Lapsed saabuvad maastikumängult

Mõned pildid ka maastikumängult saabuvatest lastest. Viimane punkt oli neil kirikus ja seal pidid nad oma rühma liikmed panema eesnimede järgi tähestikulisse järjekorda. Kui Mathias oli paika pandud, istus ta maha, sest:
"Huh, mustikamoos mu kummikutes....nii paha on nii käia!"
Ja raputas kirutud mustikamoosi oma kummikutest välja.

Joosep tuli samuti tagasi väga hoitult ja osana meeskonnast. Nii armas oli seda vaadata. Korduvalt on saanud kinnitust, et kui on vaja, suudavad meie laagrilapsed teineteise eest väga hästi hoolitseda ja teineteist hoida:

Lõkkeõhtul oli meie külaliseks endine laagrilaps Betti koos sõbranna ja hobustega. Lapsed said katsuda erinevaid hobustega seotud asju ning hobustele pai teha. Käisin korra köögis, kui Joosep joostes järgi tuli:
"Issi käiskis hobuste jaoks leiba tuua!" ja juba ta leivaviiluga minema jooksiski. Pärast tuli välja, et tegemist oli loomulikult omaloominguga ja Joosep tahtis hobustele leiba anda sellepärast, et kodus ta seda varem tegi (siis, kui meil veel hobused olid). Minu jaoks oli see jälle õppetund sellest, kuidas mõnikord tundub, et lapsed ei saa aru, ei mäleta, ei hooli...ja siis tükk aega hiljem tuleb välja, et nad saavad väga hästi aru. Nii pole ka meie hobupidamine lastest mööda läinud.