Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!

Eelmisel nädalal läks üllatuslikult kiirelt käima aktsioon ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" Algselt sai tehtud FB üritus, mida on praeguseks näinud üle 15000 inimese ning ennast osalema märkinud üle 400. Kuna FB ürituse saab aga teha maksimaalselt kaheks nädalaks ja minu käest paluti korduvalt selle pikendamist, siis tänaseks on loodud FB grupp: Päästa (maa)raamatukogu seda külastades! Siia saavad liituda kõik, kes soovivad raamatukogude säilimisele kaasa aidata.

Mõte selliseks üleskutseks tekkis juba väga ammu. Viimase piisa karikasse andis aga üks järjekordne FB arutlus, kus kurdeti, et ühe pisikese maaraamatukogu avatud olemise aegu vähendatakse veelgi ning üks teine tahetakse sulgeda. Loomulikult oli üks esimesi väiteid, et: ,,Maalt on kõik juba ära viidud. Kui raamatukogud ka lähevad, siis pole meil enam midagi!"

Kui aga küsida nende samade inimeste käest, et millal viimati raamatukogus käisid, siis on tavaliselt pikk vaikus.

Mina olen alati raamatukogude püsiklient olnud. Jah, kirjastajana toetan raamatute ostmist, sest muidu pole võimalik uusi ja paremaid kirjastada, aga samas on raamatud ka raamatukogudesse ostetud. Ja kõik raamatud ei peagi kodus olemas olema.

Käin palju erinevates raamatukogudes lugejatega kohtumas, nii et mu sõnad ei põhine ühel kogemusel, vaid tõesti Eestimaa erinevatest nurkadest saadud mõtetel. Raamatukogud jäävad lugejatest üha tühjemaks (just maapiirkondades. Linna omad ilmselt mitte!). Vanemad lugejad surevad ära. Nooremad ei jõua raamatukogudesse või... neid polegi mõnes maapiirkonnas.

Olen ka istunud volikogu laual taga, kui on arutatud erinevate kohalike raamatukogude saatust. Esimene küsimus on ikka: mitu külastajat käib? Mitu laenutust tehakse? Ja arutlejad ise enamuses raamatukogu klientide hulka ei kuulunud...

Kui midagi sulgema hakatakse, siis hakkavad aktivistid hädaldama või allkirju koguma. Aktsiooni ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" mõte on käituda õiget pidi: raamatukogu ja raamatute jaoks ei ole oluline, kui palju korjatakse allkirju inimeste poolt, kes ise raamatukogusse ei jõua. Raamatute jaoks pole tähtis, et igas külas oleks ruum, kus raamatud omaette seista ning tolmu koguda saaksid. Isegi raamatukoguhoidjate jaoks pole ilmselt oluline, et nad üksi koos raamatutega tühjas ruumis olla saaksid.

Raamatukogud vajavad külastajaid. Raamatud vajavad lugejaid.

Õigemini: meil on vaja seda, mida raamatutest saame. Raamatud on ohtlikud. Vanemad ja targemad teavad seda minust paremini. Milleks muidu on erinevatel aegadel ja erinevates kohtades mõningate (või kõigi!) raamatute kättesaadavust piiratud. Ikka neis leiduvate teadmiste ja silmaringi avardava mõju pärast. Lugemine paneb su aju tööle, nii et kui ka otseseid uusi teadmisi ei õpi, arendad mõtlemisvõimet.

Olen korduvalt öelnud, et poliitikute jaoks on lugemishuvita rahvas kindlasti tänuväärne klientuur. Need on mõtlemisvõimeta suunatavad inimesed, kellele võib mingi vale kätte anda ja neid siis lambakarjana soovitud suunas lükata ja tõmmata.

Mina arvan, et see on ohtlik. Just mõtlemisvõime puudumise tõttu saavadki esile kerkida äärmuslikud jõud, kelle toetajad toimivad ülesässitamise meetodil- ehk et neile söödetakse kätte vaenlane, kelle suhtes muudkui viha õhutatakse... kuni see lahvatab.

Kõlab hirmutavalt... aga just sellisena näen mina seda, kui lõppeb raamatukogude kasutamine ja seetõttu ka olemasolu.

Teisalt on hea ja mugav vinguda, et poliitikud lõpetavad elu maal. Tegelikult lõpetame ise elu maal. Jah, poliitikud teevad otsuseid, mis teevad maal elamise keerulisemaks ja kallimaks. Aga see, kas me reaalselt elame maal või mitte, on ikka iga inimese enda otsus. Elu maal lõpetavad inimesed, kes enam ei ela maal. 

Kui usud, et lugemine ja raamatud ja raamatukogud on olulised, siis mine oma kohalikku raamatukokku. Võta kohe mitu raamatut. Tohib küll! Loe need läbi. Või vähemalt sirvi. Leia meeldivaid kohti. Ja siis vii raamatud tagasi ja võta järgmised.

Kui sa pole raamatukogus ammu käinud, siis FBs on ülilahe grupp Lugemise väljakutse. Siin tutvustavad inimesed loetud raamatuid ja igaüks leiab endale sobiliku teose. Mina näiteks kirjutan praegu uut noorteromaani ja tahtsin seetõttu lugeda suure hulga teiste noorteromaane. Endal mõtteid polnud. Küsisin grupist abi ja jõudsin väga mõnusate uute raamatuteni, millest ma varem kuulnud polnud. No näiteks ,,Mina sinu kõrval ja maailm meie vahel", millest ka oma lugemisblogis kirjutasin.

Aitäh, et nii kaugele lugesid! 

Aitäh, et lugemisest ja raamatutest hoolid. 

Aitäh, et lähed raamatukokku ja laenutad põnevat lugemist. Kui sina täna raamatukogu ei vaja, siis mõtle, et äkki aitab sinu külastus raamatukogu säilitada su laste, naabri või mõne teise inimese jaoks, kes seda tõesti vajab. 

Tule ja liitu ka FB grupiga ,,Päästa (maa)raamatukogu seda külastades!" ja üheskoos hoiame lugemisvõimaluse kõigile kättesaadava!  


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com