Tõotan pühalikult...

... et sellel aastal pühendan oma aega ja energiat inimestele, kes pärast ka mäletavad, et on minuga rääkinud, kohtunud, koos aega veetnud.

Uue aasta algus on üks aeg, mil motivatsioon muudatuste elluviimiseks on kõrge ja nii antakse ka igasugu lubadusi- mõnikord endale, mõnikord teistele. Fakt on see, et teiste pärast midagi teha ei saa, teistele antud lubadused on väga nõrgale alusele ehitatud. Loeb vaid see, mida oled endale lubanud ja seega enda jaoks läbi mõelnud.

Minu lubadus veeta aega inimestega, kes seda mäletavad, on tegelikult väga pikkade aastate jooksul kogunenud ja kuhjunud. Minu järgmises noortekas "Ütlemata sõnad", mida praegu lõpetan, olen sellele ka palju aega pühendanud. Mul on olnud head inspireerijad. Jah, see ei tähenda alati häid kogemusi. Kahjuks.

Aga ükskord peab ju inimene õppima. Nii püüangi sel aastal jätkuvalt meeles pidada vana tarkust, et alkohol on tarkade jook. Ma pole kunagi päris karsklane olnud, aga ka mitte teises äärmuses. Samas tean, et mäletan alati seda, mida teen, kus ja kellega olen. Ma lihtsalt ei tee asju, ega ole inimestega, kellel-millel pole mõtet. Ja kui on mõte, siis ma ei taha seda unustada.

Kui ma kusagil olen, siis kasutan oma aega ja ajakasutus on see, mis näitab, mis on meie prioriteedid. Me saame olla ainult ühes kohas korraga, rääkida ainult ühte juttu korraga. Kui oleme ühes kohas, räägime ühte juttu, siis me ei ole samal ajal kusagil mujal ja ei räägi kellegi teisega juttu. Seega on see koht ja inimesed hetkel kõige olulisemad, sest ma pole kusagil mujal. Olen otsustanud kõik muud asjad sel hetkel tegemata jätta, kõigis muudes kohtades olemata jätta.

Seepärast polegi ma kunagi mõistnud inimesi, kes vabatahtlikult suurest hulgas oma elust loobuvad ehk ikka uuesti ja uuesti sõprade-tuttavate-pealtnägijate sõnade järgi puslet kokku panevad, et "mida ma eile tegin? kus ma eile olin? mida ütlesin? mis juhtus?"

Aga veel hullem kogemus on see, kui sa vaatad inimesele otsa, räägid temaga päriselt päris asjadest, sellest, mis sulle on kõige olulisem, mida igaühele ei räägita... ja siis paar päeva hiljem kuuled, et seda vestlust pole olnud. Ja nii korduvalt. Ikka uuesti... ja uuesti...

See on üks valusamaid kogemusi elus... raisatud sõnad ja aeg... õhtusöök kahele, mida hiljem mäletab vaid üks osaleja...

Üks variant on sellepärast kurb olla, oma häid mälestusi üksi edasi nautida... või mõelda, et see on mõttetu ajaraiskamine ja äkki on kusagil inimesed, kelle jaoks on oluline, et ma olemas olen ja neile oma aega kasutan?!?

Kui ma tahan üksi rääkida, ilusti-armsalt-mõnusalt aega veeta, siis teen seda üksi. Aga kui olen koos teiste inimestega, siis tahan ka neid kogemusi-mälestusi jagada, mitte iga kord mõelda, et kas ma seekord olen ainuke inimene, kes mäletab õhtusööki kahele (-kolmele-neljale-jne) või on meid rohkem?

Ma olen terve elu olnud suht madala enesehinnanguga ning seega on minu jaoks alati oluline küsimus, et kas inimesed, kelle juures olen, ikka tahavad, et ma seal olen. Selle küsimuse üle olen oma elus palju kordi pead vaevanud ja püüdnud sellest aru saada. Nüüdseks olen oma elu ja enesehinnanguga jõudnud nii kaugele, et tean, kus ja kellega alati tahan olla... aga samas tean, et kindlasti on kusagil inimesi, kes tahaksid minuga koos olla, aga nemad ei tule mulle piisavalt tihti meelde. Nii ongi tulemus see, et igaüks kulutab aega seal, kus teda pole vaja...

Seega vabandan nende inimeste ees, kelle juurde pole mina piisavalt tihti jõudnud, kuid kes tegelikult seda ootavad. Lepime nüüd kokku nii, et kõik annavad oma parima, et kokku saaks inimesed, kellel on teineteisega hea ja tore. Kohe nii tore, et seda koosveedetud aega ei pea unustama!

Helistame ja saame kokku! Pühendan uuel aastal aega inimestele, kes tahavad minuga koos olla ja olen nendega, kellega mina tahan koos olla! Anname teineteisele märku, mitte lihtsalt ei oota, et teine ühendust võtaks või.. et tuleks rohkem aega-parem ilm-sobivam tuju.... Kohumiseni ja kallistamiseni!

Tõotan pühalikult seda lubadust 2016.aastal täita!

(varsti tuleb veel lubadusi, aga see on minu arvates kõige olulisem ja nii saigi eraldi välja toodud)