kolmapäev, 23. november 2016

Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Eile avaldati minu arvamus uue koalitsioonilepingu suhtes. Otsustasime Vabaerakonna juhatuse koosolekul, et anname uuele koalitsioonile jõulurahu ehk aega töödega alustada. See ei tähenda, et hirmutavatele mõtetele ei tohiks tähelepanu pöörata. Nii avaldaski EPL/Delfi minu artikli. Millegi pärast panid nad selle pealkirjaks: Abikaasade ühise deklaratsiooni kaotamine on rünnak abielu vastu.

Minu pealkiri oli: Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Ma usun, et Delfi pealkirja muudatus ajab inimesed kiiremini "leili" ja kogub klikke, aga kahjuks tõmbab see ära tähelepanu põhiliselt teemalt- mitmed koalitsioonilepingus planeeritud muudatused on lasterikastele peredele kahjulikud. Ma väga loodan, et need töö käigus muutuvad.

Tänu artiklike olen saanud paljude inimestega neil teemadel vestelda. Samuti lugenud selgitusi.

Minu jaoks on tohutult kurb nähtus, kui selle asemel, et mõista, hakatakse halvustama, ise olukorrast aru saamata.

Fakt on see, et ühisdeklaratsioon on eriti oluline, kui üks lapsevanem peres ei tööta. Enda artiklis tõin välja lasterikkad pered, kus on mitmed väiksed lapsed. Samas on meil ka puuetega laste vanemad, omastehooldajad jne. Kui ühisdeklaratsiooni kaotamise üheks mõtteks pidi olema see, et suurendab tööhõivet (et inimesed, kes ei taha töötada, läheksid siis tööle), siis eeltoodud inimeste puhul pole ju asi tahtmises. Eeltoodud näidete puhul tuleks tööle minnes palgata koju lapsehoidja või hooldaja ning see muudaks töölemineku mõttetuks.

Tulumaksutagastuse summa tohutu vähendamine on kahjulik peredele, kes panustavad koolitusse, on investeeriunud kodulaenuga perele kodu ostmisesse. Seda summat on varem vähendatud, kuid praegune muudatuse plaan on veel eriti mõistetamatu. Küsisin tuntud maksueksperdilt üle ja ta tunnistas, et sellisel kujul on planeeritavad muudatused kahjulikud iseendaga hakkamasaavatele peredele, kuid aitavad neid, kes niigi hakkama ei saa, ega ise panustada ei suuda/soovi. Kas see oli eesmärk?

Ma olen seda usku, et kõik on võimalik, kui tahta. Sellepärast usungi, et tuleb asjadest rääkida ENNE kui need on ära tehtud. Ma saan aru, et ka poliitikud ei suuda kõike kõigi vaatenurgast näha. Ja sellepärast kasutangi mina enda võimalust rääkida, kuidas sellised muudatused minu perekonda puudutaksid. Mõned sajad lisanduvad eurod ei kataks seda raha, mis nende muudatustega teisest taskust ära võetakse.

Kui mõte ongi selles, et planeeritavad uued kulutused tuleksid meiesuguste perekondade taskust, siis tuleks see ka välja öelda, mitte jätta vastupidist muljet.

Uue valitsuse puhul on mul ülimalt hea meel, et IRL andis lõpuks koha naisminister Kaia Ivale. Mitte sellepärast, et Kaia vajaks kuidagi eristaatust, vaid usun, et ta on tõesti senise tööga tõestanud, et on seda kohta väärt. IRLi boyband´i poolt on see pigem aga patukahetsuslik käitumine. Tagasimakse selle eest, kuidas nad Kaiat ja teisi naisi eelmistel riigikogu valimistel nimekirjade koostamisel kohtlesid. Ehk saavad nad ise ka aru, et senine naistekriitiline käitumine praegusel ajal enam ei toimi. Eks see oli ju ka minu jaoks põhjus IRList lahkumiseks. Kõige iroonilisem on see, et mõnele IRLi edukale (mees)poliitikule ei anna mu lahkumine siiani rahu ja ikka on vaja põhjendada, miks ma kusagile liikuda ei saanud. Enda kergitamine teiste halvustamise teel. Selle asemel, et ennast paremaks muuta. Klassika. Mul läks muidugi õnneks, sest võib-olla ma polekski muidu Vabaerakonda jõudnud. Nii jõudsin!

Ja minu kasutusesolev vahend hetke on sõnad! Nii ma räägingi sellest, mis mureks on. Nagu varem olen öelnud, siis minu jaoks annab motivatsiooni poliitikas osaleda soov, et mu lapsed saaksid elada kasvõi sammukese võrra paremas maailmas.