Lubamatu käitumine tööl

,,Aa, Ragne, sina!” tõstab direktor Sven pea paberitest, mida ta enne mu sisenemist uuris. Mehe kogukas keha täidab kogu arvutitool. ,,Pane uks kinni!”

Käin mitu korda päevas direktori kabinetis, et erinevaid tööplaane või tellimusi kooskõlastada, kuid tänane kohtumine pole tavapärane. Laste hommikune venitamine jättis mu tööle hiljaks, nii et igal esmaspäeva hommikul toimuvale juhatuse koosolekule ma täna ei jõudnudki.

,,Väga vabandan tänase hommiku pärast ... “ hakkan selgitama, kuid direktor Sven katkestab mind.

,,Ragne, asi ei ole ainult selles! Meie väliskliendid on esitanud mitu kaebust, sest juulikuus ei saanud nad sinult mingeid vastuseid. Nüüd on nende tootmine hädas, sest meie poolt oli juulis vaikus.”

,,Mul oli siis puhkus,” püüan ennast õigustada.

,,Täpselt! Sa puhkasid terve juulikuu,” vaatab direktor mulle otsa üle oma prillide, mis ilmselt maksavad rohkem kui kümme minu käekotti. Loomulikult olen endale soetanud ametikohale vastavad esinduslikud riided, kuid igasugustele iluvidinatele raiskamine pole minu teema. Lastega seotud kulud on piisavalt suured, nii et raha kasutamisega mul probleeme pole. Alati leidub mõni lastega seotud võimalus.

Riideid on mul samuti täpselt nii palju kui vaja. Mitte ühtegi üleliigset. Kuue lapse sünnitamine pole mu kehast märkamatult mööda läinud, trennis käimiseks pole samuti aega. Nii on sobilike riiete leidmine alati väga keeruline ja ebameeldiv tegevus.

,,Aga lasteaed oli kinni ja mul polnud last kuhugi mujale panna,” õigustan ennast veelkord. Suuremad lapsed olid juulis pidevalt erinevates laagrites või muudel üritustel. Pealegi saavad nad kooliaasta jooksul piisavalt väiksemate järgi vaadata. Kuna ma aasta ... tähendab mitme aasta jooksul polnud puhanud, siis võtsin seekord rahuliku südamega terve juulikuu vabaks.

Olgem ausad, ega ma väga rahulik tegelikult polnud ja aegajalt tegin ikka töö mailboxi ka lahti. Nii palju enesedistsipliini mul aga oli, et pärast kirjade lugemist panin arvuti kinni, ilma et oleks neile vastanud.

,,Me ei saa kahjuks oma äri nii ajada, et inimene on terve kuu aega järjest töölt eemal. Vähemalt mitte juhatuse liige, nagu sina seda oled.”

Tunnen, et püüdlik karjäärinaine ja kuue lapse ema võitlevad minus. Karjäärinaine tahaks lubada, et ma mitte kunagi elu sees enam ei puhka ja saan veel ja veel paremaks töötajaks. Kuue lapse ema tahaks vastu vaielda, et aga kuidas see Eestimaa siis lastega täidetud saab, kui kõik ainult töötavad. Karjäärinaine vaidleb vastu, et lapsed on ju valmis tehtud, las keegi teine nüüd kasvatab. Kuue lapse ema väidab, et aga minu lapsed ju, ise tahangi neid kasvatada.

,,Sa pead enda jaoks prioriteedid paika panema ja selgeks tegema, kui oluline see töökoht sulle on,” lõpetab Sven mu sisemise võitluse. ,,Firma direktorina hoolitsen mina loomulikult esmalt firma eest. Nii et kui sinu jaoks pole kvaliteedijuhi töökoht oluline, siis tuleb meil firmas mingeid muudatusi teha. Praegu sõltub kõik sinust.”

Lahkun direktori kabinetist nagu kommivargusega vahele jäänud viieaastane. Pilk maas püüan kiiresti oma kabinetti jõuda. Tundub, nagu kõik teaksid, mida direktor mulle rääkis ja tahaksid omalt poolt parastada. Mõistusega tean, et ega see tegelikult nii ei ole, aga ma olen harjunud parim olema ... sest ma lihtsalt ei oska halb olla. Ma ei oska ebaõnnestuda.

Direktori noomimine oli aga minu jaoks ebaõnnestumine. Tavaliselt minu suunas sellised teravad nooled ei lenda. Mina olen see, kes leiab kritiseerimist vajavaid punkte teiste töödes. Ja mulle makstakse selle eest.

Nüüd aga olen ise kriitika all. Direktor ütles ju otse välja, et kui minu käitumine ei muutu, siis on mu töökoht kaalul. Minu käitumine? See tähendab juulikuus puhkusel olemine ja ühel hommikul tööle hilinemine?

Tavaliselt on mul tööülesanded alati hästi tehtud. Tavalistel päevadel lahkun kodust varakult enne lapsi. Pärnu-Jaagupis elamise rõõmud - lapsed saavad rahulikult ise kooli jalutada. Keegi vanematest lastest viib ka Angela lasteaeda. Nii ei puuduta laste riietumise kiirus minu töölejõudmist. Olen alati vähemalt pool tundi enne teisi tööl. Tavalistel päevadel. Täna on aga kooliaasta esimene päev ning hommik oli tavapärasest erinev. Seepärast ka minu tänane hilinemine nii silma jäi.

Toetan pea oma kabinetis tooli seljatoele. Päris vabaks ma ennast lasta ei saa, sest peale minu töötab samas ruumis veel kolm kvaliteedispetsialisti. Võiks küll mõelda, et juhatuse liikmena oleksin väärt eraldi kabinetti. Direktori arvates aga aitab selline ruumijaotus kaasa paremale info liikumisele.

Selle põhjendusega on direktor ära kaotanud kõik eraldiseisvad kabinetid ja inimesed suurematesse ruumidesse koondanud. Paljud on läbi aastate nurisenud, et siin firmas ei hoolita inimestest. Ühistesse tööruumidesse koondamine on vaid üks näide firmas tehtud otsustest, mis tekitavad tunde, et firma kasum tuleb töötajate heaolu arvelt.

Juhatuse liikmena ei saa ma kaasa nuriseda. Minu roll on kõigile selgeks teha, et just siin firmas on hea töötada ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine on meie kõigi huvides. Et kui firmal läheb hästi, siis läheb meil kõigil selle firma töötajatena ju ka hästi.

Enamasti usun seda ise ka. Mõnikord aga tunnen sees mingit pitsitust. Näiteks nagu täna. Kusagil sisemuses piniseb mingi väike hääleke, mis ütleb, et äkki siin firmas ikkagi hoitakse kokku inimeste, meie kõigi, firma töötajate arvelt? 


See on peatükk minu romantilisest lühiromaanist ,,Mina, supernaine, jään ellu!". Kui tahad pikemalt lugeda, siis saad raamatu endale soetada Heli Kirjastuse e-poest siit või lähimast raamatukogust. 

Mõnusat lugemist mahedatel suveõhtutel!  


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com