Eelmisel aastal käisime Mariaga silmaarsti juures, aga siis oli ta unine ja väike ka ning ei lasknud korralikult vaadata. Jäi jutt, et tuleme varsti uuesti. Nüüd siis käisime. Tuli välja, et tema nägemine on pluss 3,5 ja 4. Ma ei jaga neist numbritest väga midagi, aga pidavat suured olema.
Ehk siis laps on pikalt käinud ringi nii, et väga ei näe ja keegi ei saa mitte midagi aru!
Ausalt, kui Mathiase puhul ma aimasin, et ta ei näe hästi, siis Maria ei näidanud tõesti sellest märkigi.
Tagant järgi mõeldes tegi ta küll mõnikord asju, mis näitasid, et ta tunneb ennast ebakindlalt. Kui sa ise näed ümbritsevat uduselt, siis on endal ka veidi umbusaldav tunne sees.
Kuna Mathiasel ja Marial on mõlemal laisk silm, nagu mul endalgi, siis soovis silmaarst ka ülejäänud lapsi näha. Nii me käisimegi esmaspäeval Joosepi ja Christianiga silmaarsti juures. Joosep oli ülimalt õnnelik, et tema saab ka endale lõpuks prillid. Tegelikult aga nii ei läinud ja arst tuvastas, et Christianil ja Joosepil vähemalt laiska silma ei ole. Silmanägemist tuleb aga jooksvalt edaspidigi kontrollida.
Kohustuslik osa tehtud, veetsime aga poistega ka mõnustal aega. No ikka seda kvaliteetaega. Näiteks jalutasime Pärnu jõe ääres. Otsustasin, et seisame poistega selle koha peal täpselt nii kaua, kuni nemad tahavad ära minna. Ei ole seda pidevat "ruttu-kiire-lähme-juba- tempot", vaid lapsed saavad omas tempos tegutseda.
Joosep leidis üsna kiiresti kalade vaatlemise paiga. Teda kurvastas üks surnud kala, kelle Joosep veest välja koukis, et ta teiste kalade vett mustaks ei teeks. Loomulikult arvas ta, et surnud kala tuleb koju kaasa võtta. Mina loomulikult nii ei arvanud. Tundus, et Joosep nõustus. Kui lõpuks lahkuma hakkasime ja Joosepil ilusarmas nägu ees oli, siis teadsin, et pean ütlema:
"Joosep, võta kohe surnud kala taskust välja!"
Ojaa, mõni aasta emakogemust on selliseid asju õpetanud.
Vastuseks tuli paar hetke nägu "mina-pole-midagi-teinud"... kuni lõpuks ka kala taskust välja võeti. Joosep mattis kala vee ääres liiva sisse ning võisime lahkuda.Patsutasin endale õlale, et ma oma lapsi nii hästi tunnen... ja Joosepile õlale, et ta nii hooliv on!
****
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias. Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Oihh! Päris kanged prillid jah! Aga vapper tüdruk, ei kurtnud. Kuid nüüd on Maria kindlasti veel enesekindlam ja jutukam, ma usun :) Saadame kallid teile teele <3
VastaKustutaTal hetkel raviprillid ehk et on lootust, et kasvab välja. Aga see on jah kummaline, et ta üldse ei andnud märki... samas kui ta ise nii harjunud oli, ehk ei osanudki arvata, et ta peaks teisiti nägema. Esimeste asjadena muutus näiteks see, et lasteaias pidavat kääridega väga hästi ja sirgelt lõikama :)
KustutaKallistame vastu! :)
Plusside puhul on jah see, et lähedale ei näe, kõik on hägune. Mul oli see kogemus peale silmaoppi, kus muidu suur miinus natuke aega plussi läks, ei saanud lugeda ega midagi, jube tüütu. Aga jah, ise ju tead, kuidas asjad võiks olla, aga laps ei tea ju, kuidas teised näevad. Edu! Ja tore, et tänapäeval enam prillide kandmine häbiasi pole, mul siiamaani sellised traumad nõukaaegsete Black Rokiti raamidega ja koolis kiusamisega...
VastaKustutaTäna testisin Mariat ja küsisin, et kas ta näeb mind nüüd paremini. Lasin tal tulla lähemale ja minna kaugemale ja ta ei osanud ikka vahet seletada. Nii et ju ta jah lepib sellega, mis on ja ei oskagi eeldada, et võiks teisiti olla.
KustutaMaria valis ise väga ilusad prilliraamid ning talle väga meeldivad need. Eks tal ka suurem vend ees ja Mathiasele on ka alati ta prillid meeldinud. Kui minul laisk silm avastati, siis olid mul ka mõnda aega prillid, kuid need olid samuti jubedad ning pigem ma ei kandnud neid. Selles suhtes on tõesti tänapäeval parem, et prillid on ilusad.