neljapäev, 13. juuni 2024

5 pimedat ja kõrget põhjust, miks täna enda üle hirmus uhke olen

Tänane päev algas küll enne kella kuute, sest üks laps läks sõpradega Soome, nii et tuli ta varakult sadamasse viia. Sellegi poolest on aga praegu sees nii mõnus ja armas ja kerge tunne, kui pole vist väga ammu olnud. Uhkus. Rahulolu. No kõik need head tunded, kui oled ennast mitu korda ületanud. 

See just oligi see, mida eile tegin - ületasin ennast 5 korda. 

Põgenemine vabastab

Eile reisisin lapse klassiga Pärnusse (nojah, pole ju ammu käinud). Mul oli plaan bussis lastevalves kaasas olla. No ja põgenemistuppa jõudes hakkas pihta, kui lapse õpetaja teatas, et:

"Sa ju tuled ka kaasa (ütlemata jäi, et kaasa sinna pimedasse hirmsasse tuppa, kus on jube muusika, milles leidub vihjeid mõrvadele ja ebanormaalsetele juhtumitele ja ... )!"

Ei, see polnud üldse sundimine. Aga no ... see oli selline suunamine, mille puhul sa tegid näo, et vabatahtlikult teed asja, mida poleks mittekunagielusees mõelnud, et teed ja arvad ise ka, et teedki seda omast soovist. 

Igatahes enne, kui arugi sain, olin koos 4 inimesega kusagil toas, kus ... tuli ise aru saada, et mis nüüd edasi saab. 

Ja see oli äge! Ja me saime hakkama. Ja see tekitas hasarti. Ja see pani kasutama aju neid kohti, mida vist ammu pole vaja läinud. 

Oi, ma olin lõpuks ikka nii uhke enda üle ja väga tänulik, et mind vabatahtlikult (sunniviisiliselt?!? suunavalt?!?) põgenemistuppa kaasa võeti. 

Üks uus asi jälle proovitud. 

Valgeranna Seikluspark

No ja siis ma läksin klassiga edasi kaasa- Valgeranna Seiklusparki

Asi läks veel hullemaks: nüüd ütles õpetaja oma selle "Sa ju tuled ka kaasa!" juba nii, nagu ta teaks, et mul tegelikult pole võimalik sellisest pakkumisest loobuda. Enne, kui arugi sain, olid mul igatahes ka rakmed seljas. 

Püüdsin instruktorilt küll veel pääseteed leida ja küsisin, et äkki neil on mingi kaalupiirang ja ma ei tohi neil radadel ronida. Tuli välja, et on küll - 4 tonni! Nojah ... hingasin välja ja suundusin koos teistega õpperajale. Hingamata. Või noh - instruktorilt küsisin samal ajal tuhandeid küsimusi. Kõigi eest. Kõik asjad küsisin ära, mida teistel ei tulnud meelde küsida. 

Mul oli päriselt tegelikult meeles, et ma kardan kõrgust. 

No ja õpperada oli ju ... kõrgel. Instruktor näitas ette ja lapsed kõik vupsasid rajalt läbi ja ... no ma olin viimane, aga ... ikkagi ei pääsenud kuhugi (tegelikult äkki oleks ikka saanud ära joosta, aga tundub, et selleks hetkeks hakkasin veidi uskuma sellesse, et ma õpperaja suudan isegi läbida ja põnev oli ka). 

Instruktori valvsa pilgu all läbisin õpperaja ja ... sain loa päris radadele minna. 

Ma polnud üldse kindel, et ma õnnelik olen .... 

Tegutsemine tapab hirmu

Ma ei saa öelda, et "enne, kui ma arugi sain, olin raja lõpus ..." Oo, ma sain igast hetkest aru, et kus ma olin. kõige rohkem aga esimesest hetkest, kui trepist üles ja esimesele platvormise sain. See oli jube!

Aga - tegelikult polnud seal nii jube, kui näiteks mingi suvalise torni tippu ronida, sest kogu aeg pidi mõtlema ja planeerima, et mida teha, kuhu oma konksud riputada jne. Nii et tundub, et tegutsemine päriselt tapab hirmu. Pole aega karta, kui kogu aeg tegutsed. 

Ei, tegelikult oli ikka aega karta ka. 

Minu kõige rohkem kasutatud väljend oli eile "ailbi okei ... ailbi okei ..." Seda ma siis muudkui üksinda omaette seal korrutasin. 

Korduvalt seisin uue rajalõigu ees ja hüüatasin: "Päriselt!!!" See tundus lihtsalt täiesti läbimatu ja hirmus! Vahel kostus kusagilt puude vahelt vastu: "Päriselt! Päriselt!" Vahel seisin seal vaikides üksi, ahastasin ja ... liikusin edasi. 

Ja ... see oli niiiiii lõbus!!! Ja väsitav. Ma kindlasti mitte ei teadnud, et mul olid olemas kõik need lihased, mida eile kasutasin, aga ... ma olin nii uhke, kui esimese päris raja trossisõidu ära tegin! Nii äge!!!

Ja siis ma läksin veel 2.rajale ... ja 3.rajale ... 

5 võitu

Tahaks öelda, et 3.raja järel andsin alla, aga ... koos õpperajaga oli see 4 rada rohkem kui mul sel päeval (või selles elus!) üldse plaanis oli. 

Ma tegin midagi uut! 

Ma tegin midagi, mis tundus alati, et "teised, võimekamad, julgemad jne inimesed teevad seda". 

Ma tegin seda spontaanselt ehk et hommikulgi polnud mul õrna aimugi, et see on mu saatus selleks päevaks. 

Ma kartsin kogu aja, kui seda tegin, aga tegin ikkagi. 

Ma ei jõudnud seda teha, aga tegin ikkagi. 

Huuh, jaa, ma olen ülimalt uhke, et ootamatu (keeldumist mittevõimaldavalt) kutse järel sain sellised kogemused, nagu põgenemistuba ning 4 seiklusrada ehk 5 pimedat ja kõrget põhjust, miks enda üle uhke olla. 

Nii see piiride avardamine ja enda võimekuse suurendamine käibki - tehes asju, mida arvame, et ei suuda, aga tegelikult suudame küll! 

(lisada võiks muidugi ka selle, et ma vaatasin oma last 6.rajal jalad õhus kõlkumas ja mul polnud üldse paanikat, ega hirmu tema pärast. Täitsa rahulikult vaatasin!)

Mida uut sina lähiajal kavatsed proovida või milliseid kogemusi saada? 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar