Ma pole vist piisavalt rõhutanud, et see ja mitmed järgmised sündmused on võimalikud tänu sellele, et Herlend on nüüd kodus ja õpime taaskord kahekesi laste kasvatamist. Eriti just seda osa, et mina saaks rohkem tööd teha.
Hiiumaale mineku hommik algas aga ikka sellega, et pidin Herlendi koos lastega kodust välja aitama. Nemad suundusid Tallinna poole asju ajama ja mina mõne aja pärast Rohuküla poole. Teoreetiliselt olin täitsa graafikus, kuni Haapsalus valgusfoori all avastasin, et Haapsalu keskel pole ühtegi bensiinijaama ning olen vist kõigist mööda sõitnud. No ja kuidas sa maailma äärele tühja paagiga sõidad. Ots ringi ja linna äärde tankima. Üllatus-üllatus- hiljem avastasin, et tanklaid on nii Rohuküla poole välja sõites kui ka Hiiumaal. Hmm, täitsa nagu päris!
Laeva-paadi-praamisõidud pole minus kunagi erilist vaimustust tekitanud. Eriti, kui mõtlen, kui külm ja sügav see vesi on ja et kaua ma selles küll ujuda ei suuda. Sellepärast meeldib mulle tohutult rohkem reisida lennukiga. Vesi ja mere vaatamine iseenesest mulle jällegi meeldib. Nii et ise ajan ennast ka segadusse.
Hiiumaale saabudes sai üsna kiirelt selgeks kaks asja:
1) edaspidi võtan lugejatega kohtuma minnes tossud alati kaasa;
2) ma ei jõua vist kunagi kohale.
Kuna mul aega oli, siis pöörasin sisse igale poole, kuhu viidad näitasid. Nii tundsingi juba peale Kallaste pangani matkamist ja Pühalepa kiriku ümbrusest kastanimunade korjamist, et tosse oleks vaja. Kontsaga kingad ja viigipüksid polnud kõige mugavam riietus selleks retkeks.
Lõpuks sundisin ennast otse edasi sõitma, et õigeks ajaks Kärdla koolinoorteni jõuda.
Kultuurimajas ootasid mind 7.-9.klassi noored. Kuigi mu raamatuid olid eelnevalt lugenud vaid paar õpilast (ma loodan, et tänaseks päevaks on seis juba teine! :) ), siis kõik olid väga vahvad ja aktiivsed kuulajad. Minu inimuuringute kogemuste jaoks oli huvitav hetk see, kui ütlesin, et minu viimase aja lemmikud on Näljamängude ja Lahkulööja triloogia. Oleks te näinud, kui palju säravaid silmi sel hetkel saali tekkis. Kes on mu blogi lugenud, teab, et ma ei valetanud ja need sarjad mulle jätkuvalt meeldivad. Ma ei tea, mis neis on see, mis töötab. Tegemist pole ju kõrgtasemel kirjandusega, aga need töötavad.
Noored küsisid palju küsimusi. Jätkuvalt pean mõtlema veidi selle peale, et millise teose tegelane sooviksin ise olla? Vastasin, et viimased aastad olen suht palju elanud "Tõe ja õiguse" elu... või järele mõeldes "Tuulest viidud" või isegi "Kristiina Lauritsatütar" stiilis... Aga tegelikult ma pean selle teema peale jätkuvalt veel veidi mõtlema.
Enne õhtust kohtumist jätkasin oma Hiiumaa ekskursiooni Kärdlast kuni Ristna tuletornini. Metsades ja merekallastel matkates tundsin jälle puudust tossudest (või kummikutest, millega üks linnuvaatleja mulle vastu marssis).
Enne teeleasumist sai taaskord tõestust lause, et kõik on suhteline. Küsisin, et kas jõuan Kõpu tuletorni juures ära käia, sest see on ju siin lähedal. Kohalikelt sain vastuseks, et "no siin kohapeal elades see 40 kilomeetrit küll lähedal pole!" Minu sellel päeval rohkem kui sajale kilomeetrile lisaks polnud see aga enam eriti midagi.
Väga tähelepanelik vaataja saab aru, et ma olen astunud uude maailma- iseendapildistajate maailma! Nii mahtusin ise ka mitmele pildile. Herlend muidugi kodus kohe naeris selle jutu peale ja küsis mõnitavalt, et millega ma küll neid iseendapilte tegin (vihjates mu alalõuale ja ultramoodsale telefonile). Fotokaga tegin! Täitsa tavalise fotokaga! Ja näete- jäin peale küll!
Mitmetunnise ringisõitmise tulemusena pidin tunnistama, et ega mööda maanteed sõites merd nii väga ei näegi. Kõikjal on põdrametsad. Jah, minu senised kogemused, kui mind on viidud põtru vaatama, on olnud täpselt sellistes metsades. No ja kuna ma terve päeva selle peale nii kirglikult mõtlesin, siis Ristnast tagasi Kärdla poole tulles jooksid kaks noort põtra mul ikka tee pealt üle ka. Nad ise olid rahul. Mina ka- maailmas on ikka mingi kord ja regulaarsus olemas!
Nüüd aga suure ringi küsimus: mis on raamat, mille lugemiseni ma nüüd loodetavasti järgmisena jõuan??? See on ammu plaanis, aga peale sellist kohalkäimist ei ole enam võimalik vältida.
Vist Tõnu Õnnepalu raamat, võib-olla "Paradiis" või "Lõpetuse ingel".
VastaKustuta