esmaspäev, 7. november 2016

Magamine on saatanast! Eriti laste oma!

Nüüd tõstavad käe kõik lapsevanemad, kes usuvad, et magamine on saatanast. Või õigemini- laste magamapanek! Magavad lapsed on ju maailma kauneim vaatepilt, aga teekond selleni... Ilmselt saate juba aru, et ma pole hetkel üldse magamise fänn!


Kuna kõik meie pere lasteaia lapsed on hetkel veidi nohused-köhased, siis loomulikult on kodus töötav lapsevanem see, kes neid hoida saab. Kuna nädala lõpus tulevad mul ka kodust väljas töötamise päevad, siis tuli laste kojujätmise otsus suht kindlalt. Tegelikult mulle meeldib, kui lapsed kodus on. Seega kui näiteks üks on nohune, siis tuleb päris lihtsalt otsus, et aga mida ma siis teistestki lasteaeda saadan. Mul on lihtsam, kui kodus on 2-3 last, kui see, et mul oleks neid siin üks! Aga magamapanek mulle ei meeldi!

Meie vanim laps Mathias saab paari nädala pärast 8-aastaseks. Ma ei julge kokku lugedagi, kui mitu tundi nende aastate jooksul olen lapsi magama pannud. Või vähemalt üritanud.

Samas on see üks valdkond, kus me Herlendiga aastate kokkuvõttes võidame võrreldes nende lapsevanematega, kellel on 1-2-3 last või on lapsed pikemate vahedega. Meil on kõigi nende kaheksa aasta jooksul olnud kodus mõni väike, kes kindlasti peab lõunat magama. See tähendab, et kõik magavad. Kui mõned näiteks juba oma 4- või 5-aastast lasteaiast vabadel päevadel kodus magama ei sunni, siis meil on alati ka mõni väiksem laps ja seega kõik magavad. Alles nüüd on tulnud see, et Mathias koolipoisina ei pea koos teistega puhkama. Enamasti.


Kui ma oleks ühe lapse vanem, siis ma hakkaks juba hulluks minema! Ausalt, ma ei püüa siin ühelapselisi peresid halvustada, vaid ma tean ja olen selle läbi teinud. Mathiase magamapanek esimesed kaks eluaastat...oeh, ma ei tea, kumma jaoks see suurem eluaegne trauma oli- minu või lapse jaoks! Kui ta sai kaheaastaseks, siis loobusime. Edaspidi oli temaga kokkulepe, et ta peab lõuna ajal voodis vait olema, ei tohi teisi lapsi segada, aga magama ka ei pea.

Kui Joosep (praegu varsti-varsti 6a) sai umbes viiekuuseks, siis tegi ta mulle mitu kuud järjest sellist tralli, et mu pikim uni oli vist 15 minutit järjest. Tundus küll nii. Igatahes mõtlesin tookord, et suren magamatuse kätte kindlasti maha. Ei surnud! Aga kui see oli möödas, sai temast ideaalne magaja.

No ja siis tuli Maria (praegu 4+a). Ideaalne magaja, sööja, seltskonnalõvi. No iga vanema unistuste beebi. Kuulsin igasugu koosolekutel ja kohtumistel, kuidas kõik tahaks endale sellist beebit. Selgitasin siis alati, et Maria oli mulle autasuks selle eest, et ma Mathiase ja Joosepi esimesed eluaastad edukalt üle elasin.

Ja nüüd on siin Christian (2a 4k), kes on igast otsast Mathiase koopia. Viimastel kuudel on selgunud, et (mitte)magamisharjumuste poolest samuti. Lõuna ajal saan ta magama siis, kui peaks juba ärkama. Õhtul ta seega samuti õigel ajal magama ei jää ning segab teisi. Hommikul ärkab koos teistega, nagu polekski hiljem magama läinud.


Nagu enne ütlesin- ma oleks juba hull, kui poleks mitme lapse vanem. Oma 8-aastasest kogemusest olen õppinud, et lapsed on kõik erinevad. Nende magamisharjumused ja unevajadus on erinev. Mina saan omalt poolt teha kõik, mida mina saan- tuppa värske õhk, enne magamist rahustavad rituaalid (lugemine, kalli-pai-musi jne), piisavalt vara WC-sse ja hambaid pesema, et ei peaks närvitsema ja kella vaatama jne. Aga mina ei saa muuta seda, kui palju lapsel und on vaja.

Eks see on erinev ka. Laste nädalad ja tegemised on erinevad. No näiteks neljapäevaks on kõik juba suht laibad ja siis tuleb varem magama minna. Pühapäeva õhtuks on kõik nii puhanud, et keegi ei taha magada. Viimasel ajal olen läinud seda teed, et reede ja laupäeva õhtul luban neil veidi kauem üleval olla. Maksimaalselt tund aega. Ma ei saa aru peredest, kus väiksed lapsed võivad 23-24-ni üleval olla. Minu arvates lööb see laste graafiku liiga segamini. Stabiilsus on lastega väga hea asi. Nii et pikalt ülevalolemine ei ole minu arust väikelaste premeerimine, vaid see on laste suhtes ülekohtune. Laste sisemine ajagraafik lüüakse segi ja siis mõeldakse, et miks laps on närviline või tujukas.

Nagu teistel lastekasvatuse teemadel hoian magamise teemal ka ikka kogu aeg silmad lahti ja jälgin oma laste vajadusi. Sellegi poolest võin samal ajal tunnistada, et eriti kodus töötades on mul tõesti kahju oma ajast, kui pool päeva läheb laste magamapanekule.

Läbi aastate on veel see vastuolu ka olnud, et lastega kõige suuremad riiud ja vaidlused on tulnud ka ikka magamise pärast. Lapsed peavad magama, sest see on neile kasulik... lapsed ja lapsevanemad lähevad riidu, sest lapsed ei jää magama ja ei tee seda, mis on neile kasulik... Korraliku une üks eesmärk on puhanud pereliikmed, kes kõik on rahulikud, saavad omavahel hästi läbi ja ei kiunu tühja koha pealt, kui selle põhjuseks on tegelikult magamatus. Seega kiunutakse omavahel hoopis magamise pärast, mis peaks kiunumist vältima! Urrrr... prrr.... vrrrr!

Aga no tänaseks mu lasteaianublud magavad (läks kõigest 2,5 tundi kolme lapse peale!!!), koolilaps teeb koolitöid, varsti läheme temaga muusikakooli. Õhtul hakkan aga lõpuks tänaseid tööülesandeid täitma. Naistekas "Jõuluks koju" on vaja veel läbi lugeda ja varsti saab sellest järjejutt ühele naistelehele ning raamat ka!

Magamisest ei taha ma aga mõnda aega midagi kuulda! See on üks igavesti ülehinnatud teema!!! Urr.....



***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!