Mul on uus beebi!

Viiekuune on ju täitsa beebi alles, nii et jutt täitsa õige - mul on uus beebi! Ja see on nii äge! 

Pole temast siiani sotsiaalmeediastaari teinud. Selleks on mitmed erinevad põhjused. Aga kindlasti mitte see, et ta üliarmas poleks. Sest ta on. 

Saage tuttavaks- Tinky (pildil ikka see must siis): 

Tegelikult kolis ta meie juurde juba oktoobrikuus. Eelnes pikk mõtlemine. Nimelt jäi meie eelmine koer haigeks ja suri eelmise aasta algul. See oli kurb ... ja samas oli kuidagi abitu ja saamatu tunne. Nii polnudki tükk aega julgust uut koera võtta. Samas maal ilma koerata ma elada ei taha. See on kuidagi nii vale. 

Samuti on minu jaoks vale lastega pere ilma koerata (kui selleks on võimalus). Olen ise üles kasvanud nii, et majas on alati koer. Tegelikult oli enamiku mu lapsepõlvest meil üks koer, kelle surma järel olin ikka väga kurb. Aga no tema oli lahkudes tõesti väga vana. Mu lapsepõlvekoer kasvas kuidagi koos minu ja õdedega ning oli väga loomulik osa meie kooslusest. 

Koer on kohustus. 

Koer on vastutus. 

Aga veelgi rohkem on koer ikkagi hunnik rõõmu ja armastust. 

Loomulikult võtab kutsikal aega, enne kui lõppeb tuppa hädade tegemine ja näksimine ja igasugused muud kutsikaga kaasnevad "hädad". Jah, Tinky on lisalaps majas, kellega on palju tegemist ja õpetamist. Aga ikkagi on kuidagi terviklikum tunne, kui ta lihtsalt olemas on. Ja kui veel tuleb ja su kõrvale maha potsatab ja pea sülle torkab, siis on kohe täitsa korras. 

Täna tuli välja, et peale kõige muu on meie Tinky muusikakoer. Joosep harjutas köögis trompetit. Tavaliselt mängivad poisid neis tubades, kuhu Tinky ei või minna (ta käib vaid köögis). Kogu harjutamise aja keerles koer ümber poisi. Ta istus kord ühes, kord teises kohas, lakkus Joosepi jalgu (seda teeb ta muidu ka kogu aeg), samuti noodipulti. Igatahes oli igast otsast muusikast väga huvitatud. 

Olen alati arvanud, et eriti trompet on koertele liiga vali, sest koerad ju kuulevad meist veelgi paremini. Aga Tinky tõesti istus nii lähedal kui vähegi sai. See oli üks igavesti vahva vaatepilt. 

Ilmselgelt tuleb minu praeguseks viiekuusest beebist siin varsti jälle juttu!

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com