Oma Pere ja Kodu blogis kirjutasin sel nädalal nii: Mis sinu sees peidus on?
Blogija Pille kirjutas sel nädalal nii vahvalt hinnangutevabast elust. Mina olen üks nendest, kellel läks päris kaua aega, enne kui sain aru, et kõik see, mida me teistes näeme ja tähele paneme tuleneb sellest, mida ise tähtsaks peame. Esmalt jääb silma see, milles endal king pigistab.
Hiljuti lugesin intervjuud ühe psühholoogiga, kus ta ütles, et kuigi ta asju teab, ei aita see tal siiski iseennast korras hoida, enda emotsionaalseid Ameerika mägesid vältida. Nii on ka minu teadmistega - isegi kui tean, et inimeste märkused ja kommentaarid tulenevad neist endist, siis ikkagi lähevad hinge.
Minu viimaste nädalate lugemine on Tommy Hellsteni “Jõehobu töökohal”. Olen ka varem ühte Hellsteni raamatut lugenud ja see andis väga palju edasiviivaid mõtteid oma elu korraldamiseks. “Jõehobu töökohal” räägib erinevatest inimtüüpidest töökohal. Ehk sellest, kuidas me kõik tuleme lapsepõlvest.
Me ei anna endale aru, millised läbirääkimata mured või probleemid lapsepõlvest meie käitumist ja elu tänapäeval suunavad. Mida valusama kogemusega oli tegemist, seda rohkem inimene seda enda sisse peidab. Ja nii tundubki, et kõik teised ümberringi on süüdi. Inimesed, kes iseendaga hakkama saavad, ei süüdista teisi. Eriti mitte enda tunnetes.
Ka suhtes võttis mul tükk aega, enne kui sain aru, et see, kuidas mees käitub, ei ole enamasti seotud minuga, vaid sellega, mis tema enda elus on lahendamata. See arusaamine oli värskendav. Esiteks ei võtnud ma siis enam kõiki tema ülekeemisi isiklikult. Teiseks aga oskasin teistpidi toetada ja olemas olla ning sellega probleemide lahendamisele kaasa aidata. See töötab! Aga see ei tähenda, et ükski ülekeemine minu jaoks lihtsam oleks, kuid nüüd oskan ennast säästa ja ise emotsionaalselt kergemalt pääseda.
Hellsten rõhutab, et olulisim on vastutuse võtmine. Vastutus enda elu ja tunnete eest. Tihtilugu on maailma rahu ja näljahädaga lihtsam tegeleda kui ise omaenda isikliku elu ja valuga. Kui aga kõik inimesed oleks endaga rahul, leidnud sisemise tasakaalu, siis laheneks ju ka maailma rahu ja näljahäda küsimus.
Kuidas oma lapsi sellest päästa? Õpetada neid ennast tundma. Lubada neil tundeid väljendada ja aidata mõista, et mida nad tunnevad. Rääkida-rääkida-rääkida, et neil oleks sõnavara enda ja oma tunnete kirjeldamiseks.
Kõike seda teades, ei suuda ma aga ikka ise rahulikult ja õnnelikult elada. Ikka mõjutavad mind minust väljastpoolt tulnud sõnad ja teod. Tean, et kui miski mind puudutab, siis seepärast, et minus endas on mingi teema või probleem ikka veel läbimõtlemata. Nii et olen tänulik igale inimesele minu elus, sest nad kõik õpetavad mulle midagi minu kohta.
Mida sina täna enda ja endasse peidetud tunnete kohta õppisid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar