Pool päeva arvutis istutud, lapsed lasteaiast toodud, käes õhtu ja lõpuks minu aeg tööd teha. Ütlesin siis Herlendile, et ma lähen puid lõhkuma. Ja mida tema tegi? Sibas mulle järgi ja käskis mul näidata, et kas ma neid pakke ikka puulõhkuja peale tõsta jõuan.
Järeldus- mu tulevane abikaasa ei usu, et ma mitmendat kuud järjest mitu... väga mitu korda nädalas personaaltreener Bryani juures trennis käin. Rääkimata sellest, et ma olen maal kasvanud ja terve elu puid lõhkunud (varem küll ikka kirvega). Rääkimata muudest maatöödest. Ja trennis olen ka enne käinud. Ja siis tuleb Herlend keskmise suurusega pakukeste pärast mind kontrollima, et kas mulle anda luba lõbusalt ajaveetmiseks (=masinaga puude lõhkumiseks) või mitte.
Õnneks läbisin testi ja sain pakukesega hakkama:
Enne seda saime aru, milleks on peresse palju lapsi vaja. Ikka seepärast, et kui tööd teed, siis on rohkem publikut, kes suud ammuli vaatavad ja imetlevad. Mitte ühtegi ei pea juurde tellima, kõik imetlejad endal kodus olemas:
Herlend tegeleb siin ühe meie ammuse plaani elluviimisega ja eemaldab maja eest sihikindlalt tagasi tulevat hekki (enelas äkki?).
Facebooks kaeblesin ka selle üle, et mu mees mind töötegemisel ei usalda. Sellest arenes aga välja vestlus meeste- ja naistetööd.
Mina olen seisukohal, et tööd teeb pere see, kes seda oskab ja kellele see meeldib. Jah, aegajalt peame kõik tegema asju, mis ei meeldi. Ja mõnikord peab tegema ka see, kes teeb halvemini.
Näiteks olen mina terve elu kokku puuutnud meestega, kes teevad minust paremini süüa. Herlend ka. Nii teen küll mina kodus enamasti süüa, aga mulle see ei meeldi, ma ei naudis seda, ei viitsi katsetada, ega midagi uut õppida. Pole minu teema. Herlendile aga meeldib ja nii saamegi tema kokkamise korral hoopis uudsemaid asju süüa kui minuga.
Samas masinaga puude lõhkumine on asi, mille pärast me kakleme, sest kõik tahavad seda teha. Rääkimata muru niitmisest. Muruga on küll Herlend alla andnud ja leppinud, et see on minu töö. Samuti sellega, et murutraktorit meile ei tule, sest siis pole niitmisel mõtet.
Jah, mulle meeldib töö tulemus, aga sama palju on oluline see, et saaksin ennast füüsiliselt nauditavalt liigutada. Minu tööd on enamasti arvutis või koosolekutel-kohtumistel. Nii on oluline vabal ajal ennast liigutada. Ja mis saaks olla parem, kui enda kodu ja pere heaks mingit tööd teha.
Puudega on sama hea osa veel tulemas- puude ladumine! Seda olen ma ka teinud nii kaua, kui mäletan ja see on mulle alati meeldinud.
Nii et selline meeste ja naiste töödeks jagamine on mind alati närvi ajanud. Äkki on mu mõtlemist mõjutanud ka see, et olen kasvanud peres, kus oli üks mees ja neli naist (ehk siis meie peres oli kolm tütart). Loogiliselt ei pidanud üks mees kõiki nö meeste töid ära tegema ning naisi kummardama. Samuti polnud vaja neljal naisel kogu aeg köögis istuda. Samas on meie peres alati ema olnud see, kes ronib mööda katuseid ja korstnaid pühib. Minu poolest jällegi jääb see töö tegemata, sest ma kardan nii kohutavalt kõrgust.
Laste sünnitamist ei saa aga meie peres kunagi mehele anda, sest Herlend sureb juba 37-kraadise palavikuga kolmeks päevaks. Sünnitamisvaludest ei tasu temaga järelikult rääkidagi. Samuti mitte sellest, et vastselt sünnitanult tuleb ju ise taastumise ajal kohe ka beebiga hakkama saada.
Kogu selle naiste ja meeste tööde küsimuse puhul pole ju küsimus selles, et kes kelle eest hoolitsema peaks, vaid selles, et inimesed oleksid õnnelikud. Kui igaüks saab aru, milles ta hea on ja mida teha tahab, siis olemegi õnnelikud. Kõige parem on see, et igaühel meist on erinevad oskused ja huvid. Kõigi peale kokku saavadki ju kõik asjad tehtud. Ja nii ongi hea! Mida õnnelikum oled oma tööd tehes, seda libedamalt see töö läheb. Vastu tahtmist elavad inimesed on kurjad ja kadedad ning elavad seda ka teiste peal välja. See on alati nii kurb ja väsitav.
Eelarvamuste asemel soovin kõigile oskust iseennast tundma õppida, et elada õnnelikult ja anda endast parim. Teiste sildistamise asemel panustame iseenda täiustamisse ja siis ongi hästi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar