Nüüd on siis seis selline, et eile jõudis minuni viimane käskkiri, mis lõpetas projekti #esimenekooliaastaTallinnas.
Hõiskasin juba mõnda aega tagasi, et lastel said hinded välja. Siis olid mõnel mõned pisikesed sabad ikka veel minna, kuid põhilised ja kriitilised asjad olid korras. Näiteks solf. No ja muud ained ikka ka.
Seejärel tulid esimesed käskkirjad. Ma ei osanud MUBAs kasutatavast Tahvlist leida, mis on käskkirjade sisu, seega oli päris hirmutav, sest sain e-mailiga lihtsalt teate, et on tehtud käskkiri. Eriti arvestades, et käskkirjad pole meie jaoks ka võõras teema.
Küsisin järgi ja tuli välja, et käskkiri tuli iga lapse kohta, kes klassi lõpetas. Hmm, kergendustunne!
Seejärel sai ka kõige väiksemal e-kooli kirja, et lõpetas klassi. Eile tuli siis ka viimase lapse kohta käskkiri ära.
TE
EI
KUJUTA
ETTE,
MIS
TUNNE
SEE
ON???
Eilne teadmine, et päriselt ka saime hakkama ... No mul oli üligigamega hea meel juba siis, kui enamik asju olid tehtud ning selge, et klassid lõpetatakse.
See, kuidas me viimased kuud ühe aine ... ühe teema ... ühe eksami ... ühe arvestuse jne kaupa tiksusime... Jälle sai üks rida kirja, aga see tähendas alati energia ja tähelepanu suunamist järgmisele teemale.
Nüüd on aga kõik tehtud!
Rääkimata muidugi sellest kergendusest, mis kaasnes sellega, et sel õppeaastal ei saa enam midagi juhtuda. Oleme ikka Tallinnasse kolimise ja siin tegutsemisega ning elukorralduse muutusega pidanud lastega väääääga palju teemasid läbi käima. Üks asi omavahel, aga sama palju ka väljapoole.
Ei teagi, mitu tundi ma ühes või teises koolis olen istunud. Mitte vaid arenguvestlustel ja lapsevanemate koosolekutel. Mõne kohtumise puhul ei saanud pooled osalejad lõpuks aru, et miks me siis päriselt ikka kogunesime. Rohkem oli aga neid, kus teemad said lahendatud ja asjadega edasi liigutud.
Minu jaoks oli nii kurb, kui palju pidime tegelema selliste asjadega, mis tegelikult oleks pidanud mõne teise laua taga olema. Jah, mu lastel oli palju keerulisi olukordi, mille põhjused olid meis endis. Eluetapp lihtsalt on selline.
Samas aga oli palju olukordi, kus meie ellu sõitsid sisse teemad, mida oleks mõned teised vanemad pidanud oma lastega lahendama.
No näiteks järjepidevad süüdistused, kuidas minu lapsed on süüdi selles, kui mõni teine laps koolis ei käi ja ei õpi, kuigi minu lapsed samal ajal käisid koolis ja õppisid ning ei puudunud koos kellegi teisega. Aga noh ... eks põnev on kogeda, mille taha keegi põgeneb.
Nagu öeldud, tean, et meil oli palju endaga seotud teemasid, aga tegelesime nendega järjepidevalt. Tegeleme jätkuvalt. Pole ju kõik muudatused veel möödas. Aga oleks nii palju lihtsam, kui mõnigi teine vanem mõistaks, et tal tuleb oma pere probleemidega tegeleda ise, mitte neid meie kaela veeretada. See on ainus viis lahenduste leidmiseks. Vähemalt lahendamise alustamiseks.
Pidev ebaõnnestumine
Kõige keerulisem selle aasta jooksul oligi pidev ebaõnnestumine. Nii laste kui minu enda jaoks.
See tähendab, et ükskõik, kui palju ja kui hästi asju tegime, oli ikka midagi, mis oli tegemata, puudu või mida oleks lihtsalt paremini teha saanud.
100% kindel oli, et kui miski läks väga hästi, siis kohe tuli järgi midagi, mis kõik asjad taas paigast lõi ning mille kõrval eelmine õnnestumine piiiiiisipisikesena tundus.
In the end ...
No ja lõppude lõpuks on nii, et tänasel päeval pole sellel kõigel üldse vahet. Laste tunnistused on erinevad. Mul pole üldse vahet, mis numbrid seal täpsemalt on, kuigi loomulikult said kõik kiita. Kõige tähtsam on lihtsalt see, et meil on see #1kooliaastaTallinnas tehtud ja tuleb ... järgmine!
Aitääääh kõigile, kes olete tänase päeva võimalikuks teinud!!! Me tähistasime teie eest ka!
Kallistame kohtudes.
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar