pühapäev, 13. november 2016

Iga päev olgu isade päev!

Meie peres on alati igasugu tähtpäevad väga olulised olnud. Aja jooksul oleme ka omas peres (ehk siis mina+Herlend+lapsed) suutnud traditsioone juurutada. Lihtsamaks teeb selle väline mõjutus. Ehk et lapsed teevad nii lasteaias kui koolis üldiste tähtpäevadega seotud asju, räägivad neist. Nii ei sõltu juba enam aastaid ainult minust see, et kas meie peres on järjekordseks tähtpäevaks kõik valmis ja olemas.

Kuna väiksemad on terve nädala kodus tõbitsenud, siis seekord tuli vaid Mathias koolist isadepäeva kaardiga. Reede õhtul käisime kolme suurema lapsega koolis heategevuskontsertil, millega osaliselt ka isadepäeva tähistati. Lapsed said väga hästi hakkama. Sel ajal, kui mina kontserti lõpus kooriga laval olin, tahtsid küll ära väsima hakata, aga väikeste lisajõududega saime hakkama.

Minu jaoks oli see taas kogemus, et ma pean lapsi veel ja veel rohkem sellistele üritustele viima. Minu probleem polegi lastega üksi väljas käia. Keeruline on siis, kui ma ise pean üritusel esinema. Siis on väga raske samal ajal lapsi vaadata. Aga tõsiselt vahva on näha, et meie lapsi nii väga huvitavad muusika, tants ja kõik muud sellised etteasted. Pean nendega rohkem käima üritustel, kus ma ise ei esine. Esmaspäeval näiteks ootabki meid Pärnu Endla teater.

Aga kui see kontsert välja arvata, siis oli meil plaanis vaikne nädalavahetus, sest minu auto jäi nädalavahetuseks "haiglasse" varuosi ootama. Maal elades tähendab see seda, et sa ei liigu mitte kusagile. Nii me siis olime kodus. (Vana)isadele soovisime head isadepäeva telefoni teel. Herlend õnneks kasutas kodus isadepäeva õigust ja tegi meile kõigile süüa, nii et oli ikka pidu ka.

Minu tänase päeva mõte ja soov on aga see, et iga päev oleks isade ja nende laste päev! Emade ja nende laste päev!


Selleks ei pea olema eriline päev, et meil isad või emad meelde tuleks. Selleks ei pea midagi juhtuma, et meile lähedased meelde tuleks.


Ma olen aastaid näinud vaeva, et enda laste jaoks turvalist lähedaste võrgustikku üles ehitada ja seda toimimas hoida. Mingil hetkel sain aru, et mu lapsed on nüüd nii suured, et suudavad ise oma otsuseid teha. Lapsed saavad aru, kes tahab nendega õigetel põhjustel koos olla, kes mitte. Mina ei pea enam laste tundeid kaitsma. See on väga turvaline tunne.

Nii tunnengi üha enam, et ma ei vaeva ennast sellepärast, kui riiklikult või rahvusvaheliselt paika pandud ajal õigesse kohta ei jõua. Näiteks ei jõudnudki ma sel aastal hingedepäeval surnuaeda. Ja nüüd ei jõudnud isadepäeval isa juurde. Aga ma tean, et meie peres pole kunagi läinud vaja kellegi teise poolt määratud päevi, et lähedased meeles seisaksid. See on lihtsalt täiendav võimalus lisatähelepanu osutada.

Aga meil on iga päev (vana)isade päev! Ja (vana)emade päev! Ja laste päev!

Sest meil on vaja teineteist!

Ja me ei muretse nende pärast, kellel meid vaja ei ole. Isegi kui see on mõnikord kurb, siis... nii lihtsalt on...



***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!