Las lapsed sõdivad!

Nüüd on siis selge, et kodurahuks pole vaja muud kui mõned mõõgad, kirves ja kiivrid. Rõngassärgid tuleksid ilmselt ka kasuks. Kõlab nagu tavaline päev 5-lapselises peres? 

Tegelikult oli tegemist täitsa erilise päevaga. Nimelt toimus paar päeva tagasi Pärnu-Jaagupis traditsiooniline jüriööjooks. Nii kaua kui mäletan, olen sellel alati osalenud- nii jooksja, vaataja kui nüüd ka kõrvaljooksjana. Laste arvu kahanedes on üritus aastatega muidugi kordades väiksemaks muutunud, kuid mõte on sama.

Jüriööjooks on Pärnu-Jaagupis nii oluline sündmus, et isegi mu esimese noorteromaani "Lõpupidu" olulised sündmused toimusid just jüriööjooksu päeval/õhtul.

Jooksu teemal jätkates- sellest õhtust tuli meie koju üks imesuur naeratus. Nimelt õnnestus Christianil ennast 4-aastaste jooksus esimesele kohale kihutada. No ja seda naeratust ja õnne... Enne jooksu nägi poiss välja nii: 

Ehk siis polnud väga üllatus kui pärast jooksu nägi ta välja nii:

Klassidevahelisi jookse oli aga tegelikult päris kurb vaadata, sest... klasse polnud. Ehk et klassides pole nii palju õpilasi, et iga klass saaks võistkonna välja panna. Pärnu-Jaagupi koolis küll, aga tavaliselt võisteldakse ka naaberkoolide lastega ja... neid lihtsalt pole nii palju, et 8-liikmelised võistkonnad kokku panna.

Laste jaoks kõige põnevam osa aga saabus pärast jookse. Nimelt jõudsid siis kohale Mõõgavõitlusseltsi esindajad, kes tutvustasid lahingvarustust ning näitasid muinasaegset võitluskunsti. Veel põnevam osa saabus aga siis, kui lapsed ise kõike proovida ja katsetada said.

Üldiselt lapsed omavahel võidelda ei tohtinud, aga mõned mõõkade ristamised ikka tehti.

Lahing oli laste jaoks ka ülipõnev. Erinevad võitluspaarid demonstreerisid oma relvi ja oskusi. Äge oli näha, kuidas lapsed tõesti hoidsidki staadioni äärele, ega kippunud võitluse keskele. Ju siis päris-päris võitlus oli ikka nii hirmutav ja... päris! 

Kodu poole minnes kostus mitmehäälne: "Ma tahan, et nad mu sünnipäevale ka tulevad!" Hmm, siiani oleme küll batuudiga hakkama saanud, aga nüüd on siis nii, et koduõuel peab olema sõda...

Kusjuures nende FB lehe järgi tundub, et tegelikult käiaksegi ka niiviisi kodustel sünnipäevadel. Eks näis- kui lähiajal see tuhin üle ei lähe, siis saabki mõnel meie laste sünnipäeval sõda. 

Enne seda õhtut polnud ma aga Mõõgavõitlusseltsist midagi kuulnud, nii et minu jaoks oli see samuti mõnus avastus ja täitsa uudne kogemus.

Kel nüüd Mõõgavõitlusseltsi vastu huvi tekkis, siis nende facebooki leht asub siin: Mõõgavõitlusselts. 













***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com