Mida ma lastele oma lapsepõlvest mitte kunagi ei räägi?

Täna mõistsin, et mul on laste ees suured saladused. Ja nii ilmselt jääbki. 

Rohkem kui nädal aega olin planeerinud, et lähme kõik koos metsa, teeme lõket, soojendame oksa otsas viinerit ja leiba ja oleme mõnusad. Sellele eelnevalt muidugi koristame lõkke ümbert kogu metsa ära ja korjame kõik oksad kokku. 

Jaa, ma tean, et paljude arvates on metsa jaoks hoopis hea, kui kõik oksad on maas ning tagasi looduseks saavad. Aga no mulle niiii meeldib neid oksi lõkkesse tassida ja seejärel imetleda mõnusat pragisevat tuld. 

Koolipäevad on lastel aga nii pikad ja pingelised olnud, et nädala sees ei saanudki kuhugi minna. Kui nad tunnid-huviringid lõpetasid, oli valget aega juba nii vähe alles jäänud, et enam ei jõudnudki. Niisama metsa oleks jõudnud, aga mitte lõket tegema. Täna aga oli aega piisavalt, sest hommikused tunnid toimusid online ning Tallinnasse sõitma ei pidanud. 

Aega oli ka selleks, et metsa koristada ja sellest teha lõke, mida nautida. 

Koht, kuhu matkasime oli tegelikult laste poolt juba varem hõivatud. Nemad käivad ikka mitu korda nädalas metsas mängimas.  Neil on seal kohe täitsa elu. Vaatasin just täna, et kui mu lapsed peaks kunagi kodust põgenema, siis pole muret, sest tean, millisest metsanurgast neid otsida. 

Täna tegime lõkke nende onni lähedusse. Sada viiskümmend korda korrutasin, et täna on nii, aga tegelikult nad üksi metsas mitte kunagi tuld teha ei tohi. Ja mitte kusagil mujal ka. Et kui suureks saavad, siis teevad. 

 Millalgi sajanda ning saja viiekümnenda korra vahel mõistsingi, et olen silmakirjalik, sest ma ei tohi mõnda asja oma lapsepõlvest lastele mitte kunagi rääkida.

Ja siin on minu saladus (kui rebane seda ütles, siis oli saladuseks, et ainult südamega näed hästi- kas sa tead seda lugu?): 

mina oma suuremate laste vanuses tegin ammu ise lõkkeid. Ee ... ma ka mõnigi kord ei tohtinud, aga ikkagi tegin. Mulle niiiii meeldis tuli! Alati on meeldinud. Turvaline tuli (vähemalt, mida ma arvasin, et on turvaline, sest üks põlenud onn tuleb küll kohe meelde...)! 

Lõkke ääres istudes, kui üks lastest oma paljad varbad tule poole sirutas (sest tal said kraavis jalad märjaks) tuli mul meelde, kuidas ükskord oli nii külm ja teed täis tuisanud, nii et koolibuss ei tulnud ja me ei saanud kooli ja siis ... me läksime metsa lõket tegema ning kuivatasime seal lõkke ääres oma sokke ka.   

Pidin lastele seda peaaegu juba rääkima, kui sain aru, et ei, ma ei tohi mitte kunagi lastele neid lugusid rääkida. Ma tõesti ei kujuta ette, mis tundega vanemad meid mängima saatsid, kui selliseid asju teadsid.  

Samas ma õppisin lõkke tegemist vanemate kõrvalt ka juba varakult, sest näiteks metsateo ajal ju põletasime ikka koos lõkkes oksi ja kevadeti-sügiseti lehti-oksi jne. Me osalesime ühiselt pidevalt töödes, kus kõiki neid oskusi (k.a. lõkke tegemine) kasutati. See oli elu osa. 

Mu lapsed on suht palju nö tavalises elus osaleda saanud. Pole vaid ekraanide taga üles kasvanud. Aga ikkagi on ka nemad talutöödest suht eemal olnud. Pigem oleme püüdnud töid teha, et lapsed neist osa saaks, mitte lapsed pole osalenud selles, mis nagunii toimib. Ilmselt see on see, miks ma ei usaldaks enda lapsi tegema seda, mida mina nende vanuses oskasin. Vähemalt ISE arvasin, et oskan. 

Aga ikkagi- sellest, et ma nende vanuses juba ammu lõkkeid tegin, ma lastele ei räägi. 

Ilmselt püüan aga veelgi rohkem lapsi sellistesse tegemistesse kaasata, et nad minu kõrvalt näeksid, kuidas elu käib. 

Ja ükskord, kui suureks saan, siis ostan endale ka metsa ja käin kogu aeg seal koristamas!!! 

See on niiiii mõnus! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com