Kõige erilisemad sünnipäevakingitused

Sünnipäevad on minu jaoks alati olulised olnud. Tunnistan, et FBs ma eriline sünnipäevaõnnitluste kirjutaja ei ole. Nii tulebki meelde õnnitleda neid, kelle sünnipäevi peast tean. Iga päev FBs sünnipäevalaste infot ma ei jälgi.

Aga ise olen küll õnnitluste üle õnnelik. Nii tänan kõiki, kes mind viimastel päevadel on õnnitlenud ja tunnistan, et olengi nüüd 37-aastane.

Sel aastal otsustasin endaga eriti armas olla ning ei hakanud korraldama suurt pidu, mille eel ja järel oleks mida pidanud mitu päeva kokkama ja koristama. Nii tulid külla kõik need, kes ise tahtsid. Perekonnaga aga oli veel nii armas variant, et tegime vanemate juures sünnipäeva õhtusöögi, nii et... ma läksin vaid oma sünnipäevale kohale. Mmm, maailma parim variant sünnipäeva pidada. Aitäh, väga vahva oli!!!

Sellega aga kogu lugu ei lõppenud: täpselt minu sünnipäeva päeval, 10.märtsil oli Viljandis konkursi "Parim noor instrumentalist 2019" trompetite kategooria eelvoor. Oeh, ma kadestan oma laste rahulikku meelt enne esinemisi... ja siis püüan ise sama rahulik püsida... ja samas hoida meeleolu, mis esinemiseks vajalikku pinget langeda ei lase.

Joosep tuli ka seekord kaasa. Lubas, et istub vaikselt ja ma ei pea kordagi keelama... eee.... no tegelikult oli päris tubli. Usun ikka, et eks lastel vastupidavus ja oskus kontsertidel ja teatris jms hakkama saada tulebki vaid neis kohtades käies. Loomulikult oleks mul üksi lihtsam olnud, aga kuidas muidu mu lapsed sellises kohas käitumist õpiks?

Mathias jäi saali ukse taha esinemist ootama, kuid meie Joosepiga olime publiku seas. Joosep ütles, et
tahab kuulata, kuidas trompetit mängivad, sest tahab ise ka seda tulevikus lisapillina õppima hakata. Millegi pärast arvan, et ta tahaks lihtsalt sama hästi mängida, kui vanem vend, aga mitte nii palju õppida... Pealegi naudib ta praegu jätkuvalt oma põhipilli klaveri õppimist.

14 osaleja seast mängis Mathias 12ndana. Väikeste vanuserühmas olid lood küll lühikesed, kuid ikkagi tundus, et terve igavik tuli Mathiase esinemist oodata. Kui ta lõpuks lavale astus, siis mu muutumatu vererõhk tõusis vist küll lakke. Ja ikka olin rahulik. Noot noodi haaval sain rahulikumalt hingata, kui Mathias ühest ja teisest kohast mööda sai, mis mõnikord probleeme on tekitanud. Pilte tegin temast päeva algul lavaproovi ajal, kuid esinemise ajal tegin viimaste nootide ajal ühe kiire klõpsu. Siis juba julgesin. Ja hingasin.

Oeh, oleks ma teadnud, et esineva lapse vanem nii keeruline on olla... siis oleks ise mingi esinemisega jätkanud...  Iga kord oleks nagu esimene kord...

Selle konkursi puhul meeldis mulle väga, et lapsed pidid vaid pool tundi oma tulemusi ootama.

Ja siis see tuli:
,, Palju õnne sünnipäevaks, Heli! Mathias sai 3.koha!"

No olgu- selle Heli õnnitlemise unustas žürii küll ära, kuid Mathias ja 3.koht kuulutati küll välja.

Naeratus nii Mathias kui minu näol oleks võinud vist pool maailma ära valgustada. See tähendab tema jaoks finaali pääsemist. Kuigi finaalist olulisem oli minu arvates Mathiase jaoks see koht. Ta sai midagi!!! Nii õnnelikuna pole ma teda vist kunagi näinud. Pärast üritust saalist väljudes lubas ta kõva häälega, et nüüd hakkavad igapäevased harjutamised veel pikemad olema. Ühe teise kooli õpetaja kuulis ja ütles kohe, et loodetavasti seisab see lubadus pärast ka meeles. Kuna ma eile olin kogu päeva kodust ära, siis tegelikult ma ei teagi, kuidas esimene konkursile järgnenud päev möödus.

Olen seda varemgi kirjutanud, et ma pole kunagi õpetanud lapsi kohti taga ajama, vaid õppima-treenima, et olla endast parem.

Aga eks koht konkursil on siiski mingi mõõdik või tasu tehtud töö eest.

Ja kuna ma tean, kui palju olen võidelnud ja rabelenud, et lapsed saaksid huvihariduses osaleda, siis sellised päevad on veel eriti olulised.

Lisaks loomulikult fakt, et ta ei sa koolis muusikatunnis hakkama ning tegelen kolmandat aastat iganädalaselt selle probleemiga. Mind on alati kurvastanud, kuidas me ikka veel koolis halli massina keskmist inimest koolitame, aga... no see on nii suur süsteem, et hiljutine vestlus ühe koolipsühholoogiga kinnitas, et ega meil muud teha pole, kui püüame lapsed sinna ühele keskmisele tasemele välja upitada.

Segase jutu lõpetuseks oli mul igatahes ülimalt hea meel, et Mathiasel on oskus enda keha ja mõtteid nii palju kontrollida, et leida endale viis esinemispinge maandamiseks. Eks näis, mis saab edasi, kuid seekord läks hästi.

Sellist kingitust pole mulle keegi veel varem teinud.

Eile öösel pikalt koolitus- ja koosolekupäevalt Tallinnast koju jõudes ootas mind ees vanemate ja
õdede poolt veelgi üllatuslikum kingitus: e-luger. Olen ammu mõelnud, et peaks selle endale muretsema, aga pole nagu prioriteet olnud. Praegu aga avastan üha rohkem e-raamatute maailma, nii et see oli lihtsalt niiii õige kingitus nii õigel ajal.

Kuna ma praegu panen kokku e-raamatut edukate inimeste harjumustest ja jätkan ikka oma projekti "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan", siis on see kingitus praegu otsene töövahend, mis läheb kohe hoogsalt kasutusse... nii kui saan täpselt selgeks, kuidas see töötab.

Minu kirjastuse raamatud on ammu e-raamatutena olemas, kuid ise ma pole e-raamatuid kunagi lugenud. Lihtsalt pole võimalust olnud. Niisama õhtuti loen ilmselt ikka paberraamatuid, aga e-luger on oluline just siis, kui oled kodust eemal või kui vajad raamatut, mille järgi raamatukogusse minna ei saa. Igatahes- mu maailm on taaskord avaram ja avatum. Nii vahva! 



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com