Suurpere retk imelisel Saaremaal

Viie lapsega möödub suvi niigi kiiresti, kuid peale selle on meil pidevalt igasuguseid tegevusi ka, nii et... vahva on mõelda, et oleme aja hästi ära kasutanud (jah, said õigesti aru, et ma jätsin siinkohal ütlemata, et: "Kuhu see aeg küll kaob?").

Kui tantsupidu oli perekondlikult vaadatud ja laulupeol mul koos naiskooriga lauldud, ootas meid ees suurpere retk Saaremaale. See tähendab siis, et minu ja mu õe pere ning meie Ameerikas elavad sugulased. Ehk et meid oli palju.

Meil ei õnnestu enam väga tihti kogu perekonda pildile saada. Sellepärast on keset merd asuv praam hea, et seal pole kellelgi kuhugi mujale vaja ära joosta ja saime ühe klõpsu ikka tehtud:

Silmad kinni-lahti? Aah, see oleks juba liigne tähenärimine. Kõik on pildil. See loeb.

Tegelikult oleme lastega paar aastat tagasi Saaremaal käinud. Enamus neist olid aga siis nii väikesed, et väga midagi ei mäleta. Seekordne retk oli ikka hoopis midagi muud, sest lapsed märkasid ja oskasid hinnata hoopis rohkemat.

Nagu osalejate kirjeldusest võib arvata, siis esmatähtis polnudki ka kõiki Saaremaa vaatamisväärsusi näha, vaid siiski teha seda ühise ajaveetmise kõrvale.

Käisime ära Kaali kraatri ääres. Mõnus oli, et selles oli nii palju vett, et jäi nagu järvekese mulje... peaaegu, aga samas oli seda piisavalt vähe, et lapsed said ringe ja ringe ümber vee joosta. See tähendas küll mõne aja pärast esimesi kukkumisi libedal pinnasel ja musti püksipõlvi, aga... ma pole ema, kes ennast sellistest väikestest asjadest häirida laseks. Sellepärast peavadki lastel varuriided alati autos kaasas olema. Igavesti äge tunne oli aga näha, et kogu kraatri ümbrus oli ainult meid täis. Kuna meie reisiseltskond oli 10 täiskasvanut ja 7 last, siis polnud väga keeruline ühtegi kohta täielikult asustada.

Ööbisime Johan SPAs. See on pisike armas hotell keset Kuressaare linna. Meie sviit oli ülimalt mõnus ja hea õhkkonnaga. Kõik oli olemas. Tuppa toodi lisaks lisavoodi ning beebivoodi ja nii mahtusime kõik ilusti ära ka. Lasterikka perega hotellides käies on ju alati see küsimus, et kuidas tuppa mahtuda. Tavaliselt ei mahugi ja tuleb mitu tuba võtta. Sinna aga mahtusime. Laste mure, et kas meil ikka telekas toas on, oli loomulikult ka asjatu, sest ikka oli. Ainult, et lastel polnud aega seda vaadata, sest me olime pidevalt lennus. Johan SPAs on, nagu nimigi ütleb, olemas SPA. Meie jõudsime sellest basseinidesse ning nende juures olevatesse saunadesse. Lastele meeldis väga õuebassein, kus siis mina koos nendega pidin käima. Lapsed küll küsisid korduvalt veekeskuse järele, aga kui said aru, et see pole see hotell, siis nautisid olemasolevaid basseine täie mõnuga.

Hommikusöök oli väga hea. Kuigi söögisaal oli väike, siis ära mahtusid ikkagi kõik. Kogu aeg koristati kiiresti kõik ära. Ruum oli ilus ja hubane. Toiduvalik samuti väga hea ja rikkalik. Johan SPA miinuseks on parkimine. Teisel õhtul leidsime küll juba hotelli ümbruses parkimiskohad, aga esimesel parkisime kõik meie seltskonna 4 autot kusagile ümbruskonna tänavatele. Samas jällegi oli hotellist hea kõikjale jalutada. 

Kui järgmisel päeval hotellist välja saime, suundusime esmalt Panga pangale. Ameerika eestlastele tuli selgitada, mis vahe on pangal ja pangal ning et meil pole plaanis mingeid finantstegevusi teha, vaid ikka loodusesse läheme.

Ameerika eestlaste jaoks oli üllatus, et sellises kohas ühtegi piiret ees ei olnud. USAs oleks see mõeldamatu. No ja eks me ka hoidsime enamasti ikka lastel käest kinni või... endal peast, sest kõik tahtsid ju ikka võimalikult kaugele näha. Panga pank on tõesti võimas ja imeilus koht:

Ja et reisikilomeetrid ikka täis tuleks, oli järgmiseks peatuspaigaks Sõrve säär. Õnneks ärkas beebi autos üles, nii et tuletorni mina ei roninud. Hmm, kõrgused pole päris minu teema. Aga Sõrve sääre tippu jalutasime küll kõik koos. Positiivne avastus oli, et sääre tippu sai lapsevankriga sõita. Loomulikult polnud see sama, kui mööda asfalti kihutada, aga vähemalt ei pidanud beebit terve tee süles vedama.

Mõnus maailma otsal seismise tunne on seal küll:

Kuressaare lossita ei saanud me muidugi ka. Lastele meeldis küll kõige rohkem vibulaskmine lossi värava esisel platsil, mida Kuressaare Keskaja Elamuskeskuse inimesed korraldasid. Saime ka reklaamlehe Keskaja Elamuskeskuse kohta, kuid kahjuks me sinna ei jõudnud. Nii palju, kui nende kohta uurida jõudsin, tundub aga väga põnev ning kindlasti tahaks lastega seal ära käia.

Laste jaoks üks ülivahva avastus oli veel Kuressaare kesklinna mänguväljak. Lapsevanemate jaoks on see ka mõnus koht, kuna aed on ümber ja nii ei pea pidevalt lapsi üle lugema.  Märkasime mänguväljakut söögikohtadesse minnes ja tulles. Õnneks või kahjuks õhtusöögilt tulles oli koht kinni, sest aed on avatud 9-21. Aga järgmisel päeval me enam mööda hiilida ei saanud. Ja lastel oli seal tõesti huvitav. Kõige ägedam oli mingi kollimäng, mis rääkis lastega... ja käskis neil ära joosta. No ringi nad igatahes hakkasid jooksma mingil hetkel. Kuressaare kesklinna mänguväljak on ka ilmselt koht, kuhu veel tagasi läheme, sest lapsed räägivad sellest siiani.

Keskväljak ise pakkus muidugi lastele parima meelelahutuse:

Õnneks või kahjuks olid ilmad suht jahedad, nii et tegelikult käis jooksmas vaid üks laps, kellega hetkeks lihtsalt teistest eraldi jalutasime. Aga tal oli ikka niiiii lõbus.

Päevad möödusid kiiresti. Vahva oli näha, et võrreldes varasemate mitmepäevaste matkamistega on lapsed ikka nii palju suuremad juba, et nendega on suht lihtne. Jah, loomulikult peame veel erinevaid matkamise osi (näiteks oma koti kiire pakkimine, oma asjade eest reisi jooksul vastutamine jne) harjutama, aga eks see vilumus tuleb siis, kui tihemini niiviisi ringi käia.

Seekordne retk läks aga hästi, nii et see lisab kindlasti julgust lastega veelgi rohkem ringi käia.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com