selle idee najal loobuda? Kas keegi oleks õnnetu, kui mina teatakse, et vabandust, aga ma ei suuda siit edasi enam minimaalseid lastega seotud kohustusi täita ning lihtsalt loobun neist?
Kui ma aga arvaksin, et lapsed on siiski minimaalset ülalpidamist väärt (või isegi rohkemat?) või kui ma räägiks juttu, mida lastekaitsed jt muudkui korrutavad, et lapsevanematel on KOHUSTUS oma lapsi üleval pidada, siis ... kas oleks mõtet riigikohtus jätata? Sinna saab kaebuse esitada vaid vandeadvokaat. See tähendaks, et lõpuks tekkiksid ka kulud, mida siiani olen vältinud.
Või otsustada, et kui juba ringkonnakohus ütleb, et laste isa pole võimeline ka minimaalset riiklikku määra täitma, siis pole mõtet sellesse teemasse rohkem oma aega ja energiat panna ning tulebki lihtsalt ise pigem tööd teha?
Selle viimase lause puhul tekkib mul sisemine trots, et kuidas ma ütlen teistele, et naised ja mehed on võrdsed ja lapsed pole vaid naise asi, kui ma ise olen ka nõus, et "no kui ta ei saa hakkama, ju ma siis teen ise..." See mõtteviis, mida me naistele (tüdrukutele! oma tütardele!) püüame enam mitte õpetada ja millest püüame lahti saada. Kas ma aitan seda mõtteviisi ise levitada, kui nüüd ütlen, et "no ju siis jääb ja küll ma ikkagi hakkama saan"?
See on suhtumine lastesse
Tegelikult pole otsustada väga keeruline. Nimelt pole elatis mulle, vaid lastele. See tähendab, et kui seda on vähem, jäävad sellest ilma lapsed, mitte mina. Minu jaoks on lapsed alati olulised olnud ning olen teinud kõik endast sõltuva, et me koos hakkama saaks. See jätkub.
Kui kellegi eesmärk on tõestada, et ta ei saa hakkama lastele minimaalsete tingimuste täitmisega, siis ... see ei ole tõesti minu koht võidelda.
Ju seda raha on kellegi teise jaoks rohkem vaja.
Tegelikult soovitati mulle kohe lahutamist planeerides, et elatisega ei tasu arvestada, vaid tuleb ennast nii üles töötada, et seda poleks vaja. Ilmselt läheb 5 lapse puhul sellega veidi rohkem aega, kui läheks väiksema koguse lastega, aga ... Loodan tõesti, et see raha, mille osas lapsevanem oma laste minimaalsest ülalpidamisest pääsest, kusagil rohkem õnne toob!
Minu lapsed saavad hakkama!
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar