Teemaks ikka see üks ja sama mõte, millest ma pidevalt kirjutan: ela ise oma elu, las teised saavad enda omaga ise hakkama!
Mind tohutult hämmastavad inimesed, kellel on aega teiste tegemistel pingsalt silma peal hoida. Mul pole kogu enda elulugugi meeles, aga mõnel on aega kõigi teiste elulood (ja eriti möödalaskmised.... NENDE arvates möödalaskmised) meelde jätta. Hurraaa ja juhuu neile inimestele! Väga hea mälu ning ajaplaneerimisega olete, kui selleks kõigeks mahti on!
Aga enda elu on ikka korras, sel ajal, kui teiste eludega tegelete?
Eile käisin üle hulga aja jõusaalis. Mõtlesin, et seekord ei tee sellest enam avalikku aktsiooni ja ei luba kellelegi... aga no igatahes olen endaga taas rahul. Pikk tee on sportimises minna, aga oktoobri lõpus alanud hullumaja on möödas ja nüüd tuleb rohkem ka enda vajadustega tegeleda. Ega keegi teine seda minu eest teha ei saa.
Eile öösel sai valmis ka pool sarja "Mõni õhtu romantikat" uuest raamatust. Korraks tekkis juba paanika, et algne mõte oli olemas, aga see ei jooksnud kusagile. Eile käisin raamatukogus. Kuna mul on enda pere tõttu vaja ennast harida poiste ning meeste kasvatamise osas, siis tõin hunniku selleteemalisi raamatuid.
Esimesena jäi kätte Hartley-Brewer´i "100 nippi rõõmsameelse ja enesekindla lapse kasvatamiseks. Poiste eneseväärikus". Oi, kui mõnus oli kohe esimestest lehekülgedest alates näha, et raamat toetab mu seni õpitut ning seda, mida oma poiste peal niigi praktiseerin. Siia maailma pole vaja rohkem mitte ühtegi madala enesehinnangu ning emotsionaalse kirjaoskuseta poissi, nii et minu töö on aidata lastel sisemiselt tugevaks saada, et nad suudaks ja oskaks ennast ning teisi armastada. Ja sellel ju kogu maailm põhinebki.
Täna täitsin ka Mathiase kohta koolist saadetud küsitluslehe. Selles taheti teada, et kuidas hindan lapse hakkamasaamist koolis ning mida teen, et last õppetöös aidata?
Minu suureks kurvastuseks muutub Mathias koolis iga päev kurvemaks, sest ta olevat ainus, kellel pole telefoni. Millal see juhtus, et esimese klassi laps on sellise asja pärast kurb? Teisalt- peaksin olema õnnelik, et minu lapse suurim mure on VAID selline ja tegelikult on kõik ülejäänud korras.
Mida sina arvad, kas õpilastel peaks koolis nutitelefonide kasutamise võimalus olema? Või on normaalne, et päeva algul antakse telefonid ära ja tundide lõppedes saadakse tagasi, nagu paljudes koolides praeguseks juba on?
Kuna uued õppekavad innustavad kasutama erinevaid digilahendusi siis nutitelefone koolis täitsa ära keelata ei saa. Nii jäävad ju tunnitööd tegemata. Lisaks õpetatakse selle raames ka telefone muuks kui mängimiseks kasutama ning tutvustatakse erinevaid harivaid äppe. Pigem võiks olla reegliks, et tunnis telefone ei näpita.
VastaKustutaTelefon iseenesest ju enam mingi luksuskaup pole (kuigi algklassilapsel ei pea ta tingimata nutikas olema). Ka laps võib tahta vanemale teada anda, et kool lõppes varem või läheb sõbrale külla. Või kui vanemal on vaja last kätte saada. Maailm ei ole enam sama kui 20 aastat tagasi ja natuke kindlust ja turvatunnet annab telefon ju juurde.
Esimese klassi lapsel ei pea nutitelefoni olema. Ma andsin ka survele alla ja kinkisime lapsele 8. sünnipäevaks telefoni ning see on päris hull, mis telefonidega koolis, koduteel ja kodus toimub. Sellest kirjutamine on ammu hinge peal, aga eks mind selle eest jälle risti lüüakse, sest nii palju, kui mina oma tutvuskonnas sellest olen rääkinud, siis enamik tõesti arvab, et piiramatult telefoniga mängimine on laste inimõigus.
VastaKustutaRaudkindlalt selle poolt, et koolipäeva jooksul õpetaja loata telefoni ei kasutata. Õpetaja luba tähendabki seda, et kui on tõesti vaja helistada või kui tehakse nutiseadmega mingit koolitööd. Minu laste koolis sellised reeglid on ja olen väga rahul. Teine teema on see, et kas päriselt ikka on nii, et kõigil Mathiase klassis on nutitelefonid? Kui minu poiss esimeses oli, siis väitis ta sama, aga õpetajaga vesteldes tuli jutuks, et tegelikult see nii ei ole ning mõni laps oli natuke valetanud.
VastaKustutaVäga poolt, et hommikul õpetaja kätte ja vajadusel helistamine. Teemast mööda põrgates,pooldan ka koolivormi.Nii nagu paljudes töökohtades on vorm ja ei saa rippuda telefoni küljes, nii võiks ka koolis olla,õppimine on lapse töö ja kool töökoht
VastaKustuta